Kolm üksindust elu ja kunsti õhukesel piiril
Pille-Riin Purje, Sirp
Võib-olla polegi mäletamine ja unustamine lõks, vaid tervendav enesekaitse?
Brian Friel, „Imearst”. Tõlkinud Krista Kaer. Lavastaja Priit Pedajas. Kunstnik Riina Degtjarenko. Valguskunstnik Andres Sarv. Mängivad Peeter Volkonski, Külliki Saldre, Hannes Kaljujärv. Vanemuise esietendus 12. VI Tammistu küün-kontserdisaalis.
Kui asuksin tõemeeli võrdlema lavastaja Priit Pedajase kaht „Imearsti” lavastust (Noorsooteatris 1992. ja Vanemuises 2009. aastal), satuksin samasse subjektiivse ja selektiivse mälu lõksu, millesse näidendi autor Brian Friel on osavalt püüdnud oma kolm saladusega tegelast. Kõik kolm meenutavad ja vahendavad justkui sama lugu, aga teevad seda igaüks isemoodi. Võimalik, et mäletamine ja unustamine polegi lõks, vaid tervendav enesekaitse. Või hoopis eneseõigustus? Eneseimetlus? Enese eest põgenemine? Midagi enesekohast tingimata.
Siit hakkab hargnema seoseid Priit Pedajase teise meeliskirjaniku Madis Kõivuga. Ise olin 1992. aastal teadagi noorem, kardetavasti poeetilisemgi. Kentsakas mõelda, et kaks osatäitjat, Ene Järvis ja Tõnu Kark, olid tol aastal enam-vähem samas eas, kuhu mina jõudnud praegu. Oma vastukajale panin tookord pealkirjaks „Oleme üksteise üksildased väljamõeldised”. Nüüdse „Imearsti” esietendusel kujutelmade teema enam kuigivõrd ei kõnetanud. Pigem võimendusid liinidena šarlatanlik artistisarm, ime(ravi) ja juhus, talent ja kunsttükk … Ning, mis iseäranis ajakohane, näiliselt müüdamatu „ime” müügistrateegiad. Inimlik üksildus on ligilähedaseks jäänud, ehkki monoloogid kulgesid konarlikumas ja kohati küünilisemas tonaalsuses. Nimetagem seda elutarkuseks.
Aga see oli küll kummaline ja kohane, kuis „Imearsti” vaadates hakkas nagu vanal kahiseval magnetofonilindil kerima Brian Frieli tekst, mida lausuti seitseteist aastat tagasi. Kuis Peeter Volkonski (Frank) fragmentaarsemal moel liigendatud monoloogiga paralleelselt kumises mu mälukuulmetes Tõnu Oja leebem voolavam häälekõla; Külliki Saldre (Grace) elulisemat ja rabedamat juttu jälgides meenus intensiivselt Ene Järvise habras diskreetne pihtimus; Hannes Kaljujärvega (Teddy) vennastus sujuvalt eelmine palaganifilosoof Tõnu Kark. Ikka need maagilise laulva kõlaga Iirimaa kohanimed, mälus juba Frieli „Tõlkijatest” (Pedajase lavastus Endlas 1984), mida nüüd hääldati veidi teisiti kui eelmises „Imearstis” – küllap korrektsemalt, ometi tekkis nostalgia “vana hea kõlapildi” järele. Frank ja Grace lausuvad neid nimesid meloodilise rituaalina, Teddyle jäävad nad kurku kinni. Tähistab see Grace’i peatset sisenemist sinna, kus Frank juba elu juhusest lahti öelnud? Mis ei tähenda, et mees naist seal kangesti ootaks. Frieli näidend on sedavõrd intiimne, et ei osanud leida põhjendust, miks mängida seda suhteliselt avaras Tammistu küün-kontserdisaalis, kus tagaridades on ilmselt võimatu näitlejaga kontakti saada. Ju oli idee toonitada hüljatumat paika, otsekui sattumist imearst Francis Hardy seansile. Päris veenvalt see ei toiminud. Tõsi, tänu teatriskäigule uusi kohti avastada on alati vahva …
Paraku koha vaimu mängu ei kaasatud, ei etenduse ajal ega ka seda ümbritsevas õhustikus. Riina Degtjarenko kujundus, mägimaastiku kuliss, kaotas oma mõju korduval, aina juhuslikumaks muutuval väljavalgustamisel. Väike rist mõjus illustratiivsena. Õhuline maalitud kangas kadus laetala varju ega sugereerinud sümboli väega. Olulisema mõjuga olid tühjad toolid lavakülgedel: neid vaadates tekkis talumatu igatsus näha kõiki kolme tegelast laval samaaegselt, jälgida kuulajate reageeringuid, seeläbi mõistatada tõe ja vale suhtelisust.
