Näitlejad loobuvad puhkusest ka sellesuvises vabas õhus
Raimu Hanson, Tartu Postimees
Reporter Raimu Hanson küsitles Tartu, Kassinurme ja Otepää tänavuste vabaõhulavastuste tegijaid ning kohtus teiste hulgas ka vabakutselise lavastaja Kati Kivitariga.
Rein Rannap Ruja lugudega Vanemuise suvelaval
Vanemuine esietendab 15. augustil vabaõhulaval, kus neli aastat tagasi kõlas «Jesus Christ Superstar», Ruja-teemalise rokkooperi.
Lavalugu hõlmab ansambli loo algusest lõpuni, olulisemaid konflikte välja jätmata. Lavastaja on Tiit Ojasoo ja kunstnik Ene-Liis Semper, kes on ka kahekesi libreto autorid. Helilooja on Rein Rannap, muusikaline juht ja dirigent Erki Pehk ning valguskunstnik Palle Palme.
Urmas Alenderit kehastab Teatri NO 99 näitleja Sergo Vares ja Jaanus Nõgistot Risto Kübar samast teatrist, Margus Kappelit Arno Tamm Viljandi Kultuuriakadeemiast ja Rein Rannapit Priit Võigemast Tallinna Linnateatrist.
Teistes osades astuvad suvel lavale Evelin Pang Tallinna Linnateatrist, Margus Prangel Eesti Draamateatrist, vanemuislased Aivar Tommingas, Eva Klemets jt. Osalevad teatri sümfooniaorkester, bänd, ooperikoor ja tantsijad.
Rein Rannapi osa seisneb bändi lugude seadmises orkestrile ja koorile. Kuigi proovid käivad juba aprilli algusest, ei ole heliloojale veel teada antud, millised lood tal tuleb orkestreerida.
Vastab helilooja
Rein Rannap, kui palju häirib või kui palju annab juurde etendustele ja muusikale vabaõhulava?
Kui on ideaalsed loodustingimused – hästi ilus ilm, päikeseloojang ja eriline taevas –, siis päris välistatud ei ole mingis looduslikus kohas esinemine. Ma olen seda isegi teinud.
Aga põhjused, miks vabaõhulavastusi ja -kontserte tehakse, on pigem pragmaatilist laadi. Need lähtuvad korraldajate huvidest. Nii mahub rohkem inimesi kuulama ja vaatama. Ja on ka see cateringi asi: vabas õhus on võimalik inimestele rohkem lisaväärtusi maha müüa.
Mida arvate sellise väite kohta, et kui näitlejad ja ka muusikud saaksid suvel rohkem puhata, oleksid nende loomingulised saavutused põhihooajal säravamad?
Ega keegi ju kolme kuud ei puhka, ja viimasel ajal on Eesti suvi selline, et ei olegi midagi puhata. Puhkuseteema on mulle endale raske, ma ei ole osanud seda lahendada.
Andres Dvinjaninov Shakespeare´iga Toomel
Tartus toomkiriku varemetes tuleb uues lavastuses vaatajate ette William Shakespeare´i igavesti haljas «Romeo ja Julia». Etendusi on 25. juulist 17. augustini.
Emajõe Suveteatri juht Andres Dvinjaninov märkis kõigepealt põnevat trupi koosseisu: Romeo on Rasmus Kaljujärv ja tema vend Lorenzo Hannes Kaljujärv, Julia on Ursula Ratasepp, amm Marika Vaarik ja Julia isa Rain Simmul jt.
Ühtlasi tõstis ta esile kolmnurga, kuhu kuuluvad kostüümikunstnik Reet Aus, kunstnik Iir Hermeliin ja lavastaja Finn Poulsen. «See tõotab meile hästi huvitavat tulemit anda,» ütles teatrijuht. «Me kasutame Shakespeare´i teksti, aga me teeme seda ajatult, viha ja vaen võib armastuse tappa igal ajal.»
