Loe

Lavastaja on üks neetud, saatanlik elukutse. Kõik lavastajad on lõpetanud üksinduses

Margot Visnap, Sirp

Margot Visnap, Sirp

 

Eelmisel neljapäeval esitleti Tartus Vanemuise teatri Shakespeare’i kohvikus ligi tuhandeleheküljelist Jaak Villeri (pildil) raamatut „Kandiline Kaarel Ird“. See on raamat legendaarsest Vanemuise teatrijuhist, kes, küll vaheaegadega, vedas Tartu teatrivankrit ligi 40 aastat. Irdil oli 100. sünnipäev. Vanemuise suure maja fuajees avati ka tema tütre Mari Irdi näitus „Vana Müristaja“. Kaarel Irdi kunagises kabinetis teatrimaja rõdukorrusel võis vaadata, kuidas nägi välja Vana Hirmsa tööruum aastakümneid tagasi. Irdi mälestuspäeval oli kokku tulnud palju tema kolleege, sõpru. Ja kohal ainult üks ajakirjanik, Tartu Postimehest. Huvitav, et samal päeval Vabaduse platsi all asuvas kohvikus Väike Pariis esitletud kõhnukest raamatut „Vaba ühiskonna raamat” (191 lk ja tavaformaadis) olid tormanud uudistama pea kõik väljaanded. Aga vabale ühiskonnale ei saa midagi ette heita. Jaak Villeri käsitlus säravast ja vastuolulisest teatrijuhist Kaarel Irdist väärib lugemist. Tegu on ausa ja väga põhjaliku sissevaatega mitte ainult Irdi isiksusse, vaid ENSV-aegsesse teatrikultuuri. Oma säras ja vastuoludes.

Miks julgesid ettepanekule kirjutada Irdist raamat jah öelda?

Jaak Viller: Eks ma rumalast peast andsin nõusoleku. Oleks teadnud, et see nii keeruliseks kujuneb, oleks kindlasti loobunud. Aga teha ju tuli, Reet Neimar, raamatu toimetaja ja idee autor veenis mu ära. Tegelikult on raamatul päris pikk eellugu: 1994. aastal, kui jälle Vanemuises töötasin, astus ühel päeval mu kabineti uksest sisse Jaak Allik, pani mu lauale oma kogutud mälestused Kaarel Irdist ja palus teatril sellega edasi tegeleda. Nagu ma ka raamatu eessõnas kirjutan, kujunes neis mälestustes Irdist pisut ühekülgne pilt: nagu nõukogude ajale üldiselt omane, meenutati enamjaolt mingit pehmet, sootut, iseloomutut, Irdi enese ütluse kohaselt „ilma saba ja sarvedeta” paipoissi, kes tegi ainult ja vahetpidamata kõigile head ja aiva Vanemuise edasise ja pideva õitsengu nimel. Minust jäi see asi aastateks seisma, kuni 2003. aastal, kui minu töövahekord Vanemuisega üsna järsult katkes, Reet Neimar uuesti ja järjekindlalt selle teemaga mulle peale käima hakkas.

Tema ja Riina Viiding suutsid mu lõpuks ära rääkida. Esimesed raamatuideed-kavandid panime koos Neimari, Viidingu ja Jaak Allikuga paika 2004. aasta detsembris. Jaak Alliku kogutud materjalid jätsin enamasti kõrvale, ent väga hea alusmaterjal oli Lilian Velleranna tehtud intervjuud: Kalju Komissarovi, Liina Pihlaku, Reet Neimari, Mati Undi, Jaak Alliku jt-ga. Väga põnevad intervjuud, millest oli mul väga palju kasu. Tegelikult oli ju Lilian Vellerannal plaan teha Irdist raamat. Mis asjaoludel ta loobus, ma ei tea. Aga kui Reet Neimar raamatuideega minu juurde tuli, andis Lilian lahkesti oma tehtud töö minu käsutusse. Sellest oli väga palju kasu ja Lillile selle eest suur tänu! Leppisime toonasel raamatu koostamise konsiiliumil kokku, et sellest ei tule paraadlik juubeliväljaanne, vaid käsitlus inimesest omas ajas. See raamat pole minu nägemus Irdist, vaid Irdi kujutus iseendast oma ajas, kuid arvestades siiski tänast ühiskonnakonteksti ja vaatepunkte. Tahtsin, et see tuleks totaalselt aus raamat. Et keegi ei saaks tulla ütlema, et jätsid selle või teise asjaloo, sündmuse, seiga lahti kirjutamata, mis dokumentides tegelikult olemas. Inimesed, kuulnud, et raamatut teen, tulid ka ise rääkima mälestusi-seiku: kas sa seda, teist tead … Irdi kohta on levinud ju palju, väga sageli ka negatiivse märgiga legende, müüte. Raamatus kõlavaid väiteid, hinnanguid esitledes toetusin aga dokumenteeritud faktidele.

