fbpx

Minna lavale üleskeeratud mänguvedruga


Õpetajate Leht, Meeli Parijõgi

 

Karol Kuntsel, kas teie rollide pu­hul kehtib ütlus, et kõige armsam laps on valulaps?
Siis küll, kui läbi selle valu sünnib midagi toredat. Aga alati ei pruugi nii minna. Vahel on väga raske ja lõpuks… ongi lihtsalt raske. On ka töö käigus armsaks saavaid rolle, milles avastan uusi ja huvitavaid külgi. Neid on eriti tore teha. Näide on kooliajast – Artemon. Esialgu tundus see koer täiesti ebaoluline tegelane. Koolis tahetakse mängida ikka „suuri ja tähtsaid” osi.

Te mängisitegi selle osa tähtsaks ja vahvaks. Ikka veel öeldakse, et Kuntsel oli ju Artemon.
See on suuresti lavastaja teene, et Artemoni roll niimoodi arenes.

Kas teil unistuste roll ka on?
Mul pole ühtegi unistuste rolli ega ka okast südames, et õige aeg on möödas ja Romeo jäi mängimata. Soovin lihtsalt, et mu rollid oleksid mulle huvitavad ja teistele korda läheksid.

Kui palju on teis „Mary Poppinsi” Berti?
Eks minuski ole unistajat. Püüan mitte võtta halba väga südamesse, vaid vaadata asjadele läbi helgema prisma nagu Bert. Täna on ta korstnapühkija, homme mängib tänaval leierkasti ja on seejuures õnnelik. Me kõik võiksime rohkem märgata asju, mis on head ja toredad. Alati on põhjust nurisemiseks, et pole seda, teist või kolmandat, aga kuhu see välja viib? Ainult suurde musta auku.

Kas lastele mängida on teistmoodi kui täiskasvanutele?
Minul pole vahet, püüan ikka nii hästi mängida, kui oskan. Lapsed on muidugi kõige vahetum publik, ses mõttes, et neil pole veel kasvatuse kihti peal. Täiskasvanu ei hõika saalist lavale, aga lapsed võivad näitlejale hüüda, et „ära mine sinna” või et „see paha on sul selja taga”.
Lasteetendustes on tänu publiku vahetule reaktsioonile palju rohkem naljakaid juhtumisi. Sageli peab mõni tegelane salaja hiilima ja teda ei tohi veel avastada, aga lapsed juba näevad. ja karjuvad: „Ta on seal!” <br />
Mida te siis teete?
Üritan sisemise muigega piirduda ja teeselda, et ei kuulnud, või vaatan küll korraks selja taha, aga mängin, et on nii pime, et ma ei näe.
Eesti publik on hästi kasvatatud, võrreldes sellega, mis ma olen mujal näinud. Kunagi vaatasin Boliivias etendust, kus publiku seas oli palju õpilasi. Oi, kuidas nad etenduse ajal sõid, nii et maisi lendas! Mulle oli see jahmatav, aga arvatavasti seal käibki nii.
Eestiski on erandeid, näiteks pillasid põhikooliõpilased saalis viina­pudeli puruks (see ei juhtunud Vane­muises). Aga üldiselt on õpetajad ja lapsevanemad head kasvatustööd teinud. Pealegi meil harjutakse juba pisikesest peale teatris käima. „Teatripisik nukuteatrist”!

Kuidas teis endas teatripisik tärkas?
Mulle tundus juba päris väikesena hästi põnev kedagi teist mängida. See on võimalus uurida kedagi lähemalt, püüda tajuda maailma nii, nagu tema seda teha võiks. Lasteaias mängisime näiteks Jussikest ja tema seitset sõpra, Sööbikut ja Pisikut.
Teatris käisin lapsena nii palju, kui Saaremaal teatrit käis, ja väga harva sõitis kool Tallinna etendusi vaatama. Reedeti vaatasin telekast teatriõhtuid. Need olid täiskasvanute etendused, aga ikka oli huvitav. Teatrilummus ja salapära oli see, mis mind tõmbas. Hilisem teatri telgitaguste avastamine tegi natuke nukraks. Oli küll väga põnev, aga samas ka kurb. Nagu lapsepõlv oleks läbi saanud.