Lavastuses «Romeo + Julia» kõlab inglise 17. sajandi helilooja Henry Purcelli muusikat. Tantsud seab Jüri Nael ja võitlused Indrek Sammul.
Vastab teatrijuht
Andres Dvinjaninov, kui palju häirib või annab teatrielamustele juurde etenduste tegemine vabas õhus?
Ma olen täiesti veendunud, et vabaõhulavastuste, keskkonnateatri plusspoolsed asjad kaaluvad negatiivsed asjad üles. Loomulikult sõltub tegijate meisterlikkusest, kuidas ruumi vabas õhus, kus me koos istume, täita nii, et vihm, tuul ja linnakära ei tõmbaks tähelepanu lavalt ära. Vaatajat häirib enim lugu, mis teda ei huvita.
Kas kutselised näitlejad ja lavastajad ei peaks suvel puhkama, et selle võrra sügisel, talvel ja kevadel olla loominguliselt säravam?
Soomes sulgevad kõik riigiteatrid oma uksed mai lõpus ja näitlejatel algab puhkus. Soome riigiteatrid ei sunni ega paku näitlejatele aasta ringi tööd, mida aga teevad Eesti riigiteatrid.
Palun, riigiteatrid, mõelge selle peale, pange oma uksed mai lõpus kinni ja avage need proovideks augustis, las siis näitlejad ja lavastajad teevad, kui nad tahavad, midagi ise.
Ain Mäeots rahvaliku teatriga Hansahoovis
Nii nagu mullu ja tunamullu, teeb ka tänavu suvel näitetrupp Ain Mäeotsa juhatusel Tartus Sõpruse silla lähedal Hansa hotelli hoovis rahvalikku nalja.
Praegu on triloogia viimane näidend Jan Rahmanil koostöös lavastajaga veel kirjutamisel, kuid pealkiri ja esietenduse aeg on teada. «Saun» tuleb vaatajate ette 22. juulil, esialgu on plaanis 11 etendust. Mäeotsa sõnul on «Saun» eelmistel suvedel sealsamas etendatud «Sõidu» ja «Kõrtsi» jätk.
«Puhas rõõm teha teatrit rõõmu pärast,» ütles lavastaja. «Rahvalik teater ei pea tähendama magedat ja piinlikku, nii-öelda suvetuuri nalja, rahvalikku teatrit võib teha ka väga kõrgel professionaalsel tasemel.»
Näidendis on kirjakeelset ja murdekeelset teksti. Trupis on eelmistel suvedel osalenud Ott Sepa, Merle Jäägeri ja Liina Tennosaare kõrval Tõnu Oja, Veikko Täär ja Hilje Murel. Jätkuvalt mängib trupis Meelis Hansing, kes on ühtlasi trupi inspitsient ja tehniline direktor.
Vastab lavastaja
Ain Mäeots, kui palju annab juurde või häirib teatrielamuse saamisele etendamine vabas õhus?
Kõik oleneb sellest, mida ja kus tehakse. On asju, mis on olemuslikult mõeldud teatrihoones etendamiseks. Kui tegemist on konkreetsesse keskkonda tehtud lavastusega – olgu see kuskil vanades varemetes või talumaastikul, nagu sel suvel Vargamäel –, siis seda küsimust ei tekigi.
Raske on nii organisatoorselt kui ka näitlejale füüsiliselt mõnikord tuule ja vihmaga võidelda, aga see pingutus tasub ennast ära, kui asi on hea. Kõik tuleb pöörata enda kasuks, see on ainult leidlikkuse ja fantaasia küsimus.
Mida arvate väitest, et suvel võiksid näitlejad ja lavastajad rohkem puhata ning selle võrra sügisel, talvel ja kevadel olla loominguliselt säravamad?
Aga miks mitte talvel puhata! See on iga looja enda asi, millal puhata.
Mart Kivastik EÜE naljade ja roppude lauludega botaanikaaias
Tartu Üliõpilasteater toob juulikuus Kalev Kudu käe all Tartu Ülikooli botaanikaaias vaatajate ette Mart Kivastiku komöödia «Noorte hääl».
