Meisterlik “Imearst” ravib teatris terveks
Andres Laasik, Eesti Päevaleht
Suures ühistöös kannavad Vanemuise näitlejad lavale perfektsusele lähedase tulemuse.
Mõnikord avaldub teatris suur meisterlikkus ja üks selline juhtum on „Imearsti” lavastus Tammistu küünis. Siin on midagi heas mõttes spordile viitavat. Justkui oleks iluuisutaja teinud kõik pöörded ja hüpped nagu ette nähtud ja kohtunikul ei jäägi muud üle kui tõsta tahvel maksimumpunktidega. Või siis pea-aegu maksimumpunktidega.
Teater on mitme inimese kunst ja maksimumpunktide saamiseks on vaja kõigi pingutust. Perfektsele tulemusele lähedane ilmnes esietendusel nähtud Peeter Volkonski, Külliki Saldre ja Hannes Kaljujärve näitlejatöös ja loomulikult pidid samas mõõdus panuse andma lavastaja Priit Pedajas ja kunstnik Riina Degtjarenko. Suures ühistöös tekitatakse lavale paeluv lugu, mida jutustavad kolm tegelast: mööda külasid rändav posija Frank (Peeter Volkonski), tema naine Grace (Külliki Saldre) ja Franki mänedžer Teddy (Hannes Kaljujärv). Kolm tegelast, kolm vaatenurka moodustavad ühe ja sellesama loo, kus kõlavad kokku loosse peidetud nüansid, armastus ja võimumängud, vastutus ja käegalöömine, lootus ja saatus.
Traditsioon pannakse maksma
Brian Frieli „Imearst” on oma formaadilt väike dramaturgia, kuid sisult ülimalt nõudlik. Siin peavad näitlejad end ansamblisse mängima, esitades monolooge ehk siis saamata laval kordagi kokku. Toimunud sündmusi mäletatakse eri moel või jäetakse midagi meenutamata. Just nii kerkivad karakterid ja nendevahelised suhted.
„Imearsti” lavastuses avalduv meisterlikkus on seotud traditsioonidega. See on teater, kus sõna valdamise ning teksti vormi ja sisu kallal töötamise kogemus pääseb maksvusele. Idamaisetes traditsioonilistes teatrites kulub aastaid ja isegi aastakümneid esineja täiustumisele, et saavutada kaanonitele vajalik pagas. Tammistu küünis mängitud teatriteos näitab, et traditsioon on võimalik maksma panna ka euroopalikus teatris.
Traditsiooniline tähendab ka konservatiivsust. Tõepoolest, Frieli kirja pandud loo tõlgendamisel läheb lavastus mööda ajalikest teemadest ja süveneb ajatutesse. Päevakajaline lihtne küsimus, kas Franki näol on tegu šarlatani või üleloomuliku andega, ei leia kiirustavat vastust, tõlgendus lükkab tõe selgitamist edasi sellesama loogika järgi, mis on näitemängu dramaturgias olemas. Kui kuskil ongi lavastuse tõlgendamise lõtku, siis võib see olla kahe näitlejakoosseisu kasutamises. Esietendusel kerkis kohe küsimus, milline paar on Frank ja Grace, kui neid mängivad nooremad Riho Kütsar ja Merle Jääger?
Iiri lugu inimeste (sealhulgas rahvuslikust) eneseotsingust mõjub tänu meisterlikkusele teraapiliselt. Postmodernismi ajas on palju uhiuut põnevust, kuid „tavaline” hea teater oma elujõudu ka ei mineta.
„Imearst”
Autor: Brian Friel
Lavastaja: Priit Pedajas
12. juunist Tammistu küünis