Koidula armumängud täidavad kirjandusloo lünki
Kadri Selge, Tartu Postimees
Kas Loone Otsa «Koidula veri», mille Vanemuise suures majas on lavastanud Ain Mäeots, on Lydia Koidula, Juhan Liivi või Eesti ärkamisaja lugu? Ei ole see üks ega teine ega kolmaski.
Autoril rääkimata looks nimetatud «Koidula veri» on ajaloo üle- ja ümberkirjutamine, kirjanduslooliste lünkade täitmine, teadaolevate faktidega fantaseerimine.
Meie kirjandusloos kinnistunud müüti eesti kirjaneitsist on varemgi püütud purustada. Näiteks Hella Wuolijoki kirjutas näidendi «Koidula: näidend naisest, kes tahtis olla nagu teisedki naised» emantsipatsioonist tiivustatult, Loone Otsa Koidulale pole küll mõtet feminismi märki külge kleepida.
Püha kujutelm
Autor painutab, pureb ja purustab palju suuremat müüti, kui seda on ühe kirjaneitsi või vaimuhaigust põdeva luuletaja omad. Ta purustab püha kujutelma ärkamisajast ja selle kangelastest.
Antikangelaste staatus neid ei taba, kuid narrikuljused saavad nad endale küll kaela. «Koidula veri» on Andrus Kiviräha eestluse demütologiseerimise ja Mart Kivastiku näidenditegelaste biograafiate vaba ja mängulise ekspluateerimise variatsioon ja täiendus.
Loone Ots on julgelt, mõneti ehk lausa julmalt ümber käinud meie kirjandusloo reliikviaga, kombates oma värvika fantaasiaga tõsimeelsete eesti patriootide taluvuse piire.
Tabava võrdluse tegi esietenduse lõppedes üks sõber. Ta ütles, et lavastus on nagu Quentin Tarantino film, millega on kaks võimalust: sa kas saad sellest aru või ei saa, see kas meeldib sulle ja sa võtad selle omaks või see jääb sulle vastuvõetamatuks ja võõraks.
Ajalootõde on niikuinii fiktsioon, sest kirjutatud ajalugu on alati kellegi meile eelnenud kirjutaja subjektiivne faktide tõlgendus.
Pentsik fantaasia
Kohati jääb mulje, et autor on vaadelnud oma peategelase elu Koidula enda näidendite kaudu, tehes eesti kirjaneitsi saagast groteskse jandi. Vaataja ees on Lydia Jannsen (Ragne Pekarev) kui tütar, naine, armuke, ema, ajakirjanik, luuletaja ja eestluse eest võitleja – seda kõike läbi pentsiku prisma.
Koidulast saab meie Jeanne d’Arc, kes ohverdab eestlaste ihunuhtlusest päästmise nimel Vene keisrile Aleksander Teisele (Ott Sepp) oma süütu keha, samas on ta naine, kes oma häbist hoolimata tahab mehele saada, sest tüdrukud ja nisuleib ei seisa kaua värsked.
Nooruke Ragne Pekarev suudab kirjaneitsi erineva minagalerii värvikalt välja mängida ja lavastusele rütmi anda.
Kogu lava täitva sürrealismi või siis hoopis absurdi(?) kõrval mõjub lavastuse lõpp külma dušina, andes eelnähtule lisatähendusi. Koidula tungiv soov saada ja jääda maetud Kroonlinna ning kroonikafilm tema ümbermatmisest Tallinna Metsakalmistule, saateks Urmas Alenderi Koidula sõnadele tehtud laul, jätab saalist lahkujal kripeldama rohkem kui ühe küsimuse «Aga mis siis, kui…?».
Ott Sepp ja Rein Pakk
Ott Sepa mängitud Juhan Liivi tegelaskujuga on lavastuses veelgi kaugemale mindud ja luuletaja biograafiale häbitult truudust murtud. Sepa mängitud Liiv on pigem vene muinasjuttude loll-Ivan kui hinnatud eesti luuletaja.
Sellest hoolimata ei saa teda tema rumaluse, hulluse ja mitmekordselt ülekeeratud vindiga ebareaalsuse pärast ignoreerida või vihata, sest esitus on ehe. Kui me ei teaks Liivist, mida me teame, võiksime Seppa peaaegu et uskuda. Jantlik jaburus köidab.
Rein Paku Johann Voldemar Jannsen esindab nn kaval-Antsu sugu, kes ussina lookleb ja laveerib kahe võimu vahel, et oleks võimalik oma asja ajada. Temas on kirjandusest tuttavlikku-turvalist müüti postipapa Jannsenist.
Pahupidipööramised on teatrilaval tihti nauditavad, ent üle võlli ei maksa kiike ajada ja kummi ei saa lõpmatuseni venitada.
«Koidula veri»
• Vanemuise suures majas esietendus 11. aprillil Loone Otsa debüütnäidend, mille on lavastanud Ain Mäeots.
• Kunstnik Liina Tepand, valguskunstnik Airi Eras, liikumisjuht Marika Aidla, muusikakujundajad Loore Martma, Toomas Lunge ja Ain Mäeots.
• Mängivad Ragne Pekarev, Rein Pakk, Tanel Jonas, Ott Sepp, Indrek Taalmaa, Raivo Adlas, Martin Kõiv, Marika Barabanštšikova, Alina Karmazina, Riho Kütsar, Jüri Lumiste, Merle Jääger jt.