Suhted lastega, saladused eelmisest eluperioodist, ta on omadega natuke puntras. Tal on hästi tore naabrimees, kes tema juures aeg-ajalt käib ja kellega tal on olnud kunagi mingi lahendamata suhe. Ühesõnaga – harilik eesti elu.

Eestlaste depressiivsust süvendab ilmselt ka kõle, rõske ja pime sügis. Kuidas sellega toime tulla?

Mul oli vahepeal selline periood, et niipea kui kartulivarred mädanema hakkasid ja oli tunda sügise tulemise lõhna, hakkasin ma maalima, et kaamosest välja saada. See võis kesta kuu aega.

Maalimine aitas. See oli aga kummaline, et kuigi ma püüdsin oma masendust ära maalida, ei ole need pildid mõjunud kellelegi väidetavalt depressiivselt. Ju siis mul õnnestus see keerata kuidagi teistpidi.

Kultuuriklubis Promenaadiviis oli mullu sügisel su maalide näitus, kus oli loodusvaateid ja pütikaanelaudadele maalitud ingleid. Kas on tekkinud juurde uusi maale, nii et võib oodata uut näitust?

Ei ole. Ma ei ole jõudnud sellel suvel õieti midagi maalida. Vähemalt kolm inglite tellimust on õhus, aga ei ole jõudnud nendega tegelda.

Üks ingel on peaaegu valmis. Ta on selline nõudlik naisterahvas, et ta otsib endale väga pikalt käüssemustrit (käisemustrit – toim märkus). Nägu on valmis, tiivad on valgeks värvitud, aga ingel ise osutus nii nõudlikuks, et ta lihtsalt otsib endale väga pikalt mustrit, mis ma talle tiiva peale peaksin tegema. Me ei saa temaga kuidagi kokkuleppele.

Teisel inglil on praegu nägu olemas. Ma ei ole jõudnud tema peakatet maalida ja käisemustrit muidugi ka.

Mis siis ometigi segas maalimist?

Eesti inimene on ju peast ori. Muretseb … ei, rõõmutseb endale tare ja siis jookseb labida ja sae ja oksakääride ja värvipurkide ja pintslite ja trimmeriga suvi otsa muudkui ümber tare ega jäta üldse aega näiteks maalimiseks.

Suvel nägime sind Setomaal Obinitsas Vanemuise lavastuses «Obinitsa». Kuuldavast on too tare sealkandis?

See on Obinitsast viis kilomeetrit ja Vene piirist 800 meetrit. Seal ma siis suvel trimmerdasin.

Mida Setomaal on sel aastal uut olnud?

Obinitsa oli ju terve see aasta soome-ugri kultuuripealinn. Seal minu meelest toimus kogu aeg midagi uut ja toimub siiamaani. Näiteks hõimupäevade raames käivad Mokornulga leelokoor ja ersa Morama meestelauluansambel mööda Eestit, esmaspäeval olid nad ka Tartus. Käisin neid kuulamas pühapäeval Obinitsas ja sain väga vinge elamuse.

Kahjuks ma suvel ei jõudnud igale poole, kuhu oleksin tahtnud. Tarekese orjamine võttis kogu mu vaba aja. Ja elasin seal nagu susi. Mul oli ju suve jooksul Lõuna-Eestis kolm tükki: Lutsu teatri «Rummu Jüri ehk tamasseri rauad» Põlvamaal Lutsu külas, «Obinitsa» ja Lutsu teatriga «Täiuslik pulm» Alatskivil.

Nimetasid hõimupäevi. Iga aasta oktoobrikuu kolmanda nädala laupäeval heisatakse lausa riigilipud, et tähistada soome-ugrirahvaste hõimupäeva. See andis ka ühe põhjuse just nüüd sinul usutleda. Saan ühtlasi uurida su suhtumist raamatusarja «Seto kirävara», mille hulgas on ilmunud ka sinu luulekogu. Vist kaks aastat tagasi?

Jaa, «Pühä päiv».

