Kirjutada! Kuni mõte töötab ja käsi liigub

Ülev Aaloe, Postimees

Rootsi filmimeister Ingmar Bergman lahkas peene skalpelliga inimhinge ka teatrilaval – kuidas, saab näha eile esietendunud «Sügissonaadis». Tõlkija Ülev Aaloe avab teose tausta ja lahkab Bergmani kui näitekirjanikku.

Lisaks «Sügissonaadile» andis Vanemuine esmaspäeval draamateatri suurel laval külalisetenduse ühe oma värskeima lavastusega «Lärmab ja veiderdab», mille autoriks on samuti Ingmar Bergman.

See on muidugi kokkusattumus ja mingist «Bergmani-buumist» pole siiski põhjust rääkida. Siiani on tema teostest Eestis lavale jõudnud vaid «Stseenid ühest abielust», samuti Eesti Draamateatris. Kuid pigem põhjusel, et suurmeister ise on olnud kiivas oma filmistsenaariumidele lavastamisluba andma. Aga sellest võib ka aru saada.

Ta on kirjutanud oma käsikirjad konkreetseid näitlejaid silmas pidades, tihti on tegemist väga «isiklike materjalidega». See kehtib täiel määral ka «Sügissonaadi» kohta, millest on unistanud mitmed eesti lavastajad – Kaarin Raid, Mati Unt jt.

Nemad olid näinud filmi (muide, «Sügissonaat» oli «Maasikavälu» järel alles teine Bergmani film, mis suure NLi ekraanidele jõudis!) ja kujutasid seda ka meie lavadel ette. Lavastusluba ei antud. Teatri jaoks kirjutatud tekstidega (nagu näiteks «Lärmab ja veiderdab») pole kunagi mingeid probleeme tekkinud. Bergmani näidendeid on tõlgitud inglise, prantsuse, saksa, vene, eesti, soome, ungari, tšehhi, poola ja kreeka keelde.

«Sügissonaat» nägi esmakordselt rambivalgust Helsingi Svenska Teaternis alles möödunud aasta augustis. Maestro ise oli siis veel elus, aga ju oli selleks ajaks toimunud juba teatud leebumine.

Aja möödudes ei tundu paljud asjad enam nii isiklikud või mõnd konkreetset inimest puudutavat. «Sügissonaadi» ühe peategelase – pianist Charlotte’i – prototüübiks on olnud kahtlematult Bergmani eestlannast eksabikaasa Käbi Laretei.

Suurmeister on poolnaljatamisi nentinud: «Mõnd aega olin abielus pianistiga ja see oli selles mõttes väga hea, et nägin lähedalt proffmuusiku elu ja suhet muusikaga. Asi oli nii, et tema armastas teatrit ja mina muusikat.

Tutvusime, ja koos elades tüdines tema teatrist ja mina muusikast. Ka nii võib minna.» Kuid nende koostöö ja vastastikune mõju oli märksa suurem, kui eelöeldust välja võiks lugeda. Käbi Laretei mängis muide sisse kõik Chopini palad, mis kõlavad «Sügissonaadi» filmiversioonis. Ja kindlasti oli teda palju Ingrid Bergmani mängitud pianist Charlotte’is.

Rääkides Bergmani kui näitekirjaniku taustat, siis oma esimese lavastuse tegi ta 19-aastasena Stockholmi Üliõpilasteatris. Samas teatris tõi ta ise lavale ka oma esiknäidendi «Kasperi surm» ja aasta hiljem järgmise – «Tivoli».

Noort talenti märgati peagi, ta kutsuti Kuninglikku Draamateatrisse režiiassistendiks ning võeti 1942 stsenaristipalgale Svensk Filmindustris, tema esimene stsenaarium «Raev» sai filmiks aastal 1944 Alf Sjöbergi režissöörikäe all, ning 1944. aastal kutsuti ta Helsingborgi teatri peanäitejuhiks (tollal 25-aastane Bergman on Rootsi teatriajaloo noorim teatrijuht!

«Ametikõrgenduse» kõrvalt valmis 1945 tema esimene mängufilm režissöörina – «Kriis», tema enda stsenaarium Leck Fischeri näidendi «Emasüda» järgi) ning järgmised 40 aastat jagaski Bergman end jäägitult teatri ja filmi vahel: ikka üks-kaks filmi ja teatrilavastust aastas, vahel ka kolm. Elu lõpuks koguneb teatrilavastusi umbes 150 ja filme 50.

Kino ja teatrit võrreldes on suurmeister samastanud teatrit truu abikaasaga, filmi armukesega: «Filmitegemine on üsna närvesööv töö ja teater selle kõrval peaaegu puhkus: meeldiv loov töö. Fimi puhul pead tegema ca kolm minutit valmis filmi päevas, teatris on aega kümme nädalat ja kui siis tulemus ei rahulda, võid alati mõelda, et homme või järgmisel nädalal on asi juba parem. Teatris see ängistav press puudub (kuigi see võib ka stimuleerivalt mõjuda), nii et tööprotsessina meeldib mulle teater rohkem.»