See on lugu, mis võis toimuda Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevas 1980. aastatel. «Välja ei ole midagi mõeldud,» kinnitab Kivastik. «Kõik on täpselt nii, nagu oli – et jääks kõlama tolleaegne noorte hääl.»
Vastab kirjanik
Kui palju häirib või annab elamustele juurde etenduste vaatamine vabas õhus?
Mind ei häiri see üldse. See, kas teatrit mängitakse toas või aias või kas või metroos, ei muuda asja. Saal ainuüksi ei tee ühtegi etendust paremaks. On olemas halb teater ja teater. Muu ei loe. See, et suvel üritatakse kõigest hingest pileteid müüa, ei muuda asjade sisu. Mannetu teater ei muutu sellest õilsamaks ega vastupidi.
Mida arvata selle mõtte kohta, et kui näitlejad ja lavastajad saaksid suvel rohkem puhata, siis oleks nende loomingulised saavutused sügisel, talvel ja kevadel suuremad?
Küsi palun sama asja nende endi käest. Aga ma arvan, et kui neile korralikult palka makstaks, küll nad puhkaksid. Tundub, et nad ei saa endale seda luksust lubada.
Roman Baskin kiredraamaga Alatskivi lossi pargis
Vanemuise teater annab juunis ja juulis Alatskivi lossi pargis «Vihurimäe» etendusi, kus deemonliku Heathcliffi ja kauni Catherine Earnshaw’ osas astuvad publiku ette Marko Matvere ja Helena Merzin. Teistes rollides on Raivo Adlas, Külliki Saldre, Riho Kütsar, Margus Jaanovits ja Helen Rekkor.
Emily Brontë samanimelisel romaanil põhineva lavastuse teeb Roman Baskin, kunstnik on Ann Lumiste ja valguskunstnik Martin Meelandi. «Vihurimäe» esietendub 27. juunil, kokku antakse kümme etendust.
Lavastaja sõnul tuleb vaatajate ette kiredraama. «Väga noore kirjaniku kirjutatud romantiline armastuslugu vaatab armastuse pahupoolt ja neid hullemaid toone, mis armastus kaasa võib tuua,» ütles Roman Baskin.
Inglise stiilis ehitatud Alatskivi loss on lavastaja meelest justnagu loodud selle loo dekoratsiooniks – natuke müstiline ja sürrealistlik oma tornidega.
Vastab lavastaja
Roman Baskin, kui palju häirib või annab teatrielamustele juurde etenduste tegemine vabas õhus?
Eks ta ikka annab juurde. Mulle on olnud põhiline see keskkond, milleks võiks teatrihoones kulutada miljoneid ja ikka kätte ei saa. Dekoratsiooni, mida teatris ehitada ei suuda, saab leida loodusest.
Mida arvata selle väite kohta, et kui näitlejad ja lavastajad saaksid suvel rohkem puhata, siis oleks nende loomingulised saavutused sügisel, talvel ja kevadel suuremad?
Igasuguseid arvamusi on maailmas olemas. Ma ei võtaks seda argumenti eriti tõsiselt, sest see on igaühe oma asi, kuidas ta vormis püsib. Võib ju mitte teha suvel tööd, aga olla sügisel ikkagi hall ja uimane. Aastaajast hoolimata hea töö pigem ikka rõõmustab ja hoiab vormis.
Raivo Trass pärimusega Otepääl
Otepää Linnamäel heidab juulis kuuel korral pilgu muistsesse ellu vabaõhulavastus «Pärija». Triin Sinissaare kirjutatud näidend räägib elust Otepääl 800 aastat tagasi ehk muistse vabadusvõitluse algusest. Näidendi kirjutamisel olid toeks ajaloolase Ain Mäesalu teadmised.
«Pärija» tuleb vaatajate ette pärimusteatri Loomine, Otepää teatri ja valla koostöös. Esietendus on 18. juulil. Kesksemates osades on Külli Teetamm, Kersti Kreismann, Alina Karmazina, Eero Spriit, Päär Pärenson, Enn Lillemets jt. Lavastab Raivo Trass.