Üks viimaseid seni ilmunud raamatuid selles sarjas on Feodor Vanahundi «Ilosa´ ja pogana´ jutu´». Oled lugenud?

Minu lemmikraamat!

Samad sõnad. Need tema jutud ajavad naerma ja annavad kohati kõva erootilise elamuse. On ju?

Jaa, see raamat on mõnus, helge ja humoristlik. Need on hästi võimsad jutud ja samas on mõnes jutus väiksed õpetuseivad sees. Mitte et moraali määritakse paksu pintsliga näkku, vaid väiksed ivad, kuidas käituda omavahelistes suhetes.

See oli mul vahepeal öökapiraamat, lugesin vaikselt endale õhtuti mõnuga neid juttusid ette. «Seto kirävaras» on ka mõned raamatud, mis on mulle lihtsalt kasulikud. Näiteks Jakob Hurda «Raasakõisi Setomaalt», kust ma aeg-ajalt otsin mingite asjade seletusi. See on äärmiselt kasulik raamat.

Praegu on ilmunud vist sarja eelviimane üllitis. Kas ikka kõik setod ise teavad, et selline vahva sari on tulnud lugejate ette?

Nad vist ikka teavad. Seto kuningriigi päevadel on need väljas olnud ja teistel üritustel on ka raamatulett olemas olnud. Minu meelest on see hästi tänuväärne ettevõtmine ja kujundus on samuti täiesti hea.

Tänavu märtsi hakul avalikustas Maini-äärses Frankfurdis paiknev Stiftung Buchkunst (raamatukunsti sihtasutus) oma veebilehel maailma parima kujundusega raamatute konkursi 14 parimat, nende hulgas Agnes Ratase kujundatud «Seto kirävara». Kas teadsid?

Ei teadnud. Millegipärast on see minust kuidagi mööda läinud. Võimas!

Samas sarja ilmunud «Püha päiv» on sinu seni viimane luuleraamat. Kas on varsti midagi uut trükist tulemas?

Jaa. Suht-koht kohe-kohe peaks tulema mu uus raamat välja, sedapuhku Fantaasia kirjastuselt.

Fantaasia on paistnud silma ulmekirjanduse üllitajana. Kas oled hakanud ulmet kirjutama?

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama sellest, et ma näen aeg-ajalt äärmiselt dünaamilisi unenägusid. Raamat sai alguse sellest, et ma hakkasin oma mõningaid unenägusid, mis seda väärisid, kirja panema. Mõned on lühemad, mõned pikemad, mõni läks päris action’iks kätte.

Mis sai pealkirjaks?

«Jututulbad». Ja selle raamatuga on selline asi, et ta on kakskeelne – kaks raamatut ühtede kaante vahel. Eestikeelse versiooni ühes loos on ka päris palju dialooge, milles esineb lõunaeesti keelt, sest tegevus toimub Lõuna-Eestis.

Teine pool raamatust on ingliskeelsed tõlked. Mul on jube armas ämm, kes on inglise keele õpetaja. See raamat on huvitav ka selles mõttes, et võibolla saab seda keeleõppe seisukohalt vaadata.

Kas «Jututulpasid» kõlbab lugeda ka kõledal ja rõskel sügisel, koleda kaamose ajal? Kas need on õudukad või ehk hoopiski lõbusad kirjapanekud?

Seal on erinevaid lugusid. Kindlasti on natuke nalja ja vempu, pisut äraspidiseid asju, lõpus on sõnade ja asjade seletused.

Raamatut tuli vaadata selle pilguga, et anda ingliskeelsele lugejale, kes on pärit mingist teisest kultuuriruumist, mõnede Lõuna-Eesti asjade seletused. Näiteks mis on keris, mis on suitsusaun ja muud sellised asjad.

Kui ma kirjastaja Eva Lutsuga seda arutasin, selgus minu suureks üllatuseks, et ka Eesti inimestele, kes ei ole väga tihedalt Lõuna-Eestiga seotud, jääksid mingid vihjed folkloorsetele asjadele ilma seletamata segaseks. Näiteks taevasse kasvanud tamme lugu ja muud laulud, mis raamatust pisteliselt läbi jooksevad.

