Maarja Mitt – näoga valguse suunas

Liis Auväärt, Eesti Naine

Vanemuise näitleja Maarja Mitt, kes nägupidi tuttav ka “Õnne 13” vaatajale, tähtsustab argipäeva nüansse: värve, lõhnu, maitseid ja eriti – valgust.
“Vabandage, kas teie olete see tüdruk Õnne tänavalt?”

Maarja, kes seisis supermarketi puuviljaleti ääres, keeras end küsija suunas. Talle naeratas vastu tundmatu dressides mees.

“Tahaksin teile luuletuse kinkida,” jätkas võõras. Ja deklameeriski sealsamas Maarjale sügisteemalised read.

Teisel korral istus Maarja koos sõbrannaga kohvikus. Kõps! astus nende laua juurde üks noormees ja pöördus Maarja poole: palun, kirjutasin teile luuletuse!

Üllatunud noor naine luges värssidest välja, et autor peab teda oma lemmiknäitlejaks Vanemuises. “Mina – ja kellegi lemmiknäitleja,” kordab Maarja. “Sellised lood on nagu väikesed imed!”

Tema imestus on siiras – mis sest, et mängib Vanemuises juba neljandat ning kodumaises menuseriaalis kolmandat hooaega. Oleks, mille pärast end mõttes õnnitleda, kuid kiitusega jääb Maarja kimpu. Midagi peab ses näitlejannas ju olema – millegipärast kolleegid ta tänavu aasta vanemuislaseks valisid! “Ma tõesti ei tea, miks nad seda tegid,” ebaleb Maarja. “Võib-olla sellepärast, et… ma püüan olla sõbralik?”

Vaikne vaatleja

Hirvepilgu, erkpunaste huulte ja hapra figuuriga Maarja on välimuselt silmatorkav. Lähedased kirjeldavad teda üdini naiselikuna. “Naiselikkus, see on tundlikkus, elegants, hoolivus,” nimetab Maarja. “Enesekindlus loeb ka päris palju, kuigi väga enesekindlad inimesed mõjuvad hirmutavalt.”

On sul need omadused, küsin.

“Empaatiline olen ma küll,” kaalub Maarja. “Enesekindlust… Seda mul vist liiga palju pole. Vahel olen ka liiga otsekohene, see töötab mu vastu. Kui mulle keegi või miski ei meeldi, paistab see mu näost välja.”

Maarja on seda tüüpi, kes jääb seltskonnas viibides pigem tagaplaanile, jälgides toimuvat vaikselt. Justkui kannaks ta endast mingit saladust. “Tunnen seltskonnas tihti, et mul pole teiste jutule midagi lisada,” poetab Maarja tasase naeruga. “Kõik muudkui ütlevad midagi, räägivad ja arvavad… Mulle ei meeldi käibetõdesid pilduda, rääkida kaasa lihtsalt rääkimise pärast. Ütlen midagi siis, kui see teema mind tõesti käivitab. Mulle meeldib inimesi kuulata ja vaadata: kas või seda, kuidas nad oma kohvi või veini joovad.”

Loomult vaatleja, tähtsustab Maarja elu väikeseid nüansse. “Igapäevastes asjades on peidus palju ilusat, proovin ringi käia lahtiste silmadega. Püüan märgata, kuidas valgus puulehtedel muutub…” Jälle see valgus. Maarjaga vesteldes vahetuvad küll teemad, kuid valgus saab neis alailma sõnalise kuju.

“Täna on nii kummaline valgus,” ütleb ta tervituseks, kui kohtume pärastlõunases Tallinnas. Tõesti, õhk on kuldne, võimendades puperdava linnasüdame rohkeid värve.

Või: “Eelmisel talvel veetsin mitu päeva maal. Seal nägin, kuidas suur täiskuu tõusis metsa kohale. Kuuvalgus tõmbas mind nagu magnetiga enda poole. Oli see Fred Jüssi, kes ütles, et Eestis pole enam päris puhast vaikust? Mulle tundus, et sel hetkel oli küll täiesti vaikne…”

Või: “Mulle meeldivad päikesetõusud Tallinnas – kui taevas on pilvitu ja kerge tuul toob ninna mere lõhna. Tunnen siis, et kõik on veel ees ja võimalik. Sama tunne on mul suvehommikutel, kui valgus aknast sisse paistab.”

