Kuidas jagada vaataja tähelepanu?

Andreas W, Postimees

Juba ammu ei huvita mind, kas mingi kunstiprojekti tulemus on hea või halb. See küsimus on meie kultuuris põhjendamatult üle tähtsustatud. Selgitada, miks see nii on, pole selle artikli teema. Lihtsalt, tehnilistest probleemidest rääkides huvitavadki mind ainult need probleemid, mitte aga neile hinnangu andmine.

Sisu seisukohalt ei ole ma kindlasti selle lavastuse sihtgrupp. Mul on suhteliselt raske saada kunstielamust teosest, kus kalurid väljendavad ennast grand jete’ga (või millegi samalaadsega). Minu arusaamist mööda väljendavad kalurid ennast mõla ja vandesõnadega veenvamalt. Aga kuna on olemas ka see esimene väljendustraditsioon, siis minugi poolest.

Inimene ja/vs ekraan

Selle lavastuse fookus oli 3D-video ja näitlejate sidumine tervikuks. Praktika näitab, et kui panna video ja näitleja korraga lavale, siis peaaegu alati sööb video näitleja ära. Sellega on võimalik võidelda, aga isegi pärast paljusid katseid jääb toores ülekaal alati ekraanile. „Vanamehes ja meres“ oli ekraan üle kogu tagaseina. Sellise ekraaniga võrreldes on inimene väga väike.

Puhttehniliselt on selles lavastuses vaataja tähelepanu valdava osa ajast näitleja pealt ära lülitatud. See teeb Aivar Kallaste töö kohati üsna keeruliseks, näiteks kui ta on vasaku serva köitest tornis ja esitab süžee seisukohast olulist soolot, aga samal ajal lõõmab ekraan täie jõuga. Üldiselt, kui inimene ja ekraan on võrdse tähtsusega, tuleb ekraanile anda kõvasti vähem aega ja ruumi kui inimesele, et see võrdsus säiliks.

On veel teine tehniline keerukus. 3D-video vaatamiseks peab kasutama rohelise ja punase klaasiga prille. Need prillid on mind alati väga hämmastanud. Kõigi pikkade aastate jooksul, kui 3D-visuaalid on olemas, pole standardiks kujunenud midagi mõistlikumat kui papiliistakas, mille aukudesse on kleebitud kaks kileriba ja mis hädavaevalt seisab peas. Ajal, kui isegi leivapätsil on sees kahemegapiksline kaamera, ajavad sellised papp-prillid ohkama. Siiski, teater pole selles vähimalgi määral süüdi, et see standard püsib lohisti tehnilisel tasemel.

Aga see annab tunda. Inimese silm on rohelise spektriosa suhtes tundlikum kui punase suhtes. Kuna videopilt oli sageli väga hämar, leidsin ennast pidevalt ainult ühe (rohelise ) silmaga vaatamas. Kui katsin selle silma kinni, selgus, et pilt tuleb siiski ka paremasse (punasesse) silma. Aga ruuminägemist niimoodi loomulikult ei tekkinud.

Mis tähendab, et lisaks Aivar Kallastele, keda ma ei näinud prillide ja ekraani tõttu, ei näinud ma tihtipeale ka ekraanil toimuvat korralikult. Ilmselt juhtus see paljudega, sest mida edasi etendus läks, seda rohkem inimesi istus ilma 3D-prillideta (mis oli arukas mõte, sest paljud videolõigud olid ilma nendeta paremini jälgitavad ja lava seda enam).

Low-tech 3D

Teatris tehtud 3D on paratamatult äärmine low-tech, „Avatari“-taolise asja (ehk siis tänapäevase 3D-standardi) kõrval mõjuvad need otsingud nagu paberlennuki viskamine kosmoseraketi stardi kõrval. „Avatar“ rakendab ühe silmapilgutuse tekitamiseks rohkem võimsust kui teater terve lavastuse tegemiseks. Mis ei tähenda, et teatril poleks võimalust.

See võimalus on leidlikkuses, low-tech’i piiratuse enda kasuks pööramises. Selles suunas tuleb teha ilmselgelt rohkem tehnilisi katseid, kui „Vanamehes ja meres“ tehtud oli. Aga see on siiski platvorm edasi liikumiseks ja võimalik, et ühtteist saab kas või selle artikli kaasabil korrigeerida.

Muuseas, 3D-kajakal õnnestus tõepoolest ruumi sisse lennata ja Aivar Kallastel õnnestus regulaarselt tehnika tagant nähtavale tulla. Ja mina, eluaegne tehnika õiguste eest võitleja, ei tundnud selle pärast tehnikale sugugi kaasa.

Tantsulavastus
Lavastaja, koreograaf ja videokunstnik Janek Savolainen
Osades Aivar Kallaste, Silas Stubbs, Marika Aidla, Rita Dolgihh, Maarja Paugus
Vanemuise teatri esietendus Tartu Sadamateatris 16. jaanuaril