Eelmises „Imearstis” võimaldasid põgusat kohtumist vähemasti üleminekuviivud, ühe tegelase lavalt lahkumine ja teise saabumine. Peenest nüansseeritusest, terviku musikaalsest läbikomponeeritusest, aga eriti saladusetunnetusest jäi lavastuses vajaka, vähemalt esietendusel. Näitlejasooritustest olid seekord paeluvamad mehed. Ehk segas vaikne selge mälupilt Ene Järvise sündmusrollist, küllap oligi Külliki Saldre hingekriisis Grace tugevam natuur või näis tema enesekaitsekiht paksem, aga veidi ülelibisevalt ta stseen möödus. Oleks tahtnud tajuda rohkem sisemist rahutust, ka eelaimust, kuigi maisem meeleolu tundus taotluslik. Peeter Volkonski sobib imearst Francis Hardy rolli imehästi, hüpnotiseeriv alge on olemas. Napp saatanlik helk ta silmis vaheldub lapselik-meheliku humoorika edevusega, lisandub targa eatu mehe kõrvalpilk. Volkonskit on huvitav vaadelda, end näitleja mõjuvälja usaldada ka siis, kui jääbki hämaraks, kuidas vonkleb tema Frankis eheda ande ja paadunud šikaneerija piir. Tõnu Oja mängis seda tegelast nukrama distantseeritusega, Volkonski Frank mõistis oma ravitsejarolli ja sellest lähtuvaid juhuseid nautida. Hannes Kaljujärv saabus Teddyna jahmatava ja värskendava koomilise energiapuhanguga, uudselt ilmeka füsiognoomiaga (midagi Munchi maalide laadis). Teddy ilmete metamorfoosides heiastus nende „suurte”, kellest mänedžer õhinaga rääkis, imetlevaid vastupeegeldusi, Laurence Olivier’st kuni andeka pillipuhujakoerani. Lõpuni Teddy monoloog nii orgaaniliseks ei jäänud, tõsinemise hetked mõjusid kohati püüdlikult nagu ka kohanimedes takerdumine, mis teda teistest tegelastest põhimõtteliselt eristab. Selgemalt, teravamalt oleks tahtnud tajuda Teddy suhtumist Grace’i.
Ometi oli Kaljujärve osalahendus kõige viimistletum, ka nüansiküllasem: näiteks grammofoni käivitamine seda puudutamata, üksnes heliplaadi kohal kergelt sõrmi lehvitades mõjus veel ühe variatsioonina ime teemadel. Teddy, kes mänedžerina ei kuulu kunstnike maailma, aga imetleb seda veidrat tõugu kord siira vaimustuse, kord värvika võõrastusega, markeeris paar korda žesti lavastuse reklaamplakatilt (plakat meenutab õudusfilmi stilistikat): harali sõrmedega käed ülal õieli. Seeläbi hajusid terveneda tahtja palvekäed, asemele kerkisid imearsti seansse korraldava müügimehe innukad käed, mine võta kinni, kas triumfeerivad või ahastavad. Käed, mis anuvad kliente, kasseerivad tulu, aga võimendavad ka harrast ja jõulist hüüatust: „Fantastiline!”. Ent hüüumärgi pani esietendusele Peeter Volkonski. Suletud silmil tugitoolis istudes tunnetas näitleja seda pingsa vaikuse hetke, mis eelneb aplausile. Tõusis siis ja heitis publikule defineerimatu pilgu, kaasates meid kui äravalituid ainult temale teada saladusse. Sel hetkel tõepoolest juhtus midagi…