Vastab lavastaja
Raivo Trass, kui palju häirib või annab teatrielamustele juurde etenduste tegemine vabas õhus?
Need lavastused, mida ma olen aastate jooksul teinud erinevates Eesti nurkades, on keskkonnateater. Keskkond, etenduse paik oma elava loodusega on tarvilik panna lavastuses kaasa mängima – alates linnulaulust ja lõpetades puude kohinaga või vee voolamise või soo lirtsumisega.
Linnainimesest vaatajat hakkab võib-olla häirima tuule puhumine, külm ilm või teised sedasorti asjad, mida me ikka väljas kogu aeg kogeme. Kuid keskkonnateater, mida me proovime teha pärismusteatriga Loomine, kasutab ära ka need halvad tegurid, rääkimata headest. Kuidas see iga kord õnnestub, jah, siin on küsimärk.
Mida arvata sellest väitest, et kui näitlejad ja lavastajad saaksid suvel rohkem puhata, siis oleksid nende loomingulised saavutused sügisel, talvel ja kevadel suuremad?
Teatritegemise kui kultuuris osalemisega on nii nagu söömisegagi, mina küll ei kujuta ette, et ma kolm kuud ei söö ja siis hakkan jälle sööma. Ei saa ju ka romaanikirjanikule või maalijale öelda, et jäta nüüd, mis sa jamad, ära kogu aega kirjuta.
Riikliku dotatsiooniga teatrid tõesti varem suvel puhkasid. Praegu nad kardavad, et projektiteatrid, väiketeatrid, loomingulised ühingud võtavad nendelt publiku ära. Ja sel suvel teevad kõik riigiteatrid esimest korda mitu projekti. See on puhas äri, raha teenimine.
Kati Kivitar tõsise näidendiga Kassinurme mägedes
Jõgeva Linnateater toob Kassinurme mägedes vaatajate ette «Klaveri», mille aluseks on Jane Campioni ja Kate Pullingeri raamat ning samasisuline film «Piano». Dramatiseeringu teinud Jõgeva Linnateatri juhatuse liikme Janek Varblase sõnul on näidend kõnevõimetust naisest, kes saabub oma tütrega võõrale maale. Ta on isa soovil pandud paari mehega, keda ta pole kunagi näinud. Et naine ise rääkida ei saa, on tütar tema ja teiste inimeste vahendaja.
Mängivad Carita Vaikjärv ja Sulev Teppart ning Jõgeva Linnateatri näitlejad. Lavastaja on Kati Kivitar, kes lõpetas mullu Viljandi Kultuuriakadeemia lavastajana ja varem on omandanud Tallinnas pedagoogikaülikooli koreograafia eriala.
Lisaks «Klaverile», mille proovid algavad 1. juulil ja esietendus on 30. juulil, on vabakutselisel lavastajal Kati Kivitaril tänavu tööplaanis kaks lavastust Rakvere teatris.
«Kuna «Klaver» on psühholoogiliselt üsna keeruline näitemäng ja päris hea dramatiseering, siis on trupi põhituumikus professionaalid,» ütles lavastaja.
Vastab lavastaja
Kati Kivitar, kui palju häirib või annab teatrielamustele juurde etenduste tegemine vabas õhus?
Minu meelest on suvelavastused väga hea võimalus näitlejatele katsetada teistsuguseid kooslusi. Kui oled olnud ühtede ja samade kolleegidega koos kolm aastaaega, siis neljandal saad kohtuda inimestega teistest teatritest. Segatud kooslustega koostöö on vaimselt väga tervistav vaheldus.
Mida arvata väite kohta, et kui näitlejad ja lavastajad saaksid suvel rohkem puhata, siis oleks nende loomingulised saavutused sügisel, talvel ja kevadel suuremad?
