Kriitikud tõstavad Vanemuise lavastustest esile «Quevedot»
Tartu Postimees
Asjatundjad panustavad Vanemuise draamajuhi Urmas Lennuki loovatele otsingutele.
Ene Paaver
Kriitik, Eesti Draamateatri dramaturg
Mis teeb teatriteksti, eriti aga draamalavastuse teksti, märkimisväärseks?
Pole üldtoimivat retsepti. Võiks olla mingi sisemine põhjendatus ning vormi ja sõnumi kooskõla, isikupära, loominguline vabadus ja tehniline kindlus valitud stiili piires, värskus vormis ja sisus, väga ergas keeletaju …
Tahtsin peaaegu juba kirjutada, et ka teatri eripära arvestamine, st sündmuse kesksus, et kõike ei saa pikkade keeruliste lausetega ja tunnete-mõtete detaile kirjeldades ära sõnastada, nagu seda võib endale lubada proosa – aga see ei ole nii, esmapilgul väga ebateatraalsete tekstide põhjal on sündinud suurepäraseid lavastusi.
Tähtis on, et tekiks dialoog publikuga ja selle loob lavastaja, teinekord täiesti ootamatu teksti põhjal. Märkimisväärne teater sünnib, kui see ootamatus üles leitakse ja lavastusega ära põhjendatakse.
Millised on olnud Vanemuise eelmise (paari-kolme) aasta suurimad õnnestumised draamalavastuste hulgas?
Mulle on korda läinud «Peko», «Huntluts» ja «Quevedo». Paar päeva tagasi vaatasin ja nautisin «Kontserti diktaatorile». Ja kuigi mitte draamad, rõõmustan väga, et Vanemuine on teinud Lotte-lavastused.
Kui kaua võiks ja peaks riigiteater, näiteks Vanemuine, tõeliselt head draamalavastust mängukavas hoidma?
Kõik sõltub kontekstist – teatri majandusseisu vajadustest ja üldisest repertuaaripildist, potentsiaalse publiku suurusest ja tema ostuvõimest, lavastuse enda eluloost ja tähendusest, teatri üldistest prioriteetidest.
Oskusliku planeerimise ja turundusega saab head lavastust siiski ka harvade mängukordadega mängukavas hoida ja arvan, et seda tuleks teatritel võimaluse korral teha, see on oluline: ka pealekasvaval publikul on võimalus head teatrit näha. Teatri enda sees hoiab see latti, kujundab mõtteviisi.
Suur kunstiline õnnestumine ja tähenduslik teatrisündmus ei pruugi tingimata olla väga publikumenukas. Eesti Draamateatrist näidet otsides võib meenutada Madis Kõivu «Tagasitulekut isa juurde» Priit Pedajase lavastuses (1993). See on Eesti teatriloos kahtlemata legendlavastus, mis kunstilise õnnestumise mõttes, Kõivu, Pedajase, mitme näitleja (Krjukov, Vaarik) ja ka Draamateatri loomeloos oli väga tähtis ja mööndusteta tõeliselt hea, aga vaatajaarvud ei olnud väga suured ega mänguaeg pikk.
Olulist lavastust, eriti eesti näidendi oma, tasub püüda mängukavas hoida.
Milliseks paistab kujunevat kolmežanriteatris Vanemuine sõnalavastuste osa lähemal paaril aastal?
Olen väga lootusrikas. Sven Karja tegi draamajuhina head tööd, kutsudes külalislavastajaid, kes pakkusid välja ka oma südamelähedase materjali. Urmas Lennuk on aga ka ise suurepärane autor, dramatiseerija ja lavastaja, loodan, et ta kujundab pilti oluliselt ka oma tekstide ja lavastustega.
Valle-Sten Maiste
Kriitik, Sirbi esseistikatoimetaja
Mis teeb teatriteksti, eriti aga draamalavastuse teksti, märkimisväärseks?
Usun, et igasuguse vaimse töö muudab märkimisväärseks see, kui tema taga on tunda nii mõistust kui eruditsiooni, aga samas ka sügavat sisemist kirge, veendumust ja ütlemisvajadust. Et on tunda, et asi ei ole rutiinselt ette võetud.
Teater koosneb ent ju arvukatest komponentidest ja lavastus tuleb teksti peale alles ehitada. On ka näiteid, kus lavastuse tekst on üsna tavaline, aga lavastaja on siiski imet teinud. Näiteks Andres Noormets oskab seda väga hästi.
Millised on olnud Vanemuise eelmise (paari-kolme) aasta suurimad õnnestumised draamalavastuste hulgas?
Ega ma kahjuks kõike ei ole näinud. Väga on meeldinud Pedajase-Frieli «Imearst», Tubina-Myllyaho «Paanika» ja Kasterpalu-Unduski «Quevedo». Praegu repertuaaris olevatest lavastustest veel Mäeotsa lavastatud «Elling» ja «Peko».
Kui kaua võiks ja peaks riigiteater, näiteks Vanemuine, tõeliselt head draamalavastust mängukavas hoidma?
Siin on raske vastust anda. Vanemuine on suvelavastustena sageli mänginud ka intiimsemaid tükke väga suurele vaatajaskonnale, mõeldud on küllalt majanduslikult. Ka Vanemuise statsionaarsed saalid pole kõige pisemad.
«Imearsti» võinuks mängida intiimsemas keskkonnas läbi hooaja ikka paar-kolm aastat. Loodan, et «Quevedot» mängitakse ka veel tuleval hooajal.