Mida te lavakooli sisseastumisel tegema pidite?
Väga palju on närveerimise tõttu ununenud. Mõned hetked on jälle väga tugevalt mällu sööbinud, näiteks sisenemine ruumi, kus oli vastuvõtukomisjon.
Kõik olid ette valmistanud luuletuse, proosapala ja laulu. Pidin esitama oma laulu, nagu laulaksid Toots, Kiir ja Teele. Õhus on legend, et lavakooli katsetel tuleb kilukarpi või makaroni mängida. Mina küll millegi sellisega kokku ei puutunud.

Ei mingit „kiusamist”?
Ei-ei. Hiljem pidime tegema etüüde, nende seas oli ka üsna dramaatilisi. Kursuseõed mängisid, kuidas nad on kuskil väga hädas. Vaadati, kuidas nad sellises olukorras reageerivad.

Tüdrukud karjusid ja nutsid?
Jah. Katsetel püütakse ju avastada kandideerijate eri külgi. Teatrikooli astujad ei tohiks kindlasti karta ennast avada ega arvata, et komisjon on vaenulik. Vastupidi, komisjon ainult ootab ja loodab, et nad avaneksid. Mingit vaenulikkust pole, kuigi nad võivad olla vahel tõsiste nägudega.

Milline õpetaja on teie kursuse juhendaja Elmo Nüganen?
Ta oli õpetajana ülimalt praktiline. Kuna ta on ka ise näitlejaharidusega, tunneb ta näitlejatööd läbi ja läbi ning teab, millega õpilased hiljem teatris kokku puutuvad. Ta on teatud mõttes isakuju – väga autoriteetne. Seni mõtlen praktiliselt igas töös, kuidas tema oleks asja lahendanud, või tulevad silme ette mälupildid, mis mind praegugi aitavad, aga millele ma kooliajal ehk ei osanud tähtsust omistada. Tema kooliaegse õpetuse „töötlemine” käib kogu aeg edasi. Aeg-ajalt võtan uuesti kätte oma erialapäeviku, et mõtiskleda teemadel, mida Nüganen meile õpetas.
Nüganen võis olla vahel kärsitu. Paljud on öelnud, et ta ei kannata oodata, millal sa ükskord selleni jõuad, mida ta ootab. Aga tal on imetlusväärne oskus käivitada.

Milline lavastaja on teile hea lavastaja?
See on väga individuaalne. Suurt rolli mängib lihtsalt inimlik klapp. On ka lavastajaid, kel on tohutu veenmisjõud.

Näiteks kes?
Näiteks Nüganen. Isegi kui sa teda hetkel lõpuni ei mõista, veenab ta sind oma olekuga.

Kas vahel on ka tunne, et no sellest asjast ei tule küll midagi?
On küll. Maria Klenskaja ütles kusagil: vahel tundub, et teatritöö on nagu briketi tassimine ühest kohast teise. Nii raske! Aga inimene unustab raskused ruttu ära. Vahel kolleegidega naerame, et esikani oli väga raske prooviperiood. Pärast esikat tundus, et polnudki nii raske.

Milline lavapartner teile meeldib?
See, kelle puhul tajun, et ta on kohal. Ja tunnen, et temas on „mänguvedru” üles keeratud. Hea partneriga on mõnus mängida. Ootad, kuidas ta täna teeb. Et kui mina teen nii, siis kuidas ta selle vastu võtab. Mitte et mina teen küll nii, aga tema võtab selle vastu ikka naa, sest ta on niimoodi harjunud. Peab olema mängulustiga partner. Selliseid häid partnereid on päris palju.

Teil oli vahva kursus – 20. lend.
Seda küll. Nelja aasta jooksul kasvab väga kokku. Me ei kohtu tihti, aga kui näeme, siis tundub, nagu polekski aega mööda läinud. Oleme kui vennad-õed. See on suur asi, lisaks kõigile professionaalsetele teadmistele ja oskustele, mis lavakunstikool andis. Olen saatusele tänulik, et mul oli võimalus olla, õppida ja töötada koos nendega ja neid ka inimestena tundma õppida. Huvitav oleks uuesti laval kohtuda. Kooli lõpetamisest saab nüüd juba kümme aastat. Võiks jälle midagi koos teha…