See tundub tõesti vägagi aus raamat olevat. Kuidas piiri seadsid, millest rääkida, millest mitte?

Muidugi, midagi jäi ka välja. Aga sellest ma ei räägiks. Mõnedest väljajäänud seikadest on teatriajaloo seisukohast kahju, sest neid on teatriloos kirjeldatud teistmoodi. Aga mul ei olnud ka niivõrd tõhusat, kindlat tõestusmaterjali, et saaksin lüüa rusikaga lauale ja öelda: asi oli ikkagi nii! Seepärast olen mõned nüansid välja jätnud. Neid seiku pole palju, aga mõned ikkagi on.

Ird ja küüditamine: väidetavasti käinud ta Tartu raudteejaamas „sõnnikut viskamas”. Mis aastast ikka jutt on: kas 1941. aasta juuni- või 1949. aasta märtsiküüditamisest?

Sõelusin tohutul hulgal läbi küüditamise-teemalisi materjale: uurimusi, raamatuid, dokumente. Võib-olla polnud ma väga hoolas, aga ei leidnud, et Irdi oleks seal käsitletud. Üleval olid siiski kurikuulsad kuulujutud, legend sõnnikuveost, seda ma kunagise vanemuislase Ernst Raiste käest ka küsisin. Aga minus tekitas tõsiseid kahtlusi jutt, et Raiste vannub, et see oli 1949. aasta küüditamine, kus Ird osales. Arno Raag, omaaegne Postimehe vastutav sekretär, räägib seda aga 1941. aasta kohta. Sellest tekkisidki kahtlused. Ajaliselt see kuidagi ei sobinud, et Ird oleks olnud 1949ndal Tartus küüditamas. Eriti arvestades tema toonast positsiooni, oli ta ju siis ministri staatuses, Kunstide Valitsuse juhataja. Palusin Eesti Teatriliidul teha järelepärimise Kaitsepolitseile ja nende vastus on raamatus ka ära toodud. See ütleb, et Irdi osalemine küüditamises pole tõestatud. Oma raamatus lähtun ikkagi süütuse presumptsioonist. Irdi osalemine 1949. aasta küüditamises ei klapi aegruumiliselt. Kõnelemata sellest, et Irdi kasuks räägib see, mis ta tegi Helmi Tohvelmani heaks: ta ju hoiatas Estonias töötanud Tohvelmani 49. aasta küüditamise eest, öeldes: „Sa oled pahas nimekirjas, ära paar nädalat kodus ööbi. Võta seda väga tõsiselt, mine kusagile pakku”. Pealegi, ka Vanemuises oli Saksa mundrist läbi käinud mehi küll ja veel, enamuse neist suutis ta sealt hallist majast kas mööda või läbi, aga ikkagi endale võidelda. Ma ei taha nüüd öelda, et Ird olnuks tohutult avara hingega altruist, ema Teresa, kes kõik oma tiiva alla kogus. Aga mulle on omal ajal rääkinud Vanemuise vanad kadunukesed Benno Mikkal jt, kuidas ta võitles näiteks Enn Raa eest, keda taheti vangistada, aga Ird võttis ta oma vastutusele: loll ju veel alles, lakku täis. Või siis Viktor Taimre.

