Martin Veinmann: Tartusse meelitasid mind hea lavastaja ja nõudlik roll

Tartu Ekspress, Oliver Kund

 

Eeloleval reedel astub Draamateatri näitleja Martin Veinmann üles Vanemuise esietenduses „Gorgo kingitus“. Tartu Ekspress uuris, millised on mehe emotsioonid pärast pingelist prooviperioodi ja mõtted nii isikliku kui ka Eesti teatrielu kohta.

Vanemuise laval pole Te varem rolli teinud ja üldse on „Gorgo kingitus“ Teie kolmas ülesastumine väljaspool koduteatrit. Miks nii?

Jah, Lopahhin ja siis veel üks tükk, mis jäi Vanalinnastuudios pooleli… Küsimus on ju selles, et see näitlejate ringlemine sai alguse Eesti ajal. Vene ajal oli igaüks oma teatris ja kogu lugu. Mul on olnud jah see omadus, et olen olnud 1972. aastast Draamateatris. Palju on küsitud, et kas kuskile mujale ei taha minna. Kadunuke Evald Hermaküla tegi ka mulle ettepaneku pärast kooli, et tule siia, Vanemuisesse. Juhtus nii, et ta tuli ise pärast Draamateatrisse. Aga mind lihtsalt ei ole eriti kutsutud.

Kas see tähendab, et Tartusse satute te haruharva?

Tartu linna ja Vanemuisesse olen ma sattunud väga tihti, vähemalt vanal ajal. Siis oli nii, et iga augustikuu möödus Tartus, ringreisil. Siis võeti kogu repertuaar ette ja Tartu reis oli igasuvine üritus. Nii et olen tegelikult mänginud kõigil siinsetel lavadel, välja arvatud Sadamateatris.

Mis või kes meelitas teid „Gorgo kingituses“ rolli tegema?

Esiteks muidugi lavastaja Peeter Raudsepp, kellega me tegime 1997. aastal Bergmani „Stseenid ühest abielust“, kus me mängisime Kersti Kreismanniga abielupaari. Peeter Raudsepal oli see üks esimesi lavastusi. See oli hea kogemus – tükk oli bestseller ja polnud mingi laadakas, vaid küllalt sisuline, käsitles perekonnaprobleeme. Ja sealt see alguse sai. Järgmisena tegime Raudsepaga „Õhtusöök sõpradega“, mis kestis samamoodi seitse aastat. Minu perekonnaelu lavaletooja kuvandis saangi ilmselt Peetrit „süüdistada“.

Teine põhjus on muidugi Shaffer, kelle tükk on esimestel lugemisetel küllalt ehmatamapanev – radikaalne, ekstreemne ja emotsionaalne lugu. Eksistentsialistlik. See on selline proovilepaneku osa, et kas sa, mees, oled suuteline sisenema sellesse maailma?

Mille poolest paistab Vanemuine teistsugune kui Draamateater?

Siia tulles tundus, et see on väga hea auraga ja viisakas maja. Kõik ütlesid tere ja head aega. Tavaliselt käib selline võistlus, kes enne tere ütleb. See on väga avali maja. Teine asi, mis on erinev, see on väga suur maja. Liiga suur, et aru saada, mis maja see on. Ilmselt on siin majas lavastuse logistiline koordineerimine märksa keerulisem, kui väikses teatris.

Põlise tallinlasena, kas elate kesklinnas?

Ma enam ei ela Tallinnas, vaid Viimsis linna ääres. Olen ajaga kesklinnast järjest kaugemale kolinud.

Ometi väidab televiisor, et just kesklinna kodust võib teid sagedasti leida. Kui kauaks kahe kodu vahele käima jääte?

Nüüd on ka seriaalis muutusi oodata ja ma isegi ei tea, võib-olla järgmine koht, kuhu Hannes elama läheb, ongi Viimsi (naer). Meil on nädalas kolm võttepäeva. Aga seda, kauaks ma seriaali jään, ütleb stsenarist. Praegu püüame seda aastat täita nii, et see vaatajale huvitav oleks.

2003. aastal seriaalis „Kodu keset linna“ alustades ütlesite meedias, et mängite seal justkui iseend.

Tõsi või? See on see, et sa võid öelda, et osad mured on kõigile ühised ja sellest järeldataksegi, et sa mängid iseennast (muigab). Päriselt iseennast ma kindlasti ei saa seal eksponeerida, aga ma saan muidugi kasutada seda, mis minust on. Teater on kontsentreeritud, aga Hannese elu läheb küllaltki reaalaja lähedaselt ja selles mõttes on teda palju kergem mängida kui etendust, kuhu on võib-olla ühe inimese elu koondatud kolme tunni sisse.

