Küünis jäi teatriime eliksiir publikule manustamata
Kadri Selge, Tartu Postimees
Kohavalik pole suvelavastuste puhul kunagi vähetähtis. Kas ja mil määral see või teine etenduspaik ennast õigustab, on aga iseasi. Vanemuine mängib «Imearsti» Tammistu küünkontserdisaalis.
Iiri näitekirjaniku Brian Frieli «Imearst» esietendus 12. juunil Priit Pedajase käe all. Sama näidendi tõi Pedajas 1992. aastal vaatajate ette Noorsooteatri väikeses saalis.
Näidend on üles ehitatud kolme tegelase, imearst Franki, tema naise Grace´i ja Franki mänedžeri Teddy (esietendusel vastavalt Peeter Volkonski, Külliki Saldre ja Hannes Kaljujärv) tagasivaatelistele monoloogidele.
Kolme kaaslase monoloog
Kõik tegelased räägivad koosveedetud minevikust ja peaaegu samadest sündmustest enda mälestustest ja tunnetest lähtuvalt. Seega tuuakse vaataja ette üks ja seesama lugu erinevatest vaatepunktidest.
Suveteatri puhul tõuseb alati esile kohavaliku küsimus. Kas lavastus («Imearst») võidab reaalse (Tammistu küün) ja fiktsionaalse (tegelaste tegutsemise maailm) ruumi sellisest kokkuviimisest või mitte?
Tammistu mõisas tegutseb puuetega laste ja perede nõustamiskeskus, mille eesmärk on parandada sellisesse seisukorda sattunud inimeste olukorda. Seega koht justkui peaks haakuma «Imearsti» temaatikaga.
Siinkirjutaja arvates kahjuks selline reaalse koha ja tegelaste tegutsemise maailma süntees esietendusel ühist keelt ei leidnud ning kahest ruumist terviklikku sulamit ei tekkinud.
Seega jäi teravalt õhku rippuma küsimus, miks on mängukohaks valitud Tammistu küün (seda enam, et lavastus oli monoloogidest koosnevana staatiline). Sedasama lavastust võiks ju edukalt mängida ka Tartu Sadamateatris.
«Imearsti» puhul uus, nn leitud koht end ei õigusta. Pigem jääb mulje, et teater on läinud suvelavastustele niigi ette heidetud teed: viime lavastuse publikule harjumuspärasest saalist välja, küll siis publik koha uudsuse tõttu uuslavastust uudistama tuleb…
Jutt ja tegutsemine
«Imearst» on tüüpiline iiri (mono)lavastus. See on peamiselt jutustamisele üles ehitatud näitemäng, kus staatiline, ent sügav ja inimhinge sügavustesse tungiv kõne tõukab troonilt intensiivse tegutsemise.
Ilmselgelt on monoetenduse vorm näitlejale suur väljakutse, sest ta ei saa lavapartneri(te)le toetuda, ning pikka aega üksi lava oma sisemise energiaga niimoodi täita, et vaatajal igav ei hakkaks, on juba puhtfüüsiliselt raske.
Vähemal-rohkemal määral tulid näitlejad «Imearsti» esietendusel sellega toime, kuigi oli hetki, mil oli parem silmad kinni panna ja kuulata ilmekat teksti kuuldemänguna.
Fantaasia ja reaalsus
Lavastuse pjedestaalil tõusis teistest kõrgemale Hannes Kaljujärve Teddy. Teise vaatuse alguses ergutas ta vaataja nägemismeelt samaväärselt kuulmismeelega (tema miimika, žestikuleerimine ja publikusse adrenaliini süstimine tuleneb tema isiku karismaatilisusest).
Teddy on kõige lähedasem narri või hullu prototüübile. Olenemata sellest, et tema mälestused lisavad terviklikuma pildi Grace´i ja Franki mälestustele-elule, kätkeb Teddy endas kõige tugevamalt lavastuse metafoori – filosoofiks (kunstnikuks) saamiseks tuleb elada kui tsirkuseartist.
Valetaja ja fantaseerijana saab imearsti mänedžer endale lubada suuremat vabadust ettearvamatuks käitumiseks. See võimaldabki Teddyl (ja teistel) luua mälestustega uus tegelikkusetasand, mis erineb reaalsusest palju suurema vabaduse poolest.
Nii on nad kõik elukunstnikud, kes transformeerivad minevikusündmusi, sest põikamised fantaasiamaailma teevad võimaliku võimatuks ja vastupidi.
Alates 21. juunist tuleb publiku ette teistsugune näitlejatekolmik: imearst on Riho Kütsar, tema naine Merle Jääger ja mänedžer Hannes Kaljujärv, kelle alates 25. juunist vahetab välja Aivar Tommingas.
«Imearst»
• Vanemuine esietendas Brian Frieli draama «Imearst» 12. juunil Tammistu küünkontserdisaalis.
• Lavastaja on Priit Pedajas ja kunstnik Riina Degtjarenko (mõlemad Draamateatrist), valguskunstnik Andres Sarv.
• Esietendusel mängisid Peeter Volkonski, Külliki Saldre ja Hannes Kaljujärv.
• Teine etendus on täna samas koosseisus.