Need riigiteatri näitlejad, kes on tavalistel teatrihooaegadel väga hõivatud, on viimastel aastatel hakanud julgema suviste lavastuste pakkumistele ei öelda. Kui need on aga samade riigiteatrite suvised lavastused, siis ma ei kujuta ette, kuidas rollist loobuda.
—————————————————————————
Arvamus
Raimu Hanson
Tänavune teatrisuvi Tartus ning siin- ja sealpool Emajõge Otepäält kuni Kassinurme mägedeni annab vaatajatele võimaluse kohtuda kirjanduskangelastega, kuulata vanu laule ja osa saada rahvapärimuslikust ainesest.
Raamatutegelastele annavad liha, luud ja vere Emajõe Suveteatri «Romeo + Julia» toomkiriku varemetes Toomemäel, Vanemuise «Vihurimäe» Alatskivi lossi pargis ja Jõgeva Linnateatri «Klaver» Kassinurme mägedes.
Vabasse õhku tuleb ka rohkesti muusikat: Vanemuise «Ruja» teatri suvelaval ja Tartu Üliõpilasteatri «Noorte hääl» botaanikaaias.
Pärismuslikku ainest vähem või rohkem ning naljakamalt või tõsisemalt saab vaataja ammutada Hansahoovi Teatri «Saunast» Hansa hotelli õues Tartus ning Pärimusteatri Loomine «Pärijast» Otepääl.
Siinsel kahel kõrvuti leheküljel jäävad vaatluse alt välja sellelgi suvel etendatavad vanad lavastused «Jumalaema kiriku kellalööja» toomkiriku varemetes, «Kõrts» Hansahoovis ja «Barbara» Rannus.
Suvelavastus on ju ka muusikal «Sugar», kuid et see tuleb lavale Vanemuise suures majas, mitte vabas õhus, nagu teised siinsete lehekülgede lavastused, siis jääb muusikalgi siinkohal üles kirjutamata. Vilde Teatri «Viimne eurooplane» jääb siinkohal samuti välja, sest etendused on Tartu linna servas lodjakoja kaarja katuse all.
See-eest vaatlevad lehekülgede alumises osas suvelavastusi kui iseäralikku teatrinähtust üldistavalt teatrikriitikutest magistrandid Katrin Ruus ja Kadri Selge.
Kadri Selge, teatrikriitik:
Üheksakümnendate aastate keskpaigas taasavastatud vabaõhulavastused on tosina aastaga läbinud arengu, mis ei luba sellise teatrivormi olemasolus kahelda. Algusaastate valdavast laiatarbe meelelahutusest on kujunenud mitmekesine ja talvise teatrihooajaga korralikult konkureeriv teater. On ju viimaste aastate suvelavastuste hulgas kriitikute poolt kõrgelt hinnatuidki. Näitlejate ja teksti õnnestunud valikule on haakuv mängukeskkond ainult boonuseks.
Vabaõhulavastust vaadata sooviv inimene peaks aga endale kindlalt eelnevalt selgeks tegema, millised on tema ootused suveetenduse suhtes. Ampluaa on lai – massidele mõeldud jandist intiimsemate ja tõsisemat mõttetööd vajavate lavastusteni.
Katrin Ruus, teatrikriitik:
Vabaõhulavastuse juures on mulle oluline, et koht haakuks kuidagi eriliselt lavastatava materjaliga. Igasuguste «leitud» kohtade puhul tuleb alati kasuks, kui kasutatakse keskkonda kogu selle võimalustega, nii et keskkonnast, sellest samast kohast vabas õhus, saab otsekui lavastuse loomulik osa.
Vabaõhulavastus ei tekita just erilist usaldust teatri mõttes, kui on väga kallis pilet, müüakse õlut ja grill-liha, on mitu vaheaega, mil saaks siis müüa seda õlut ja liha, aga lavastust pole ollagi.
Sageli jääb vabaõhulavastuste puhul eriti silma, kui aluseks võetud tekst on kiiruga lavastuseks tehtud, läbi komponeerimata, publikut alahindav tellimustöö.