Ka kodu valimisel sai valgus Maarjale otsustavaks. Astunud maja koridori, nägi ta, kuidas kõrgest aknast langeb keerdtrepile sädelev valgusvihk – nagu jumalik kiir. Muinasjutulise valgusega koridor asub Tartu kesklinna lähedal, “vaiksel agulitänaval”. Maarja üürib korterit maja teisel korrusel. Mis praegu ta koduaknast paistab? “Ühe puumaja kivist otsasein. Seinas on aken ja näen, kui keegi selle taga liigub. See võõras inimene on mõnes mõttes nagu mu tuttav: tean, kui ta on kodus.”

Näitlejana jõuab Maarja koju enamasti päris hilja – astudes praegusel ajal kottpimedasse korterisse. Päikesevaestel kuudel süütab ta küünlaid ja aroomilambi. Jätab laetule rahule, aga valgustab väiksemate lampidega selle nurgakese, kus parasjagu viibib. Liitriteviisi võib ta sisse lonksata särisevalt sooja teed, mida valmistab nii: riivib kruusi sisse jupi ingverijuurt, lisab kaneeli, kardemoni ja nelki, valab üle tulise veega ja laseb tõmmata. Taustaks mängib muusika: tihtipeale džäss, mille juurde juhatas Maarja ta isa.

Läbiv liin – Tartu

Lavakooli lõpetas Maarja 2008. aastal ning sai kutse Vanemuisesse. Omamoodi tundub see nagu Maarja elu loomulik jätk, ta on Tartus sündinud ja kasvanud. “Ma olin väga hea laps. Tulin alati õigel ajal koju ja kuulasin sõna.”

Suved möödusid Maarjal ja ta vanematel õdedel Pärnus, vanaema juures. Memme pole enam, aga ta maja käib Maarja ikka vaatamas. Pärnu aias kasvab noore naise nimepuu – aeda sattunud tundmatu õunapuu seeme kasvas suureks omast tublidusest. “Kutsun teda “Pärnu imeks”,” ütleb Maarja. Ja räägib, kuidas ta hiljuti, saag käes, oma puu otsas turnis, et oksapuntrad lahti harutada.

See ei tundu kuigi sinulik, nendin.

Maarja tundub lõbustatud. Mida see “temalik” õigupoolest tähendab? Novembris esietendus Vanemuises Martin McDonaghi must komöödia “Kadunud käsi”, milles mängivad Maarja, Riho Kütsar, Ott Sepp ja Markus Luik. “Kui olime kuu aega koos proove teinud, tundsin, et hakkan ka meheks muutuma,” naerab Maarja. “Tean, et ma mõnikord mõjun paraja preilina, aga seda toredam oli, kui Markus mulle proovis ütles: “Mees, kas sa saad aru!?””

Maarja varjupool õhutab teda turvatsoonist väljuma. Lisaks kõpskingadele on ta kapis tanksaapad ning sahtlis mootorrattaload: “Need on seal lebanud juba poolteist aastat. Kui vanaisa mootorratta ükskord uuele elule äratada lasen, pühin ka load tolmust puhtaks ja hakkan maanteesid mõõtma.” Samuti ei kõhkleks Maarja, kui talle pakutaks võimalust langevarjuhüppeks. Ning küsimusele, mida ta tahaks osata, olgu see kui tahes väike asi, vastab noor naine hoobilt: “Salto viskamine! Ma ei teinud lapsena hundiratastki, sest hoidsin oma riideid.” (Naerab.)

Kooselu õppetund

Harmoonia on praegu üks Maarja elu võtmesõnu. Kõik see, millest eespool räägitud: enese tundmaõppimine, inimesena arenemine. Et olla parem nii enda kui teiste vastu.

