Koidula müüdi surm
Maarja Mänd, Sirp
Müüdid võivad muutuda ohtlikuks, kui uskuda neisse liialt.
Viimastel aastatel on järjest rohkem hakanud eesti näitekirjandusse ilmuma pseudodokumentaalseid draamasid, mille aluseks võetud kultuuriloolised sündmused asetatakse fantastilisse konteksti. Viimase aja eredamaid näiteid on Mart Kivastiku kunstnikutriloogia Viinistul ning Andrus Kiviräha „Voldemar” Eesti Draamateatris.
Ka Loone Otsa „Koidula veri” kuulub pseudodokumentalistika nimistusse, kuid veidi erilisemal moel. Tegemist ei ole kultuurilooliselt enam-vähem adekvaatsele põhjale loodud fiktsionaalse looga, kus tegelaskujud ja sündmused antakse edasi olemuslikult, vaid tekstiga, kus aja- ja elulooliselt tõesed faktid on ühendatud superfantastilise joonega. See on alternatiivne pilguheit Koidula elule ja ajale, kaasaegsete ning järgmiste põlvede loodud Emajõe Ööbiku müüdi väga konkreetne lõhkumine.
„Koidula vere” eelduseks on hulluks peetud Juhan Liivi väide, et ta on Vene tsaari ja Koidula järeltulija ning seega ka Poola troonipärija. Sealt edasi hargneb lugu, mis pakub kultuuriloolistele sündmustele alternatiivseid, kohati totraid tõlgendusi, mis ajuti lavastuse liiga ära jandistasid.
Tegevustiku jaburale kulgemisele vaatamata on lavastuse Koidula aga naine, kes armastab: armastab oma vanemaid, lapsi ja oma kodumaad; kuid esimeses järjekorras armastab ta oma meest. See vahest ongi Loone Otsa suurim teene – Eduard Michelsoni kui Koidulale mitteväärilise mehe müüdi murdmine. „Koidula vere” Michelson (Riho Kütsar) on oma naist armastav ja toetav mees, Koidula talle omakorda samasugune naine. Lavastuse lõpus palub surev Koidula koguni Michelsoni, et too tema luuletuse „Mu isamaa on minu arm” põletaks, kartes, et selle põhjal võidakse teda pärast surma mehest lahutada. Nii muutubki totter-jantlik lavastus ühtäkki traagilis-tõsiseks, kui päevapiltniku tehtud foto valgussähvatuse järel kustuvad tuled ja Ruja viisistatud „Eesti muld ja Eesti süda” saatel näidatakse videolõiku Koidula säilmete ümbermatmisest. Lavastuse kontekstis näib see kohutava ebaõiglusena ja Koidula viimse soovi eiramisena.
Ühest küljest võiks küsida: milleks on tarvis Eesti ühe põhjapanevama rahvusmüüdi sellist purustamist? Teisest aga vastata, et müüdid võivad muutuda ohtlikuks, kui neisse liialt uskuda. Tegelikult ei tunne keegi Koidulat ennast, teatakse tema müüti, loetakse tema luuletusi, millele on rahvusliku ärkamise vaimus tagantjärele peotäis paatost lisatud ja nii autor Eesti rahva emaks idealiseeritud. Muidugi võiks süüdistada lavastuse autoreid Eesti ajaloo ühe tugevaima naiskarakteri naiivseks ja kerglaseks lihtsustamises. Aga samal ajal võiks hoopis kiita kivistunud iidoli hingestamise, ellukutsumise eest?
Ragne Pekarev Koidula rollis oli tõesti üks lavastuse õnnestumisi. Kandvas rollis oli näha näitlejameisterlikku küpsust, mis lubas tegelasel areneda eputavast plikakesest armastavaks naiseks. Iseasi, kas üldsus sellise Koidula hea meelega vastu võtab – mitte tõsine poeet, vaid rõõmsameelne naisterahvas, kes püüdis eluraskustest oma väikeste ja suurte vahenditega üle saada. See ei tähenda, et tegelane oleks kuidagi kerglane olnud, temas oli traagikat küllaga, kuid kokkuvõttes jättis ta mulje elurõõmsast naisest, kes muu hulgas ka kirjutas.
Seega oli tegemist nii näitleja seniseid rolle kui lavastuse üldkontseptsiooni silmas pidades huvitava lahendusega, mida toetas ülihästi Airi Erase valgus- ja Liina Tepandi lavakujundus: minimalistlik lava, millel asetsevate voodi ja kirjutuslaua majalist, linnalist ja riigilist asukohta markeeriti mitmetasandilise lava tõstmise ja langetamise ning tüllkardinate ümberpaigutamisega. Lavapilt moodustas heli, valguse ja kujunduse sümbioosi, mis mõjus Vanemuise suurt lava arvestades koguni värskendavalt: orkestriaugust lavapoodiumistiku kõrgemale astmele ulatuv ala tekitas mitmetasandilisust vertikaalis, küllaltki sügavale kardinatega siin-seal katkestatud mänguala horisontaalis.
Kui millegi kallal norida, siis lavastusliku kontseptsiooni puudulikkuse ning näitlejavaliku üle. Ain Mäeotsa lavastus oli põhjendamatult pikk ja konarlik. Ajuti ei voolanud tegevustik lineaarselt, vaid hüppas ühelt sündmuselt teisele, peatudes liiga pikalt ebaolulisel. Pika kolmevaatuselise lavastuse puhul hakkavad silm ja kõrv paratamatult välja filtreerima olulist ebaolulisest, küsima, kuidas üks või teine asi aitavad sündmusi edasi viia või tegelaste olemust avada. Juba materjali poolest oli tegemist niivõrd huvitava ja teistmoodi looga, et põhjendamatud sagimised, toppamajäämised ja tegelased ei toiminud ergutava puhkepausi, vaid tüütu viivitamisena. Nii mõjus Kroonlinna koliv Koidula või isegi Jakobsoni tegelaskuju üleliigsena, lõhkudes lavastuse tasakaalu ja segades kokkuvõttes keskendumist.
Mis puutub aga rollijaotusse (v. a Ragne Pekarev Koidula rollis), siis iseenesest oli kõik hästi, kuid liiga tavaline. Vanemuise puhul torkab üha enam silma lavastaja laiskus anda näitlejatele eriilmelisi rolle või suunata neid eriilmelisemalt sooritama. Ikka minnakse rohkem või vähem kindla peale välja ja näidatakse laval Merle Jäägrit, Riho Kütsarit või Tanel Jonast „oma tuntud headuses”. See tekitab aga vaatajas tüdimust ja suutmatust erinevaid rolle tähele panna ning näitlejad saavad aina enam hinnanguks „hea”, kuid mitte „suurepärane”.
„Koidula veri” pole kaugeltki täiuslik lavastus, kuid mitte ka puudulik. Selletaolised müüdilõhkumised on kahtlemata vajalikud ja värskendavad. Kindlasti on ka inimesi, kes võtavad seesugust käsitlust teotusena, on ka neid, kes rõõmustavad kõikvõimaliku segipaiskamise üle. Kuid vaevalt et keegi hakkaks „Koidula vere” põhjal kahtlema Lydia Koidula tähtsuses Eesti kultuuriloos või alahindama tema rolli kirjanduse ja teatri arengus, ärkamisaegses liikumises üleüldse. Tegemist on vaid uue lähenemisega, spekulatsiooniga, et äkki oli kõik teisiti. Vahest just see ongi parim vahend reflekteerimiseks, enesedefineerimiseks ja -täiendamiseks? Liiga ei tee kindlasti.