Nädala naine: kultuurkapitali aastapreemia laureaat

Ajakiri Naised

Vanemuise balletitrupi juht Mare Tommingas (48) on kogu oma elu tegelenud balletiga. Nüüd pälvis ta ka Kultuurkapitali preemia panuse eest Vanemuise balleti arendamisse. Maretit on varem tunnustatud ka Tartu Kultuurkapitali aastase loomingulise stipendiumiga, teatri aastaauhinnaga parima balletilavastuse kategoorias ja Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi ordeniga.

Kas jälgite baleriinide puhul, et nad kaalus juurde ei võtaks?

Jah, vahel tuleb ette. Ega looduse vastu ei saa, kui on geenidega kaasa antud, et kilokesed kipuvad juurde tulema. Märkuse teen väga diskreetselt. Üldiselt probleeme pole.

Millega baleriinid ennast motiveerivad, et vormis olla?

Töö motiveerib vormis olema ja kui samal ajal juhtub ka suur armastus olema, on see parim dieedi retsept.

Baleriinid jäävad noorelt pensionile. Kas pole õudne mõelda endast kui noorest pensionärist?

Ma ei tea, mis tähendab sõna pensionär, ja isegi ei mõtle selle peale, sest töötan ju oma erialal, ainult et teises vormis. Oma pensionipiletit näitasin ükskord bussis kontrolörile ja siis sain sõimata, et keda te lollitate! Rohkem ma pole seda teinud, ostan nüüd alati täispileti.

Tantsimise lõpetasin 1997. aastal. Kuna olin selleks ajaks juba teinud hulgaliselt lavastusi, sinna juurde ka lavakujundusi ja Vanemuise balletitrupi ja teatriga kokku kasvanud, läks kõik väga loomulikku rada. Balletitruppi juhtida on kohutavalt raske ja see nõuab väga suurt pühendumust.

Mis on Teie töös kõige keerulisem?

Materiaalsuse moment. Vihkan seda, et nii habras kunst nagu ballett ja tantsukunst taandub väga argisele asjale nagu raha. Aga loomulikult ma saan aru, et see on reaalsus ja üks määravam osa minu töökohustustest, et võimaldada tantsijatele argimuredest vaba, maksimaalselt loov töökeskkond.

Olete viimastel aastatel palju tunnustust pälvinud. Milline on lõige südamelähedasem auhind?

Mul on kodus palju “oskareid”, aga need on kõik minule oluliste inimeste kingitud üldsusele tähtsusetud asjakesed. Eile kinkis minu noor kolleeg mulle väikse pehme mänguasja, see oli väga liigutav, see tuli südamest. Üle kõige hindan ma usaldust, mõistmist ja head sõna.

Pelgan suuri avalikke tunnustusi, tunnen, et ei suuda kunagi seda tänu välja teenida, sest see tähendab minule tohutut kohustust.

Ja tütrest Paulinest saab loomulikult baleriin?

Ei saa. Temast saab see, kelleks ta ise saada tahab.