Bergmani edasine karjääriredel teatris oleks kokkuvõtlikult järgmine:
1946–1949 Göteborgi Linnateatri peanäitejuht
1952–1958 Malmö Linnateatri peanäitejuht
1959–2004 Kungliga Dramateni lavastaja ja teatrijuht (1963–1976).

Oma esimesed näidendid lavastas ta üliõpilasteatris. Oma näidendite lavaletoomisega kutselises teatris ei ole Bergman erilist aktiivsust üles näidanud. Erandiks on vaid «Mõrv Barjärnas» (1952) ja «PuumaalingÛš» (1955) Malmös, viimatinimetatu oli alusmaterjaliks aasta hiljem valminud kuulsale filmile «Seitsmes pitser».

Kui ta oli alusetute maksupettuskahtlustuste tõttu sunnitud 1976–1981 töötama Saksamaal, tõi ta oma uues koduteatris (Müncheni Rezidentztheater) lavale ka oma filmistsenaariumi – «Stseenid ühest abielust».

Rootslase suurimateks lemmikuteks on olnud näitekirjanikud Molière, Strindberg ja Ibsen, kelle loomingu juurde ta on ikka ja jälle tagasi tulnud. Strindbergi «Unenäomängu» on ta lavastanud vähemalt kolmel korral. Aga Bergman pole ära põlanud ka komöödiaid.

Malmös lavastas ta näiteks opereti «Lõbus lesk» (1954) ja kommenteeris seda nii: «Opereti lavastamine tundus igati loomulikuna. Sest teater peab täitma inimeste elus üht normaalset funktsiooni: ta peab pakkuma neile elamusi, olgu need siis kergekaalulisemad või sügavamad. Mingitel pöördelistel aegadel võib teatril olla ka teine funktsioon, aga mitte sellises riigis nagu tänapäeva Rootsi. Teater peab töötama publiku heaks.»

Juba Malmös kujunes välja Ingmar Bergmani oma trupp, keda ta kasutas usinalt oma filmides ning võttis mitmed neist hiljem kaasa Kungliga Dramatenisse: Erland Josephsson, Max von Sydow, Bibi Andersson, Ingrid Thulin, Harriet Andersson jt.

Maestro uskumatult pikaajalisest vormispüsimisest ja vaimuvärskusest annab tunnistust fakt, et aastatesse 1984–2002 jääb üle 20 lavastuse Kuninglikus Draamateatris, millest enamik kujunes Rootsis teatrisündmuseks ilma režissööri eale reservatsioone tegemata.

Näiteks kannab ühe hinnatuima rootsi kriitiku Leif Zerni artikkel lavastuse «Yvonne, Burgundia printsess» kohta (1995) pealkirja «Bergmani ei ületa keegi» ja selles on kirjas lause: «Paremat teatrit kui see Rootsis ei tehta, ja võib-olla ka mitte kogu maailmas.» Allakirjutanu on Rootsis näinud umbes kümmet Bergmani teatrilavastust ja vähemalt kolm neist, «Unenäomäng», «Nukukodu» ja «Kuningas Lear» kuuluvad minu kõigi aegade esikümnesse.

Oma viimased 20 aastat oli Bergman keskendunud teatrile ja kirjutamisele. Kuigi kohe pärast filmiga «lõpparve» tegemist hakkas ta mõlgutama mõtteid ka teatritööst loobumisest ja enne 70-aastaseks saamist ütles avalikult välja ka ühele Itaalia ajalehele antud intervjuus: «Ajapikku jätan ka teatri. See läheb loomulikku rada, nagu kevade järel tuleb suvi ja suve järel sügis. Mu tähelepanu ja uudishimu inimolendi suhtes kasvab. Iga suvi tulevad Fåröle kokku minu lapsed, nad täidavad kogu saare, toovad kaasa kes tütarlapse, kes noormehe, kes oma lapsed.

Sel ajal elab minu juures veerandsada inimest. Mulle meeldib jälgida, kuidas muutuvad nende soovid ja kiindumused. Kümne aasta eest see mind ei huvitanud. Ma väntasin oma filme ja lavastasin näidendeid. Nüüd on teisiti, ja ma olen selle üle õnnelik.»

Kuid seda kinnitas Bergman oma viimaste päevadeni, et kirjutamist ta ei jäta, kuni mõte veel töötab ja käsi liigub. 1994. aastal ilmus tema sulest neljast näidendist koosnev kogumik «Viies vaatus», milles oli ära trükitud ka «Lärmab ja veiderdab» ning «Pärast proovi». Nende järgi tegi ta ise kaks telefilmi, samuti kaks lühinäidendit – moralitee «Viimne karje» ja «Monoloog».