Ma sain ühel hetkel aru, et seletused peaksid ilmuma selles raamatus ka eesti keeles, mitte ainult inglise keeles. Ja siis ma kaevasin lood selle pilguga läbi. Muide, «Jututulpades» on pildid ka sees.

Kas need on sinu enda joonistatud?

Ei ole minu enda, lasin teha mustvalget graafikat ühe oma kooliõe tütrel, kes praegu õpib Tartu kunstikoolis. Suurte inimeste raamatus võiks ikka ka pildid sees olla. Mulle meeldib hirmsal kombel Olavi Ruitlase «Vee peal», seal on pildid sees ja see annab hoopis mingi teise hingamise. Vahepeal puhkad silma ja vaatad, kuidas näeb välja särg, uurid soomuseid. Tore!

Kas raamatute lugemine aitab sügisese tusatuju vastu, kui see juhtub tekkima?

Aitab ikka.

Vahest aitab kaamost leevendada pidutsemine. Kus on Tartus sinu meelest kõige parem koht pidutsemiskoht?

See oleneb sellest, millist pidu sa tahad. Mingi ööklubiinimene ma ei ole, ei talu sellist lärmi, kus ma ei saa rääkida. Ma olen pidutsejana vist rohkem selline vestleja inimene. Mitte et ma peaksin ise rääkima, aga mulle istub see, kui mul on ümber targad inimesed, eriti just teistelt elualadelt, ja ma saan midagi huvitavat teada. Mulle meeldivad rohkem sellised peod.

Kus saab nõndamoodi pidusid pidada?

Ma käin Promenaadiviies ja Genklubis. Vahepeal eksin ka Õlleministeeriumisse ära.

Kas see asub ülikooli raamatukogu taga?

Jah. Need kolm on minu põhiline trajektoor.

Maitsev toit on üks neid asju, mis teeb tuju heaks. Kus on Tartus sinu arvates meeldiv süüa ja eriti hea köök?

Gruusia restoran Tbilisi meeldib mulle endiselt, kui ma sinna satun. Aga mu uus lemmik on Mandala. Läksin sinna sööma üsna pärast avamist ja mulle tõesti väga meeldib.

Olen käinud vahepeal ka Tiibeti köögiga Himaalaja Juttudes ja omal ajal sai päris palju käidud Riia mäel Asian Chefis. Mingid söögid on Mandalas mäe kõrguselt üle, on aru saada, et neisse on mingit armastust sisse pandud.

Kui suvel Tartusse sattusin, hüppasin ikka Mandalast läbi, et võtta kas või supp. Ma olen inimene, kelle jaoks määrab supp köögi. Praadi on enamasti keeruline päris tuksi keerata, aga supi tegemine on tihtipeale kõrgem pilotaaž.

Igale poole ei jõua minna sööma ja ei taha ka. Aeg-ajalt armastan suši’t süüa, üks hea koht on kaubahalli all. Ahjaa, ühe asja pean ma veel mainima, see ei ole küll söögikoht, aga – Juustukuningad on mu üks lemmikuid.

Kas ei ole nii, et peab olema palju raha, et sealt juustu osta?

Ei pea ju ostma tohutut portsu juustu, mulle piisab sellest, kui ma ostan natukene ühte koma teist, et saaks kodus näk-näk-näk maiustada. Ei pea ostma juustu selleks, et leiva peal lätsatada.

Ja kui ma kodus teen mingit tomatisuppi, siis sealt saan head juustu, mis sobib tomatiga kokku. Juustukuningad on ka selles mõttes hea, et kui minna sinna mingi visiooniga, siis alati leiab koostöös nende suurepärase personaliga kõige parema variandi.

Heakene küll, lähme kaamosega edasi. Paljud soovitavad ja kasutavad stressi maandamiseks ja tusatuju leevendamiseks sportimist. Milline paik Tartus on sinu hinnangul parim, kus kehakultuuri viljeleda?