Üks kümmekond inimest saab kokku, kelle eest Ird seisis. Aga mis puudutab 1941. aastat, see on vägagi tõenäoline: Ird oli seal, kas just otsustajana, aga käsutäitjana kindlasti. Arvestades seda, et ta ise on öelnud tütar Kais Adlasele, et on paha teinud, oli raudteejaamas: „Minu küsimusele, kas sa tõesti niimoodi (s.t sõnnikuvedu) ütlesid, vastas Ird: „Ütlesin, aga inimestega käituti tõepoolest nagu sõnnikuga”. Sama on Ird rääkinud ka Mart Raigile, kes mäletab tema ütlust, et Tartu jaamas ta käis, aga lasi sealt jalga enne, kui rong lahkus.

Suure teatrijuhi, rohkem kui 40 aastat Vanemuise kombinaatteatrit juhtinud, selle üles ehitanud teatrimehe, Vana Hirmsa lõpp oli paradoksaalselt kurb. Ta lõpetas luuludes, et „keegi tuleb talle järgi ja viib ära”, kinniseotuna Jämejala haiglas ja siis Tartu Maarjamõisa haigla surnukuuris. Räbalates, väikeseks kokku kuivanud Ird surnukuuri põrandal. Ei saa jätta tsiteerimata üht lõiku raamatust, kus vanemuislane Lui Lääts meenutab: „Maarjamõisas keldri põrandal oli kuus-seitse inimest, ja meid siis saadeti, et kas tunnete Irdi ära … Mis lollus – Irdi nüüd ei tunne ära… Ird oli tundmatuseni muutunud. [—] Siis tõime kirstu alla, mehed aitasid ja Vanemuise autojuht Ants Peetsman ütles, et saad nüüd puhtasse voodisse”. Kindlasti tekitab see vaidlusi, kas Irdi niisugune lõpp pidanuks raamatus kirjas olema?

Irdi viimaseid aastaid ja elulõppu ei saanud ju välja jätta. Nagu ütlesin, tahtsin, et Irdist ilmuks aus raamat. Väga tabavalt on määratlenud lavastaja elukutse Adolf Šapiro oma raadiointervjuus Elmo Nüganenile. Sattusin seda täiesti juhuslikult autoraadiost kuulama, kui Irdi lõpuaastatega tegelesin. Šapiro mõte oli selles, et lavastaja on üks neetud, saatanlik elukutse. Kõik lavastajad on lõpetanud üksinduses. Jumal karistab neid üksindusega selle eest, et nad on töötanud jumala vastu. Looja ei saa sallida seda, et üks inimene paneb teised, näitlejad siis, tegutsema ja käituma nende tahte vastaselt, teisiti, kui neile loomupäraselt omane. Irdi lõpuaastaid käsitlev osa oli märgatavalt mahukam, kui raamatusse mahtus. Aga, mis seal salata, andsin nii mitmele mõjutajale järele ja jätsin osa intervjuusid-materjale raamatust välja. Aga on heameel, et jäi sisse psühhoanalüütiline intervjuu doktor Lembit Mehilasega, kes oli viimastel kuudel Irdi raviarst.

Oled aastaid Irdiga koos töötanud. Mida Irdist raamatut kirjutades temast juurde õppisid, mis üllatas?

Kui töötad inimesega päevast päeva kõrvuti, töösuhted ja ülesanded on ära jagatud, siis ilmselt ei mõtesta, analüüsi, kelle kõrval töötad. Väga muljetavaldav on Irdi õppimisvõimelisus. Kas või siis, kui noor Jaan Saul pööras Irdi vastu, võttis Ird kuulda Nigol Andreseni nõu. Andresen kirjutas talle: vaata mees, sa ei tegele üliõpilastega, miks sa noortega ei tegele. Ja kuidas reageerib Ird? Ta seobki üliõpilased teatriga! Justkui mängleva kergusega. Uskumatu ju.

Aga mina vaatasin teda toona alt üles, iidol, juht, minu asi on teda abistada. Ega ma siis ei mõtestanud tema isiksust sellisel moel nagu praegu, kui proovisin raamatu Irdi vastasseise ümbritsevaga, tema isiksuse eri poolusi käsitleda. Ird tormitses ühest äärmusest teise, tohutu kiirete üleminekutega. Toona nägin seda iga päev kõrvalt, aga kus ma siis oskasin seda mõista, et suur isiksus ongi see, kelles peituvad väga erinevad omadused. Võib-olla hakatakse seda ette heitma, et ma Irdi „vigadest”, see peaks tähendama mitmeid asju, ka loomingulisi ebaõnnestumisi või ka mingeid isiksuslikke hälbeid, et olen sellele liiga palju tähelepanu pööranud. Võib-olla oleks pidanud seda paraadpoolt kõrgemale tõstma. Niikuinii mingitele negatiivsetele asjadele osutamine pole midagi muud kui tagantjärele tarkus. Aga nii see nüüd kaante vahele sai.