Aastal 2000 ilmus kolmest tekstist koosnev kogumik «Etendused»: «Truudusetud» (mille järgi väntas mängufilmi Liv Ullmann), «Hingeline asi» ja «Armastus ilma armastajateta». Nende kahe raamatu kohta ütles suurmeister, et kõik neis sisalduvad tekstid on kirja pandud konkreetsele meediumile mõtlemata: «Näiteks Bachi klavessiinisonaate võib esitada klaveril, orelil, keelpillikvartetiga jne.

Mina olen kirjutanud nii, nagu ma olen kirjutanud juba üle viiekümne aasta – pealtnäha oleks nagu teatritekst, aga võiks olla samahästi film, telelavastus või lihtsalt lugemine. /—/«Kirjutamine on meeldiv ajaviide. Aastatega pakub kirjutamine mulle üha rohkem rahuldust, kirjutamine kirjutamise enda pärast. Hakkasin kirjutama sügisel 1940, kui alustasin tööd filmistsenaariumiga «Raev».

Sellest peale olen kirjutanud iga päev. Põhiliselt filmistsenaariume ja vähemal määral ka näidendeid. Kirjutades on minu taotluseks, et näitlejal oleks huvitav, et neil tekiks kujutluspilt, millesse end hiljem sisse viia. Sellepärast pöörangi ma dialoogi kõrval nii suurt tähelepanu kirjeldustele, püüan võimalikult täpselt edasi anda valgusi, lõhnu, helisid ja muud sellist.

Ka seda, mida ei peaks kirja panema – mida nemad mõtlevad või mida mina mõtlen. Romaani kirjutamise peale pole ma näiteks iial mõelnud, mind ei ahvatle istuda millegi niisuguse taha, mille ebaõnnestumine on mulle ette selge.»

Bergman on kirjutamist alati väga tõsiselt võtnud. Kriitikute kunagist ütlemist, et tema filmide edu seisneb ennekõike tema režissööriandekuses, kirjanduslikult need aga midagi ei paku, võttis ta väga südamesse. Kemplema ta nendega ei hakanud, kuid kirjutas veelgi keskendatumalt ja täpsemalt. Talle «hilinemisega» osaks saanud tunnustus – «Laterna magica» tunnistati Rootsi 1987. aasta parimaks kirjandusteoseks» – oli tema vaikne «kättemaks» kriitikutele.

Praeguseks on suur osa Bergmani filme, ennekõike tänu ETV-le, tuttavad ka eesti vaatajale. Ametlikult filmilevisse jõudnud tööd võib aga ühe käe sõrmedel üles lugeda. «Sügissonaat» on kolmas Ingmar Bergmani teos, mis näeb rambivalgust meie teatrilaval. Ja kui Eesti Draamateatril õnnestub see oma «Näidendiraamatute» sarjas ära trükkida, siis oleks see juba kümnes Ingmar Bergmani raamat eestlase lugemislaual. Ta on suur sõnameister ja väärib seda.

Ingmar Bergman
14. juulil 1918 – 30. juuli 2007
Teatrit asus tegema 1940. ja filme 1943. aastal
1963–1966 Stockholmi Kuningliku Draamateatri direktor
1969–1975 töötas lavastajana
Lavastanud ligi 50 filmi, 150 teatrilavastust ja arvukalt telelavastusi.
1959–1967 oli abielus eesti pianisti ja kirjaniku Käbi Alma Lareteiga. Laretei mängib kaadri taga klaverit filmis «Sügissonaat». Neil on poeg Daniel Bergman.
Kokku on Bergman olnud abielus viis korda.

Eesti keeles on tema teostest ilmunud filmijutustus «Stseenid ühest abielust», filmistsenaariumid «Fanny ja Alexander» ja «Saraband», näidend «Lärmab ja veiderdab», romaanid «Pühapäevalapsed», «Hea tahe» ja «Erakõnelused» ning «Kolm päevikut» ja mälestusteraamatud «Laterna magica» ja «Pildid».

Eesti teatrilavadel on Bergmani mängitud kolmel korral:
1998 «Stseenid ühest abielust», lavastja Peeter Raudsepp, Draamateater
2007 «Lärmab ja veiderdab», lavastaja Roman Baskin, Vanemuine
2008 «Sügissonaat», lavastaja Priit Pedajas, Draamateater

Lavastajad Bergmanist

Priit Pedajas
«Sügissonaadi» lavastaja

Kui rääkida «Sügissonaadist», siis Ülev Aaloe väitel on see stsenaarium, mis erineb teistest kirjandusliku lõpetatuse poolest. Tavaliselt Bergman nii täpne ei ole.

