Mis ajab inimesi enne koidukiiri piima ostma?

Katrin Ruus, Eesti Päevaleht

Vanemuise uuslavastus “Võta mind!” ei ole seksist – kes nii arvavad, peavad pettuma.

Kes loodavad leida lavastusest perversset seksistseeni, mida saaks eraldi mõne firmapeo meelelahutusprogrammi tellida, lähevad noruspäi koju tagasi ning peavad peo kavalehelt selle variandi heaga maha tõmbama. Jääb loota, et etendused on lähikuudeks välja müüdud, sest tegemist on põneva dramaturgiaga (nelja autori koostöö), hea lavastajaga ning huvitava trupiga.

Kuigi üks näidendi autoreid on Mark Ravenhill, ei keskendu seekordne lugu ei aidsile ega ka homoseksuaalide/biseksuaalide dramaatilisele elule. Olulisem ning hõlmav teema on üksindus, mis omakorda võib sisaldada endas kõike ja olla seotud kõigega, mis on inimese tegevusele ja olemisele siin maa peal loomuomane.

Paljud lood nii teatrilaval, filmides kui ka raamatutes räägivad üksindusest. See pole mingi ebatavaline teema. Pigem levinud. Erinev on, kuidas räägitakse. Üksindusmasendus ning sellega kaasnevad hirmud, armastuse ja lootuse puudumine – see kõik puudutab igaüht.

Kokku on 12 stseeni ja sama palju tegelasi; igas stseenis kohtuvad naine ja mees. Oluline ei ole niivõrd, mis elualal keegi töötab ning milline on olnud ta minevik ja kas tal on tulevikku, kuivõrd hetk. Hetk, milles ta peab tegema valikuid. Ja pole kedagi, kes ütleks, kas need on õiged või valed. Lyndsey (Helena Merzin-Tamm), kes on läinud varahommikul bensiinijaamast piima ostma, kohtub elektrikust Joeliga (Markus Luik), kes ta enda juurde kutsub. Mõlemad tahavad rääkida, olla kellegi lähedal. Mis ajab inimesi enne koidukiiri bensiinijaama piima ostma? Üksindustunne, pidetus, hirm jääda üksi, lootus kohata kedagi, kes tunneb samuti.

Aina aelevad ringi

Colin (Markus Luik) räägib Lorraine’ile (Hilje Murel), et ta ei saa temaga enam seksida, kuna armastab oma naist Helenit (Helena Merzin-Tamm). Colin ja Helen omavahel ei suuda aga armastusest rääkida, oma tundeid selgeks mõelda. Inimlik olukord, kus näiliselt lähedastele inimestele pihitakse kõike, aga reaalse olukorraga ollakse niivõrd puntras, et väljapääs tundub võimatu. Ja nii “aeletakse ringi”, luues pealtnäha uusi suhteid, lootes leida teistes lahendust iseendale. Tegelikult toimub aga vastupidine: kapseldutakse üha enam.

Lavastust ei soovitata alla 14-aastastele, kuigi mulle tundub, et arvestades tänapäeva noorte varaküpsust, jõuaks lavastus kohale nii mõnelegi 12- ja 13-aastasele. Igatahes alates 14-aastastest võiks selle vaatamine olla isegi soovitatav.

Kõhklusi tekitab hoopis ülemine vanusepiir. Nii mõnegi stseeni puhul tundus, et pigem on lavastus noortele ning jääb neljakümnestele ehk pisut liiga naiivseks.

Aga näidendi häid külgi ongi situatsioonide mitmekesisus. Kui mõni stseen kaheteist-kümnest ei lähe korda või ei puuduta, siis paar tükki mõjuvad ikka. Minu jaoks olid parimad esimese vaatuse kaks viimast stseeni.

Lavastuslikult kõige terviklikum ning ootamatum oli viies stseen. Näitlejatest paistsid oma pideva kohalolu ning mõtte edasiandmisega silma Murel ja Jaanovits, teiste tase oli väga kõikuv. Ruumipaigutuse osas mõjuks paremini, kui publikut rõdule ei lastaks, sest rõdult jääb distants laval olevaga liiga kaugeks. Ka lavakujundusele tuleks see kasuks. Kuna laval on korraga vaid kaks näitlejat, siis võiks ka publiku ning näitlejate kontakt olla vahetum. Oleks ka näitlejatele abiks – parema sünergia tekkimise mõttes.

Uus teatris
“Võta mind!”/“Sleeping Around”
•• Mark Ravenhill, Hilary Fannin, Stephen Greenhorn, Abi Morgan
•• L: Ingomar Vihmar (Eesti Draamateater)
•• O: Hilje Murel, Laura Peterson, Helena Merzin-Tamm, Margus Jaanovits, Markus Luik
•• Esietendus 29. veebruaril
Sadamateatris