Kaks ja kolm hooaega on ehk piisavgi, kui ei ole erilist publikunõudlust. Kuid kui teater suudab kunstiliselt erakordset lavastust, millesse tegijad ise usuvad, hoida repertuaaris neli-viis hooaega, on see väga tunnustust väärt.
Milliseks paistab kujunevat kolmežanriteatris Vanemuine sõnalavastuste osa lähemal paaril aastal?
Vanemuine on kahjuks kunstiliselt põnevaimate draamalavastuste tegemise Tartus Uue Teatri rolliks jätnud ning täielikult minetanud selle kunstilise eeskõndija positsiooni, mis tal oli Eesti teatripildis 1990. aastatel.
Tookord lavastas Vanemuises järjepanu legendaarseid supertükke eeskätt Mati Unt, aga kümnendi lõpul ka Mikk Mikiver. Samuti mõjus värskena Ain Mäeots ning huvitavatena Linnar Priimägi ja Jaan Tooming, kes sai aastapreemia «John Gabriel Borkmaniga» 1996 ja pälvis vanema põlve kriitikute tunnustuse.
Praegu ei tundu, et teatri juhtkond siin midagi tagasi pöörata sooviks. Teatri arengukava põhisuund on publikuarvu kergitamine 200 000 pealt veel ei tea kuhu, ehkki ses vallas on niigi hea edenemine.
Ega seda eesmärki intiimsete väikevormidega täida, panustatakse kardetavasti ikka Nokia kontserdimajas mitu korda päevas mängitavatele koguperetükkidele. Loodan siiski, et uus draamajuht suudab end Vanemuises huvitavalt kehtestada. Vanemuisel on ju väga head draamanäitlejad.
Pille-Riin Purje
Kriitik, ERRi Raadioteatri toimetaja
Mis teeb teatriteksti, eriti aga draamalavastuse teksti, märkimisväärseks?
Vaimsus ja vaimukus, isikupärane sõnakasutus, head dialoogid, puudutav teema ja selle lahenduse originaalsus. Saladused. Mänguvõimaluslikud ja arendavad rollid andekatele näitlejatele.
Millised on olnud Vanemuise eelmise (paari-kolme) aasta suurimad õnnestumised draamalavastuste hulgas?
Pole kõike näinud. Iseäranis oluline on algupärand «Quevedo», Jaan Unduski tekst, ülikoolilinna publikule vääriline ja väärikas. Sõnamänglev mõttetihe näidend, milles filosoofilise ja meelelise peibutav tasakaal. Margus Kasterpalu lavastuses isiksuslikud rollisooritused.
Põnev allahindluseta valik on ka Peter Shafferi «Gorgo kingitus». Sümpaatne on Mati Undi looming mängukavas: «Huntluts», «Viimnepäev». Pean oluliseks eesti klassikat teatri repertuaaris, olgu uudsemas või traditsioonilisemas, peaasi, et andekas tõlgenduses.
Ehkki Eduard Vilde «Tabamata ime» Roman Baskini lavastuses kõiges ei veena, on teatripildis tähtis Hannes Kaljujärve ja Liina Olmaru tundlik partnerlus.
Kui kaua võiks ja peaks riigiteater, näiteks Vanemuine, tõeliselt head draamalavastust mängukavas hoidma?
Kauem kui Vanemuisel tavaks. Repertuaari planeerimises (lavastuse käekäik sõltub ka etenduste mängutihedusest-hõredusest) ja sisulises dialoogis publikuga on teatril arenguruumi.
Milliseks paistab kujunevat kolmežanriteatris Vanemuine sõnalavastuste osa lähemal paaril aastal?
Olen lootusrikas draamajuhi Urmas Lennuki loovate otsingute suhtes. Seetõttu loodan, et Vanemuise kui pelgalt meelelahutusliku muusikalitootja maine hakkab taanduma.
—————————————————————————
Lavastusi aastatest 2008–2011
Vanemuise draamalavastusi viimasest neljast aastast, nende etenduskorrad ja vaatajate arv. Praegu mängukavas lavastused on tähistatud tärniga.
• «Sviit»* 70 25 996
• «Vihurimäe» 27 22 624
• «Puhastus»* 45 19 228
• «Kõik aias» 27 11 588
• «Kaos»* 26 11 504
• «Don Juan» 33 10 280
• «Koidula veri» 28 8612
• «Paanika»* 38 8347
• «Peko»* 10 7948
• «Vihmamees»* 22 7276
• «Loss» 22 6565
• «Lood Viini metsadest» 17 5510
• «Huntluts»* 13 4779
• «Härra Amilcar»* 13 4472
• «Rumm ja viin»* 27 3946
• «Tabamata ime»* 14 3853
• «Kuningas Richard III» 23 3191
• «Elling»* 35 3133
• «Gorgo kingitus» 15 2815
• «Quevedo»* 16 1810
• «Maetud laps» 17 1616
• «Harmoonia»* 9 1580
• «Kadunud käsi»* 5 992
• «Kontsert diktaatorile»* 4 974
• «Viimnepäev»* 10 772
Vanemuise muusikalavastusi viimasest neljast aastast.
• «Detektiiv Lotte»* 87 58 863
• «Helisev muusika»* 48 36 304
• «Evita» 42 33 580
• «Sugar» 41 23 426
• «Nukitsamees»* 40 20 981
Vanemuise tantsulavastusi viimasest neljast aastast.
• «Pähklipureja»* 21 8906
• «Kevade» 21 7458
• «Uinuv kaunitar» 21 6787
• «Onegin»* 16 5748
• «Casanova»* 13 4483
Allikas: Vanemuine