Ma ei tea, ma ei ole eriti jõusaalis käija. Jalutada ja isegi veidi joosta on hea Emajõe kalda peal. Ja Emajões on tore vaikselt ujuda.

Ma käin wing tsun’i harjutamas Mart Reiniku koolis kaks korda nädalas. See on üks Hiinast pärinev võitluskunst, mille on legendi kohaselt välja mõelnud väike nunn, pisikene Hiina naisterahvas.

Sellel alal ei korraldata mingeid võistlusi sel lihtsal põhjusel, et seal on aktsepteeritud löögid ninna, kubemesse, päikesepõimikusse, kaelaveenide pihta …

Oh, see on ju valus?

Ründajal peabki valus olema. Kui keegi kallale tuleb, peabki talle ju haiget tegema. Märulifilmide vaatajale on võibolla kõige tuntum staar, kes on filmides wing tsun’i kasutanud, Steven Seagal.

Põhimõte on võimalikult väikese energiakuluga teha vastane võitlusvõimetuks. Äärmiselt sobilik võitlusviis väiksemat kasvu inimesele. Wing tsun’is on hästi tore käia ja lisaks sellele on kõik, kes seal käivad, jube sümpaatsed, väga sõbralikud.

Kui palju aitab kaamose vastu setode hulgas ammustest aegadest saati tarvitatud eeter?

See aitab pigem siis, kui sa tunned, et haigus hakkab tulema.

Ja meeleolu ei saagi eetriga parandada?

Eks haigus ju ka teeb teinekord inimese kurvaks. Just olin maal, ärkasin hommikul üles ja panin tohutu aevastuste seeria hakkama ja tatti voolas. Mõtlesin, et jumala eest – aitäh! –, et  nüüd tuleb nohu. Eks siis tuli paar eetripitsi manustada ja järgmisel päeval oli hoopis parem olemine.

Mis veel aitab kaamose vastu, on igasugused eeterlikud õlid. Neid müüakse apteekides ja looduspoodides. Seal on testrid, lähed ja nuusutad, ja ostad, mis meeldib. Kodus tilgutad aroomilambikesse, paned linade või padjapüüri peale paar tilka – see tõstab meeleolu. Kui ei ole aroomilampi, võib panna teeküünla põlema ja tilgutada õli küünlavaha peale.

Kas on veel rohtu, mis avitab sügisel meeleolu hea hoida?

Mulle meeldib seenel käia ja üldse metsas tuiata. Ma olin vahepeal maal peaaegu nädala üksi ja lugesin Valdur Mikita «Lingvistilist metsa». Õhtul loed ja päeval käid metsas ja tekib selline hästi zen-olek. Vaatad, kuidas linnukesed kogunevad vaikselt viimastesse parvedesse.

Ja siis tuled linna ja vaatad – mis asja need inimesed, kurat, rabelevad, mida nad sebivad, mis nad sõidavad ringi, mis neil viga on?! Istugu parem rahulikult paigal ja vaadaku, kuidas Emajõgi voolab. Milleks tõmmelda ja kiirustada, kui ei ole ju üldse kuskile kiiret, milleks?!

Meil on loodust ju päris linna lähedal, põhimõtteliselt ükskõik kuhu poole lähed, ikka satud kuhugi metsatukka. Ei pea ju põlislaande ära eksima. Käid vaikselt mingis metsatukas, teinekord aitab isegi pargis jalutamine.

Miks ma aga seenel käin, on selle pärast, et metsas oleks teatud eesmärgipärane tegevus. Teinekord korjan ka seeni, mida ma ei tunne, mõtisklen seente üle, kodus teen seeneraamatud lahti ja püüan nendega tutvuda: «Tere! Mis su nimi on? Vaatame järele …»

Seente kõrghooaeg hakkab läbi saama. Varsti on vastik november, mets läheb rõskeks ja kõledaks …

Seda küll, aga varsti tuleb lumi maha ja jälle on lahe.