Mitmekülgne Robert Annus toob teatrimaailma värskust

Kadri Inselberg, Tartu Ekspress

Robert Annus on Vanemuises töötav lokkispäine ja suurte silmadega noormees, kes sai tuntuks futupunkansambli Chupacabra solistina. Praegu valmistab ta proovisaalides ette oma esimest professionaalset lavastust ning lõbustab argipäevaõhtuti ETV helesinisel ekraanil lapsi saates „Saame kokku Tomi juures“.

„Olen nõus, et mingis mõttes ma olen kümne hobuse pidaja. Olen nii palju erinevaid asju teinud, aga lõplikku vilumust, täielikku professionaalsust ei ole siiski milleski saavutanud – nii et mitte multitalent, vaid multi- … multi- … multifilm pigem,“ ajab Annus lõpuks naerma hakates kõvasti vastu, kui olen talle rääkinud, kuidas ajakirjandus on teda juba mitu aastat pealkirjades tõeliseks multitalendiks nimetanud. Annus lisab, et praegu on tema ainsaks armastuseks siiski teater.

Enne lavakunstikooli minekut õppis ta aastakese akadeemias oboed ja elektronmuusikat. Lavastajaks õppimise soov tärkas tal Kanuti gildi saalis Eike Ülevainuga tantsulavastust tehes. Sealt edasi Annuse sõnul „kõik lihtsalt juhtus“. Lavakunstikooli võeti parasjagu vastu just lavastajaid ning ta otsustas proovida. Samas oli tal endaga sõlmitud kokkulepe, et kui ta sinna ka sisse saab, siis mõtleb enne jah-sõna ütlemist veel hoolikalt järele, kuna tal oli juba muusika. Ühel hetkel suruti talle aga roos näppu ja õnnitleti teda pidulikult, et ta on välja valitud. Sel hetkel sai ta aru, et asi on otsustatud tema eest.

Lavastaja on laevas kapten

„Samas ei ole lavastajaamet olnud kunagi see, mida ma oleksin tahtnud pidada. Pigem meeldivad mulle ikkagi näitlemine ja näitekunst. See amet tuli pigem õnnetult kaasa. Tahaks võimalikult vähe lavastada,“ tunnistab Annus. Samas lisab ta, et päris ilma lavastamiseta ei suudaks ta tõenäoliselt enam samuti olla.

Annus selgitab, et teatud määral edevad inimesed lihtsalt kipuvad neid asju, mida nad ette kujutavad, millegipärast välja ütlema. Kuigi lavastaja ja näitleja eristamine on tema jaoks võõras, arvab ta, et võib-olla mõnele näitlejale lihtsalt sobib või on kaasa sündinud oskus teistele selgitada, mis ta arvab materjalis peidus olevat. Lavastaja peab tema sõnul leidma mingisuguse idee, millest trupp saaks kinni haarata, ja olema laevas kapten. Ta ei saa olla ainult üks madrustest.

Kui tema teatrifilosoofia lühidalt kokku võtta, siis on tema jaoks olulised koostöö, ettekujutus, vajadus, ideele alluvus ja inimese kui tundva olendi uurimine. Ta rõhutab, et kui lavastus suudab kedagi kõnetada, siis see ongi kõige suurem asi, mida teatris teha annab. „Kui ta paneb kedagi saalis tundma, mõtlema laval toimunule enda kogemuste kaudu, siis see on teatrit tehes mu ainus ja ülim eesmärk,“ selgitab ta.

Päevakajalisus ja otsingud

Aprilli lõpus esietendub Annuse esimene professionaalne lavastus, milleks on Ödön von Horvathi näidend “Lood Viini metsadest”. Annuse sõnul langevad selle näidendi sisu ja tegevus suisa hämmastaval moel kokku praeguse majandusolukorraga. „See näidend on kirjutatud 1931. aastal ning selle taustaks on Esimese maailmasõja järgne majanduskriis Euroopas. Inflatsioon oli tohutu, inimesed kaotasid töökohti ja pangad kukkusid kokku. Näidend räägib selle majanduskriisi n-ö järgmisest päevast ning teemad haakuvad väga paljuski praegu ühiskonnas toimuvaga,“ selgitab Annus.