Armastus pole Maarjale olnud midagi kerget, mida möödaminnes proovida. Tema viimane kooselu jääb lavakooliaega. Ta oli paarilisele pühendunud jäägitult, iseenda kaotamiseni välja. Nii jõudiski kätte hetk, mil elukaaslane tunnistas Maarjale: “Mul pole sinuga koos enam hea, sest ma ei tea, kes sa oled.”

“Tagantjärele tahaksin seda inimest aususe eest tänada,” lausub Maarja pärast hetkelist vaikust. “Nüüd õpin oma jalgadel seisma – loodan, et kui olen selle selgeks saanud, siis see enam ei unune. Iseenda avastamine on olnud väga huvitav. Sõbrad, kellel on lapsed ja pere, ütlevad mulle, et peaksin väärtustama praegust aega. Aga inimene ihkab ju alati seda, mida tal pole…?”

Kui see, keda praegu pole, ükskord Maarja ellu ilmub, tahaks ta, et nad alustaks heade sõpradena. See annaks kindlust, et kui armumise kõikemattev rõõm saab otsa, jääb igavesti alles ilus inimene, kellega rääkida ja keda armastada. Ka huumorimeelt peab Maarja väga oluliseks – sealjuures oskust aeg-ajalt enese üle naerda.

Praeguse elufaasi juures veetleb Maarjat see, et ta on sunnitud pidevalt otsuseid langetama, ainuisikuliselt vastutust võtma. “Tahaksin õppida, kuidas vaadata oma probleemidele ülevalt alla, jääda võimalikult objektiivseks.” Parimad sõbrad elavad temast eemal, kas siis teises linnas või suisa võõrsil. Säärane distants Maarjat ei morjenda. Pigem eelistabki ta oma lähimate inimestega kohtuda harvemini, sest see tähendab, et iga jällenägemine on värske ja intensiivne. “Ma ei arva, et sõbrannad peaksid omavahel kõiki mõtteid jagama. Mul pole vaja teada nende elu kõige intiimsemaid detaile. See ei tähenda, et ma ei tahaks neid südamest aidata, kui neil on midagi halvasti.”

Siiski on keegi, kes tunneb Maarjat läbinisti. “Ema on minu parim sõber, ta teab minust kõike. Ema on kindlasti tugev isiksus, kes julgustab mindki mu hirmudest üle olema.” Palju jõudu on Maarja saanud ema sõnadest: iga asi tuleb omal ajal või natuke hiljem.

Iseenda kriitik

Asjadest, mille “aeg on tulnud”, oli Maarjal hiljuti ühe sõbraga juttu. Too meenutas: mäletad, eelmisel sügisel arvasid, et oled liiga kauaks Tartusse jäänud. Kas tõesti, imestas Maarja. “Tunded vahelduvad nii kiiresti. Olen püüdnud oma mõtteid üles kirjutada, aga kirjutamine pole mulle väga loomuomane.”

Küllap on komistuskivi hoopis äärmises põhjalikkuses ja enesekriitikas. Näiteks ta kadunud kaustiku lugu – nagu paljud teismelised tüdrukud, pidas ka Maarja 13–14aastasena päevikut. Täiskasvanuna sattus see uuesti ta kätte. Maarja peatus lugemiseks ja… viskas klade ahju. “See, mis ma olin kirja pannud, tundus nii õudne ja küündimatu.”

Kui tundub, et kättevõetud asja ei saa korralikult teha, jätab Maarja selle pigem tegemata. Nii võib ta selle asemel, et kodus hädapärast kraamida, oodata kuu aega, kuniks saab koristamise südamest käsile võtta. Mis sest, et Maarja üürikorter on ühetoaline – selle korrastamisele kulub ikkagi terve päev.

“Mu põhjalikkus on mullegi mõnikord väga segav. Tahaksin endale öelda: lõpeta ära, ole normaalne! Kipun ka liialt kõhklema – vajan oma tegudele tagasisidet, kinnitust, kas ma tegin õigesti. Sõbrad ütlevad mulle: ära põe! Aga kuidas ma saaksin teistsugune olla?”