Mängida «Sügissonaati» draamateatris oli näitlejate idee, tuli Avdjushkolt ja Kaljustelt ja nende huvi on ka arusaadav, sest niisugust teksti mängida on näitlejatele erakordne õnnistus.

Nüüdisajal ei ole väga palju häid autoreid, sageli on nii, et näitlejate oskused ületavad tunduvalt tekstikirjutaja oskused. Kuid see ei käi sugugi Bergmani kohta. Bergman on väljakutse.

Kui Bergmani iseloomustada, siis võib-olla ta on isegi liigagi sirgjooneline minu maitsele. Tema teebki eriliseks teravus, mõneti koguni selline lõikav, nagu haavade põhjani lahtikiskumine. Mingis mõttes meenutab ta natuke Ameerika suure laine autoreid. Temas ei ole niisugust impressionistlikku õhustikku, ta lõikab väga sügavale ja väga valusalt.

Bergman ise on öelnud, et teda paelus «Sügissonaadis» just ema ja tütre teema. Mina näen siin laiemat konteksti, mis on näitlejatele ja üldse kunstiinimestele väga tuttav – kui kunstiga väga tõsiselt tegeleda, nõuab see väga suurt pühendumist ja sel on oma hind. Küsimuste küsimus on, et kas see hind, mida selle eest makstakse, tasub end ära? Ja mis üldse on see hind? Just selles on «Sügissonaadi» lõikav keskpunkt.

Tegelikult tekib see küsimus kõigil inimestel, kes tegelevad mingi alaga tõeliselt tasemel – see nõuab alati väga suurt pühendumist ja siis lähevad tihti isiklikud probleemid väga teravaks.

Mind ei sega, et «Sügissonaadist» on tehtud ka film, sest mina nägin seda siis, kui see välja tuli ja ei ole seda nüüd üle vaadanud. Keskendusin ennekõike ikka sellele tekstile ja tekst ongi see, mis «Sügissonaadi» lavastust üleval hoiab – see on tihe, väga põhjalikult läbi kirjutatud ja dialoogikeskne. Ja ka väga musikaalne. Selles suhtes ei erine ta tavapärasest draamast.

Roman Baskin
«Lärmab ja veiderdab» lavastaja

Bergman oli ikka kõigepealt filmimees ja režissöör ja siis alles dramaturg. Ja ka dramaturgina oli tema puhul lugude kirjutamisel põhiline väga tugev visuaalne nägemus. Ta ise kirjutab «Latena magicas», et näeb visuaalselt kõiki värelusi, lõhnu, seisundeid ja liigutuste varjundeid ning tema näidendid kubisevad ka nendest remarkidest. Minu jaoks on ta ülitundlik, ülihea elukuulmisega, väga täpselt inimese karakterit tabav dramaturg. Võib-olla pole dramaturgiline sõlmitus või story põnevus tema kõige tugevam külg. Ka tema filmides juhtus ju tegelikult suhteliselt vähe, põhiliselt olid need seisundilood. Aga selle üles leidmine on näitlejale väga põnev töö.

Bergman tunneb väga hästi näitlejat, armastab näitlejat ja kirjutab näitleja jaoks, nagu tegi ka Shakespeare. Näitlejatel on alati väga põnev teda mängida, samas nõuab ta muidugi väga head instrumenti ja väga mitmete nootide mängimist, ainult paaril noodil ei saa mängida. Bergman võtab inimesest ette väga suure diapasooni.

Näitleja on psühhofüüsiline instrument ja heal näitlejal on kogu see varustus olemas, tuleb vaid üles leida ja ennast sellisesse seisundisse häälestada. Bergman on lihtsalt väga suur väljakutse. Sellesse seisundisse jõudmine ei ole kerge, Bergmani inimesed on natuke eksalteeritud, nende tiivalöögid on natuke kiiremad kui tavaliselt. Selliste värelustega atmosfääri loomine on igas kunstiliigis tegelikult võimalik ja iga kunstiteos püüab oma vahenditega sinnapoole.

«Lärmab ja veiderdab» lavastust oli väga põnev teha just seetõttu, et Bergmannile ei saa päris paljaste kätega kallale minna. Shakespeare’iga on ju ka – ei ole nii, et käärin käised üles ja lähen nauhti peale. Bergmanlikkus peitub just selles psühholoogiliste pooltoonide tabamises. See on tihti meie varjatum, peidetum pool. Seetõttu ei taha ka ükski rootsi taksojuht Bergmanist midagi kuulda – ta puudutab liiga lähedalt. Näitlejale pole selle väljendamine kerge, aga tasub otsida, sest see pole huvitav mitte ainult teoreetiliselt, vaid ka laval on huvitav näha elavat ja vastuolulist karakterit, elus pole ju kõik must-valge.