Mida soovitate koolilapsele, kes unistab näitlejaks saamisest?
Näitlejal võiks olla uudishimu ja huvi inimese vastu – kuidas ta psüühika toimib, kuidas ta mõtted mõjutavad emotsioone või vastupidi; huvi näha maski taha. Paljud inimesed sildistavad väga kergesti: tema on selline, tema selline… Näitlejal võiks olla huvi kahelda. Näitleja võiks olla koostööaldis, kui ta just ei taha teha monoteatrit. Arvan, et isegi kui oled väga andekas, võib osutuda võimatuks teatrit teha, kui sa ei suuda teha koostööd. Või siiski osutub võimalikuks, aga on äärmiselt piinarikas kõigile, kes su ümber on. Loomulikult soovitan palju raamatuid lugeda, käia lahtiste silmadega ringi, et koguda teadmisi inimese mitmekülgsusest ja suurest saladusest tema sees.
Kümme aastat tagasi vaatasin Broadwayl üht muusikali, kus mängisid lapsed. See oli ülimalt professionaalne. Hämmastavalt hästi mängitud, tantsitud ja lauldud. Ja mõjus kokkuvõttes kohutavalt õõvastavalt. Sest ma mõtlesin: isegi kui need seitsme-kaheksa-aastased lapsed on väga andekad, ei ole nad elus teinud mitte midagi muud kui valmistunud selleks näitlejatööks. Ja vaat seda…

Nagu Hiina ärapiinatud lapsvõimlejad?
Jah. Nii et ma ütleks pigem, et ärge liiga palju ette valmistage. Muidugi tuleb kasuks mitmekülgsus, laulu- ja pillimänguoskus, aga see pole kõige tähtsam. Muidugi tuleb raskusi ületada ja ennast arendada. Aga ei tohi ära unustada, et elu on ka nautimiseks. Mulle meeldib elus tasakaal.

Kas sel talvel suusatama olete jõudnud?
Olen küll. Mulle meeldib suusatada. Lapsena suusatasin kodu lähedal metsas. Kunagi töötasin Viljandis, seal olid ümber järve kohutavalt ilusad suusarajad. Küll need lossimäed tundusid Saaremaal kasvanud inimesele kõrged ja laskumised kiired, aga nendega harjus ära. Tartus on vahelduseks natuke laugemad rajad.

Kolleegi pilguga

Karol aina otsib ja see on kaunis

Urmas Lennuk, Vanemuise draamajuht

Miks sai just Karol Vanemuise loomenõukogu draama aastaauhinna? Teater on juba kord selline jäägitu nähtus, kus lisaks tahtele peab olema veel midagi… Vaatajana on lihtne otsustada, kas näitleja mõjub või mitte, meeldib või ei. Loomenõukogu preemiate jagamisel loomulikult sellelt pinnalt lähtuda ei saa. Ka professionaalsus näitlejana pole ainus mõõdupuu.

Kõik Vanemuise näitlejad on väga heal professionaalsel tasemel. Karoli puhul sai määravaks sümbioos, et ta on väga hea näitlejana läbi põimunud ka väga hea inimesega. See on ideaalne kooslus näitlejast, kes ühes trupis olla saab. Rahu, keskendumine ja meisterlikkus, mida mõni näitleja endas kannab, võib mõnikord päästa terve lavastuse. Karolil on kõik need omadused olemas. Lisaks muidugi see, et ta pole istuma jäänud ainult nendele vahenditele, mida ta seni on omandanud. Isiklikult leian, et iga näitleja saab liikuda oma vahendites järjest rikkama galerii suunas. Karol teeb seda ja see on kaunis. Keegi ei kohusta näitlejat igavesti edasi otsima, ei leping teatriga ega vaatajad. Sellise kokkuleppe saab iga näitleja sõlmida vaid enda sees ja iseendaga. Mul on hea meel, et Karol seda jaksab, suudab ja tahab.

Mis veel loomenõukogu preemiasse puutub, siis loomulikult on siin väike osa ka õnne. Karolile on sattunud palju tööd, mis teda endaga kaasa võtab. Aga jällegi – selleks peab näitlejas midagi väga-väga olema, et teda tahetakse. Et lavastaja tahab temaga töötada, vaataja tahab tema tööd vaadata ja kolleeg tahab koos temaga selles töös osaleda. See on taas üks peen oskus, sest kas kolleeg on alati partner? Mitte ainult õhtul etendust mängides, vaid ka proovisaalis rasketel hetkedel? Mul on hea meel, et Karol on Vanemuise trupis. See rikastab meid kõiki – nii teatrit kui ka vaatajat.