Kui teil oleks võimalus mõni aspekt, roll või tegevusliin sarjas oma käega ümber kirjutada, siis mida muudaksite?

Ma ei ole isegi mõelnud sellele. Tihti võib ju olla, et ah, mis ta seal teeb, midagi ei juhtu. Võib öelda, et mõnikord tõesti on seal null-dialoog. Aga kokkuvõttes on see sari positiivses mõttes nii tavaline. Mis see elu muud ongi? Me ei saa seda teha ka nii põnevaks, et inimesed kõik tööd ära unustaksid ja vaataksid „Kodu keset linna“, see oleks kõige kurvem, mis saaks juhtuda. Esimestel hooaegadel see võib-olla just nii oligi (naer).

Kumb leib on magusam, kas tele või teater?

Mõlemad on vajalikud, mõlemal on oma eri mekk. Miks meie näitlejad käivad ringi, olgu see siis reklaam või tele? Meile võib küll tunduda, et me oleme teatri ja laulurahvas, aga kokkuvõttes, kui üht etendust on 50 korda ja igat neist vaatab 200 inimest, siis kokku 10 000. Kui sa arvad, et sinu idee on sellega võimendunud, siis see on tegelikult ainult virvendus väga väikeses sektoris. Televisioonil on selline omadus, et ta püüab publikut n-ö laiemalt rehitseda – panna rohkem korraga asjade üle arutama. Isegi mitte eksistentsialismi üle, vaid tavaliste asjade üle, näiteks – miks asjad on nii, kui võiksid olla teisiti?

Olete lavakunstikooli kõnetehnika õppejõud, avaldanud sel teemal isegi raamatu. Mis Te arvate, kas hea kõnelemisoskuse puudumine on meie ühiskonnas suur probleem?

Absoluutselt, just nimelt suur. Me ei saa kõnelemist vaadata, kui mehaanilist kõnelemist, vaid kui suhtlemist. Ja see eneseväljenduse protsess on tegelikult meie haridustee alguses takistatud, selles on küsimus. Pärast kooli saavad kõik aru, et selle tarkusega minu sees ei ole suurt midagi teha – ma pean seda ju kuidagi väljendama ja siis need suhtlusprobleemid tekivad. See ei ole meie ühiskonnas mingi pelgalt kõneline probleem, vaid viib oma kombitsad kõikjale – poliitikasse, ükskõik kuhu.

Keda Eesti avalikkuses tuntutest positiivse näitena esile tõstaksite?

Enamikul inimestel, kes on jõudnud avalikkuse tähelepanu alla, on need oskused olemas. Ainult et nad muutuvad selles kõnelemise protsessis järsku olematuks. Kokkuvõttes on tark inimene, aga kui ta välistab kõneldes selle, et ta räägib sinuga, siis tekivad kuulajal küsimused.

Sa võid ju rääkida ja teada asjast, aga kui sa lahutad selle edasiandmist partnerist, siis see mõjub kas valena või kuulajale ebavajalikuna. Tõe väärtus ei ole ainult see, et ta tõde on, vaid ta peab olema ka usutav.

Mille üle te enda puhul uhkust tunnete?

(Pikk mõttepaus). Ma tahaksin, et need valikud, mida teen, oleksid minu jaoks õiged. Uhke võib olla paljude asjade üle – võib ju vaadata, et poeg läheb esimesse klassi või et tütrel sünnib poeg – need on kõik sellised asjad, mis millegipärast transformeeruvad minusse ja teevad järsku mind uhkemaks.

On olnud niisugusi etendusi, et pärast seda tunned, et oled käinud läbi mingi elumaailma, mingi kogemuse, pärast mida sa oled ellu jäänud, kuigi sind lava peal „tapetakse maha“. See on niisugune kummaline teraapia, mida näitlejal on au enese kallal läbi viia. Osad teevad seda teraapiat elus eneses ja ei jää ellu.

Esietenduseni jääb kaks päeva. Millised emotsioonid teid peaosatäitjana selle aja vältel saadavad ja millal on emotsionaalne kõrgpunkt?

Üks punkt on kindlasti homne (tänane – toim) kontrolletendus. Kuna see prooviperiood oli küllalt lühike ja intensiivne, siis see nõudis tervet mõistust, et mitte rabistada.

Etenduse pingele ei saa kogu aeg mõelda, siis põleks läbi. Kui katsetamiseks läheb, siis tuleb vaadata, millised seosed on etendusel oma arusaamisega maailmast. Need on need mõtted, mis siis käivituvad.

Ettevalmistus minu puhul ongi see, et ma hakkan asjast varem mõtlema. Mõni stseen võib ju raske olla, milles eksid, aga põhiline on siseneda varem sellesse etenduse mõttemaailma. Et sa ei hakkaks kaks tundi enne mõtlema, et mul on täna esietendus.