Noore teatritegija sõnul tahakski ta kõige enam olla päevakajaline, olla praeguse ajastu sees, aga selle sees ei saagi olla muud moodi kui olla noor ja uudishimulik. Tema arvates on just praegu 20–30-aastased noored meie ajastu peegliks. Neil lasub vastutus maailma arendada ja seda peegeldada, kuna ainult nemad suudavad näha selle vajadusi ja võimalusi. Sellest lähtuvalt võtab ta kokku oma otsingud noore inimese ja ka teatritegijana: „Tahaks leida üles selle kõige lahedama asja, mis meie maailma praegu mõjutab.“

Kommentaarid:
Uku Uusberg, kursusekaaslane lavakunstikoolist
Roberti lavastused on alati olnud väga stiilipuhtad ja vaimukad, minimalistlikud-absurdsed. Ja mis olulisim, ta ei ole „mugav” lavastaja. Ta ei taha häid tekste lihtsalt lavale seada, vaid ta on ikkagi interpreet, kunstnik, looja. Kahjuks mul oma kogemus puudub, kuna pole avanenud võimalust olla tema näitleja. Kooli ajal kasutasin ise teda lausa kahes semestrilavastuses. Ta on suurepärane näitleja. Ta mõtleb, on nutikas, tal on oma ettekujutus, aga samas ta ka kuulab ning vajaduse korral muudab ja muutub. Lisaks kõigele ei näe ta ka igav välja.
Mulle on ta ka sõber, kellest ma kooli ajal sõltusin. Sõber, keda ma nüüd tõesti kaua aega näinud ei ole, ning mind jahmatab see tõsiasi, et nii ongi loomulik. Kooliajal me rääkisime, kahekesi palju ja kaua, väga kaua. Rääkisime, kuni kõik muutus suureks, igavikuliseks. Neid vestlusi ma igatsen.

Maria Soomets, Vanemuise teatri näitlejanna ja kolleeg ETV-s
Robert pidas enne esimest „Lood Viini metsades“ lavaproovi trupile tunniajase kõne, milles ta mõtestas väga ausalt, isikupäraselt ja vaimukalt lahti meie ühise töö eesmärgi nii selles tükis kui ka teatris laiemalt. Ma väga loodan, et lavastuses tõusevad need teemad, mida ta elus väärtustab ja hindab, esile. Siis on jälle üks tükike maailmast ära parandatud. Lavastaja Annus on paindlik, aus ja väga selge meelega.
Saatesse „Saame kokku Tomi juures“ tuli ta täpselt nii avatuna, nagu me lootsime. Tal oli raske ülesanne tulla Karoli asemele, aga ta kohanes kiiresti ning nüüd ma ei kujutaks kedagi teist selles rollis ettegi. Ta on enda vastu nõudlik ja vahel kindlasti liiga enesekriitiline. Tahaks temaga kunagi laval ka koos mängida.
Nii palju kui ma olen märganud, siis inimesed ümberringi hoiavad Robertit. Ma arvan, et ta ei näe meeldimiseks vaeva, selle töö teevad ära tema avatus ja oskus kuulata. Ta on lõbus, uudishimulik ja vahel naljakalt otsustusvõimetu – otsija, rändaja ja hea kohaneja. Kolm talle hästi olulist asja on pere, motikas ja muusika. Ma arvan, et kõik teed on talle lahti!

Liina Olmaru, Ugala teatri näitlejanna, üks peaosatäitja Annuse diplomilavastuses „Kunst“
Tundlikkus – see on see, mis minu jaoks iseloomustab Robertit kõige enam, tundlik inimesena ja tundlik kunstnikuna. Ta suutis luua õhustiku, mis käivitas kogu trupi. Meie proovid olid lõbusad, tõsised ja edasiviivad. Robertil on ideid, aga tal on ka julgust oma ideedest loobuda, kui see tuleb tervikule kasuks. Ta on andekas noor kunstnik, kelles segunevad idealism, nõudlikkus ja tolerantsus. Sügava mulje jättis Robert ka inimesena. Ta suutis olla väga hooliv ja tähelepanelik kõigi suhtes, kellega ta selles tööprotsessis kokku puutus. See ei olegi lavastajate juures väga sage.