Kaarel Irdil oli kuus klassi haridust. Ometigi võimas teatrijuht. Milliseid tema kui juhi omadusi esile tõstaksid, mida ka mõni tänane teatrijuht võiks kui juht evida?

Alustame sellest, et kooliharidust oli tal jah, kuus klassi. Aga tal oli peaaegu lõpetamata kõrgem haridus. Sest Tartu Draamateatri Seltsi Teatrikunsti Stuudio tähendas toonases ajas ikkagi kõrgemat haridust. Kindel see, et ta oli absoluutselt eesmärgistatud juht. Kui me täna räägime, et juhtimiseks on vaja missiooni, visiooni, peenest analüüsist tulenevad arengud, mis tõrjuvad ohtusid ja parandavad võimalikke vajakajäämisi jne, siis Irdil oli see kõik olemas. Eesmärk, mille nimel ta tegutses, oli tegelikult Vanemuine. Me mäletame sinuga väga hästi, kui öeldi: mis see Ird kogu aeg Moskva vahet sõtkub? Veab endale Moskvast toetajaid. Aga teatri upitas ta selle läbi üles, kasutades sealseid tutvusi. Vene teatrikriitikud, naised enamasti, jälgisid Irdi tegemisi nii Moskvas, Tartus, Tallinnas, aga nad olid teatri mõttes väga haritud kriitikud. Ja see, et Ird oskas nendelt õppida ja neilegi ilmselt midagi andis, oli väga suur asi. Ta ehitas selle teatri üles. Tema eesmärk oli muuta Vanemuine rahvusvaheliseks nähtuseks ja selle ta oma elu jooksul ka teostas. Ja suhteliselt „väikese verega”. Ta ikka ei „tapnud” mitte kedagi. Ega Ird ühtegi tema poolt hinnatud inimest ära ei saatnud. Tema juurest mindi, aga ta ise ära ei saatnud. Ja mis kõige olulisem, ta säilitas Vanemuise kombinaatteatri väga keerukates oludes, aga see oli tema üks peamisi eesmärke, surus selle kõigi vägedega läbi.

Ülo Tonts rõhutas Irdi 100. sünnipäeva meenutusüritusel Vanemuises Shakespeare’i kohvikus, et vahest peaksime ENSV-aegsele kultuuriloomingule antud hinnangud uuesti üle vaatama. Kas kõik oli ikka nii hirmus ja paha?

Kuuldavasti suhtub Tartu linnavalitsus suhteliselt jahedalt Irdi mälestuskuju loomisse, õigemini selle paigutamisse Tartu linnaruumi. Ma oma arust raamatus ju vastan sellele küsimusele. Ega me ei saa olla nii kitsarinnalised, et mõtleme seda, et jah, kui mehel on olnud midagi hinge taga, mida ta on kahetsenud ja mille kohta meil tõestusmaterjali pole, et mis ta siis ikkagi tegi, mida ta kahetses? Jah, muidugi oli ta kommunist, kellena ta vastutas paljude asjade eest. Aga me võiksime proovida kaalule panna Irdi eri poolused, panuse, ja vaadata, mida ta Tartu linnale-kultuurile andnud on. Vanemuise ees, on see siis kaksik- või kolmikkompositsioon, olgu siis Menningu naabruses, võiks ju olla seal Ida Urbel, Kaarel Ird ja Mati Unt. Ei arva, et oleksime sellest rikkamad, kui Vanemuise üles ehitanud ja 40 aastat juhtinud, tõepoolest Tartule ja Eesti teatrikultuurile üsna palju andnud ja kuulsust toonud meest pole kuskil avalikus linnaruumis näha. Ma ei taha midagi ümber hinnata. Hinnang Irdile on juba antud.

03.09.2009