Lavastuses lahkumisest peitub ka lavastaja lugu

Raimu Hanson, Tartu Postimees

Nii näidendi «Vaene loom vihma käes» lavastaja Liisa Smith kui ka autor Billy Roche on Suurbritanniast. Küsimusi lavastuse kohta oli Liisa Smithile vaid mõni, teised olid veebist pudenenud faktide kontroll.

Kas te olete sündinud 28. jaanuaril 1978 Tallinnas ja lõpetanud Mustamäe gümnaasiumi 1996?

Jah, olen küll.

Mida te Tallinnas pedagoogikaülikoolis õppisite?

Õppisin eesti keelt ja pärast ka inglise filoloogiat. Ma läksin enne lõpetamist Inglismaale.

Et olla abielus inglase Mark Smithiga?

Enam ei ole, aga me oleme head sõbrad.

Te lõpetasite Londonis East Anglia ülikooli cum laude aastal 2005 ja saite bakalaureusekraadi näitekunsti erialal, kusjuures lõputöö teoreetilise osa teemaks oli muinasjuttude kasutamine tänapäeva näitekirjanduses?

Jah, ja praktiline osa oli omakirjutatud ja omalavastatud lühinäidend, mis rääkis leinadest. Kuid mitte leinadest seoses surnud inimestega, vaid mahajäetud inimeste leinadest.

Ja siis õnnestus teil imekombel pääseda kuningliku teatriakadeemia magistriõppesse, mille te lõpetasite lavastajasuunal samuti kiitusega aastal 2006? Kusjuures magistritöö oli Jaan Tätte näidendi «Ristumine peateega» lavastamine? Kas määratlus «imekombel» on õige?

Jah, see oli küll väga suur ime tõesti.

Pärast magistrikraadi saamist olete vabakutseline lavastaja? Ja käite vist ka kuskil kontorilaua taga ametis?

Jah. Ma töötan ühes Londoni linnaosavalitsuses, teenin endale leivaraha. Ma ajan administratiivseid rahaasju, näiteks eluasemelaenud ja -toetused.

Te olete vaatajate ette toonud enne iirlase Billy Roche´i «Vaese looma…» esietendust Sadamateatris veel kaks iiri autori näidendit Londonis. Miks just nimelt iiri?

Minule kui lavastajale on olnud olulised nende näidendite teemad, aga mitte selle pärast, et need on Iirimaalt pärit näidendid.

Nüüd varsti tuleb ka põhiküsimus laupäeval esietenduva «Vaese looma…» kohta. Kuid enne veel midagi muud. Kas vastab tõele, et kolme teie lavastust on etendanud teie isiklik teater StageSpell Theatre Company?

Jah.

Kas teil on olnud nii palju publikut, et pankrotiohtu ei ole olnud?

Tuleme ikka välja, kuid eks pea ka ise raha panema, et lavastust teha. Enne kui keegi võimaluse annab oma teatris lavastada, peab olema ette näidata arvestatav CV ja hulk arvustusi Inglismaa juhtivatelt kriitikutelt.

Minu lavastusi on arvustanud väga mainekad ajalehed The Times ja The Observer. Ja minu lavastatud «Ristumine peateega» ja seni viimane, «Lindude varjupaik», valiti esietendusnädalal Londoni kuue parema lavastuse hulka.

Algajad lavastajad Londonis on sisuliselt iseenda produtsendid, kes peavad lavastuse tegemiseks oma raha mängu panema ja otsima sponsorid. Piletitest saab mõne osa tagasi, kuid enamik lavastajaid jääb esimese kahe-kolme lavastusega kahjumisse. Aga seda võetakse Londonis loomulikult.

Kuidas te sattusite Vanemuisesse lavastama?

Vanemuine otsis mind Londonis üles ja tegi pakkumise.

Mis on selle Vanemuise ees- ja perekonnanimi?

Sven Karja.

Mida te arvate Tartu näitlejate kohta võrreldes nende kolleegidega Londonis?

Nad on erinevad. Ka lavastamise protsess on erinev. Siin on aega keskenduda, teha üheksa nädalat proove ja trupis on põhipalgaga näitlejad.

Inglismaal teeb enamik näitlejaid muud tööd, et ära elada, projektiteatrites tuleb elada ühest projektist teiseni. Ja näitlejaid on Londonis väga palju, valik on kohutavalt suur, kelle hulgast näitlejaid lavastusse kutsuda.

Et Londonis saab proove teha mõni nädal, peavad näitlejad intensiivselt endaga tööd tegema. Ja konkurents on nii tihe, et inimesed peavad kogu aeg kursustel midagi juurde õppima, uusi lavavõtteid omandama.

Mida uut said teie proovidest vanemuislased?

Ma teen hästi palju tekstiga tööd, mulle on oluline see, et näitlejad laval teadvad, mida nad räägivad, ja ma tahaksin, et tulemus, mis lavalt vastu vaatab, on võimalikult loomulik.

Ja nüüd tulebki küsimus, mille pärast ma üldse tahtsin teiega seda intervjuud teha. Lugesin kuskilt, et «Vaene loom..» on lugu äraminekust, lahkumise tagajärgedest. Kui palju te panite lavastusse teie enda lahkumisi?

Alateadlikult tegin seda kindlasti, sest see on mingis mõttes ka minu lugu. Selles näidendis on teemad, mis mind isiklikult väga puudutavad: äraminek ja tagasitulek; kuivõrd on võimalik tagasi tulla ja jääda sinna, kust sa enne oled ära läinud; valmisolek tagasi tulla.