Näitlejana ei võta Maarja südamesse, kui mõni kolleeg tuleb talle oma nõu pakkuma. Ta ei tõlgenda kriitikat kui enese võimete kahtluse alla seadmist. “Ma olen ikkagi veel õpipoiss, palju teed on käia. Oluline on selle tee lõpus kunstnikuks saada.” Kolleeg Külli Saldrest mõtleb Maarja, kui Näitlejast suure algustähega. Samuti Aivar Tommingast – kui Maarja kummardab koos temaga pärast “Vihmamehe” etendust, teab ta sisimas, et see on Aivari aplaus: publiku siiras tänu, mille mees saab hingeraputava näitlejatöö eest. Ning Maarjal on suur rõõm seista sel hetkel tema kõrval.

Detsembris 28aastaseks saav Maarja on end korduvalt tabanud mõttelt, et tahtnuks sündida mõnikümmend aastat varem. “Vaadates vanemaid näitlejaid, tundub mulle, et inimesed olid varem oma kutsele rohkem pühendunud. Omaealistes näen palju künismi.” Vaimustunult räägib ta suvisest Taani sõidust, mil sai käia Eugenio Barba legendaarses Odini teatris. 1964. aastal alustanud näitetrupi liikmed andsid Maarjale innustust, sest “neil inimestel on endiselt alles idealism ja eesmärk. Nad on meistrid oma võimete tipus, aga nad ei lase oma latti alla.”

Vaikuseigatsus

Maarja latt on veel seatud “akadeemiliste õpingute” kõrgusele. Kui kõik läheb plaanipäraselt, lõpetab ta kevadel EMTA lavakunsti pedagoogika erialal. Enne seda tuleb valmis kirjutada magistritöö. “Tean, et kui selle ükskord ette võtan, läheb kirjutamisele tohutu aeg. Ühe lehekülje kirjutamiseks kulub mul tavaliselt terve päev. Loodan, et seekord läheb paremini…”

Omamoodi ettevalmistuseks on Maarjale iganädalased joogatunnid. “Jooga on rahulik, aga nõuab keskendumist. See on väga oluline, sest iga aastaga muutub millelegi keskendumine mulle keerulisemaks.” Näiteks tunneb Maarja mõnikord lugedes, et ei suuda ridadesse süveneda. Pähe tikuvad tähtsusetud mõtted ning raamatu leheküljest saab mustavalgekirju mass. Joogas püüab ta kätt välja sirutades tõesti mõeldagi a i n u l t sellele, et sirutab kätt. Tundub lihtne? Kas on?

Sel sügisel polegi Maarjal olnud mahti puhata – laupäev on teatrites enamasti tööpäev, pühapäevaks-esmaspäevaks sõidab ta reeglina Tallinnasse kooli. “Ma ei teadnud varem, et vaba päev on nii suur varandus. Inimesed on jube huvitavad, aga aeg-ajalt ma väsin neist ära. Igapäevane vestlus kurnab mind. Tunnen, et mu jõud ei käi enam asjadest üle, ja kardan, et see võib mu käitumises väljenduda. Usun, et mul poleks raske terve nädal vaikida…”

Unistades vabast päevast, meeldiks Maarjale sel hommikul lüüa autole hääled sisse ja sõita… Kuhu? See polegi oluline. “Mulle meeldib see tunne, et olen teel. Mõte minekust ja teelolek on miskipärast veetlevamad, kui päralejõudmine ise.”

Varsti tulevad jõulud, vaikuse ja rahu aeg. Kas ka see pole vaba hetk, mida pikisilmi oodata? “Jõuluajal on alati palju tööd, puhkusele on end raske häälestada,” ütleb Maarja ausalt. “Aga võib-olla saan sel aastal kuuse tuppa tuua? Jõuluaeg on nostalgiline, inimesed muutuvad uuesti lapseks… Ikka ootad midagi erilist, kuigi ei arva enam, et jõuluvana on see, kes kinke toob. Küllap veedan jõulud emaga koos… Loodan, et mul on pühade ajal aega o l l a.”

PS! Jõuludki seostuvad Maarjale valgusega: tänavatel ja kodudes süüdatud tuledega, mis muudavad inimesedki justkui helgemaks.