Kohalolemise keeruline kunst

Meelis Oidsalu, Sirp

Inimene ilma kodulinnata on tühi koht. Ta on eksinud hing.

Billy Roche, „Vaene loom vihma käes”, tõlkinud Krista Kaer. Lavastaja Liisa Smith (London), kunstnik Jaanus Laagriküll. Mängivad Ragne Pekarev, Merle Jääger, Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste, Riho Kütsar, Martin Kõiv. Vanemuine, esietendus Sadamateatris 15. XI.

Liisa Smith on lavale toonud iiri näitekirjaniku Billy Roche’i loo, mille läbivaks teemaks on hüljatus ja selle talumise kunst. Steven (Jüri Lumiste) on pidanud aastaid kannatama kaaslinlaste pilkerahe all, sest tema elupõletajast naine põgenes pärast kümmekonda abieluaastat koos kurikaela Danger Doyle’iga (Hannes Kaljujärv) parema elu otsinguil Londonisse, jättes Steveni koos tütre Eileeniga (Ragne Pekarev) kolkasse igatsuse ja mahajäetuse valu kätte piinlema. Vaataja ette tuuakse nädalalõpp, mil Stevenit tabab järjekordne kaotus: Danger Doyle saabub pärast kümmet aastat paariks päevaks tagasi kodulinna, et paluda Eileenil kolida oma süümevalude käes vaevleva ema juurde.

Tegevus toimub kihlveokontoris, kohas, kuhu tullakse õnne proovima. Tagasihoidlik ja oma kodulinna armastav kihlveokontori pidaja Steven on mees, kes on teinud pereõnne ja armastust otsides riskantseid panuseid, naides püsimatu lustijanulise kaunitari, ning kaotanud suurelt. Lumiste jõuline ilmumine lavale mõjub märgina: tema ilme on valulik, kuid rüht mehine ja kõnd väärikas, pilk suunatud sisse, hüljatupiinade tõmblusis tukslevale hingele. Stevenit ei suuda tardunest äratada ei elurõõmus, oma emalt ilu ja püsimatuse pärinud tütar, elutervelt küüniline kihlveokontori koristaja Molly (Merle Jääger) ega teised kontoris sebivad tegelased: nooruklikku õhinat pungil ja ühepoolselt Eileenisse armunud George (Martin Kõiv) ning Danger Doyle’i kunagine semu, kohalik sportliku ühistegevuse aktivist, kretiinina mõjuv Joe (Riho Kütsar). Enamgi veel: lavastuse lõpustseenis, kus Danger Doyle ja Steven esimest korda pärast Steveni hülgamist kohtuvad ning publik kogu etenduse käigus sisemisest pingest paistetava Lumiste detonatsiooni ootama jääb, hangub Lumiste tegelaskuju täielikult. Ta jääb pikaks ajaks liikumatult lavanurka istuma, samal ajal kui temalt naise röövinud Danger Doyle häirimatus südamerahus Mollyga leti taga vanu aegu meenutab.

Kogu esimese vaatuse vältel vaatajais hoolega kruvitud kahe mehe kohtumise ootuspinge vedru jääb autori tahtel üllatuslikult vallandamata. Ehkki Doyle – impulsiivsus, nahaalsus ja kohanemisoskus ise – viib Steveni tütre endaga kaasa, ei tee Steven katsetki Eileeni jäämise eest võidelda. Taas maha jäetud Steven ei näita välja midagi muud peale väärikalt talutud valu, pole ei kibestumist, viha ega kaastunde otsimist. Osalt tuleneb Steveni letargilisus tema iseloomust, loo lahendus jääb aga kripeldama: Lumiste mehelikus sirgeselgses olekus on jõulist sitkust, mis on ilmses vastuolus tema tegelaskuju resigneerumisega loo lõpus ja juhatab mõtted sellest sitkusest vääristatud vaoshoituse põhjustele.

Lumiste sisemine intensiivsus domineerib teiste argisemate rollilahenduste taustal, paradoksaalsel moel on ta oma vaikimisega märksa tugevamalt kohal kui lõbustavalt lärmakas Merle Jääger, kõvahäälne Kütsar või testosteroonist nõretav Kaljujärv (ainuüksi Kaljujärve füüsis on omaette ekspressionistlik kunstiteos). Seeläbi tõuseb Lumiste rolli vastuoksus ka lavastuse kontseptuaalseks teljeks, millele aga lavastaja lõpuni toetuda pole julgenud. Liisa Smithi kompositsiooniliselt ja rütmiliselt paigas tüki mõningane äravajumine toimub kahetsusväärselt just eelkirjeldatud võtmestseenis. Lumiste jääb peaaegu kogu stseeni ajaks nii vaatajatele kui ka lavategelastele täiesti nähtamatult toolis kössitades pead käte vahel hoidma. Kuigi autor ei näe ette Steveni plahvatuslikku avanemist, võiks Doyle, kes viibib üle kümne aasta ühes ruumi mehega, kelle naise ta üle lõi, end tema lähedalolekust veidikenegi häirituna tunda. Vallandumata pinge foon jääb loomata: Kaljujärv mõjub oma häirimatuse ja tähelepanematuse tõttu hoolimatu ja lameda platnoina, kuigi varasemas stseenis, kus ta palub Eileenil Londonisse ema juurde kolida, aimdub karuse kaagi mängust hoopis tundlikumaid plaane. Ka Eileen, kel juba kohver näpu otsas, aga kes pole julenud isale lahkumisest veel midagi lausuda, jälgib millegipärast kogu stseeni vältel ainiti hoopis joomast ja läkutavat Mollyt ega heida pilkugi nurgas muserdatuna istuva isa suunas.

Et lavastaja Steveni tegelaskuju lõpus vajaliku tähelepanuta jätab, hajub muidu nõtke argise elutruudusega võlunud lavastuse veenvus veidi. Selliseid hetki, kus näitlejad laval üksteist ei näe ega kuule, on veel. Ühes stseenis istub Kütsar, kes muidu kretiinist Joe’ rolli kenasti välja mängis, minuteid mittemidagi ütleva näoga leti ääres, pilk enda ees vedeleval ajalehel, kusjuures temast pole aru saada, et ta loeks (ta põrnitseb mittemidagi ütleva näoga lehe esikaant, millel pole teksti, vaid pilt), et ta kuulaks samal ajal teiste tegelaste teksti või et ta üldse midagi näitlemisega sarnanevat teeks. Näitlejate kohatisel tardumisel näib olevat seisundiloomeline eesmärk tähistamaks aja venivust väikelinnas, kuid taotletav mõju jääb saavutamata, kui mittemidagitegemist tähistatakse mittenäitlemisega. Kadri Selge kritiseeris Postimehes näidendit liigse iirilikkuse pärast, mis takistavat eestlastel laval toimuvaga samastuda. Iirilik mekk on tekstil tugevalt küljes: Joe pidev praalimine Wexfordi hurlingumeeskonna saavutuste üle (tõepoolest, kui paljud meist teavad, mis on hurling?), killud, millel on tähendus ainult kohalikus kultuuriruumis, võõrad kuulsused, kelle nimed meile midagi ei ütle; aga seda ei pea sugugi puuduseks pidama. Väikelinna elanike suust eestlaste jaoks harjumatult tihti kõlav kohalikku kultuuri ja iseolemist väärtustav kõnepruuk lisab Doyle’i ja Steveni naise oportunistlikule põgenemisele kolkast metropoli ka eestlaste jaoks olulise sotsiaalse konnotatsiooni. Nii Joe kui Steven on kõige paremas mõttes kolkapatrioodid, inimesed, kelle heaolu toitub kodupinnasesse sügavalt juurdunud eneseteadlikkusest.

„Inimene ilma kodulinnata on tühi koht. Ta on eksinud hing,” ütleb Steven. See repliik avab Steveni esmapilgul vastuolulisena mõjuva karakteri kesta. Ebaõnnestunud isiklikule elule vaatamata õhkub Steveni olekust kindlust, mille allikaks on truudus oma kodupaigale, kultuuriline ja kogukondlik eneseteadlikkus, mis pakub psühholoogilist ja emotsionaalset turvatunnet ka siis, kui indiviidi tabab isiklikus õnnemängus ränk ebaõnn. Steven, kes saadab oma tütre Londonisse ema juurde, ei mõju kibestununa. Tal on silmanähtavalt valus, kuid tema inimväärikus jääb alles, sest ta enesemääratlus on juurdunud millessegi kindlamasse ja jäävamasse kui teise inimese armastus (erinevalt noorest George’ist, kelle aeg laval kulub vastamata armastuse käes vaevlemisele), millessegi, mis annab püsiva osadustunde. Joe’ ja George’i pidev erutusseisund oma hurlingumeeskonna finaalmänguga seoses on just seda laadi osaduse ilming. Sõnaaher Steven võtab selle oma hillitsetud moel lühidalt kokku: „Ükski mees ei saa saavutada seda, mida saab saavutada terve meeskond. Mitte keegi üksi ei saa …”. Steven hindab paiksust, sest see annab osadustunde ja seega ka püsiva sügava eneseteadlikkuse, mida dangerdoyle’ilik põgenemine ja pidevalt uue otsimine ei võimalda. Ainuüksi selle sõnumi tõttu on Roche’i näidendi lavaletoomine tänases Eestis õnnestumine. Eesti ühiskonna probleem pole praegu mitte harjumuspärase eduralli ootamatu lõpp, vaid see, et pikema paigalseisuga toimetulekuks läheb vaja midagi sügavamat kui loosunglikud eesmärgid ja kiire (ümber) kohanemisvõime. Kui hoog on maas, siis on aega mõelda ka muule peale muutuvate teeoludega kohandumise ja kohalejõudmise. Näiteks sellele, kes me õigupoolest oleme ja mis on see vägi, mis on meid siin nii pika aja jooksul paigal hoidnud.