Loe

Kirglik katsetaja Oksana Titova

Koidu Oja, www.kalev.ee

Koidu Oja, www.kalev.ee

Varakevadel valmis Vanemuises uus balletietendus „Peeter Paan”. Rahvusvahelist truppi juhtis kindlakäeliselt slaavitarist tantsijanna ja lavastaja Oksana Titova. Möödunud aasta parima tantsulavastuse auhinnaga autasustati noort koreograafi Estonias lavastatud „Hamleti” eest.
Noor baleriin Oksana Titova mõtleb eesti ja vene keeles. Perekonnast, sugulastest, olmest vene keeles. Mis seostub aga kunsti- ja tantsumaailmaga, on tema peas eestikeelne. „Peeter Paani” lavastamine käis tänu rahvusvahelisele töötrupile aga hoopis inglise keeles.

„Juurte poolest olen ema poolt ukrainlane ja isa poolt valgevenelane. Kodus räägiti vene keelt. Krimmi poolsaar ja Must meri on üks minu kirgedest, sellele paigale kuulub pool minu südant,” tunnistab tantsijatar.

Oled käinud eesti koolis ja tahad siin elada. Milliseid tundeid tekitab sinus rahvusküsimus?
Ühest küljest kerge ja teisest valuliku rebimistunde. Seda ei saa üheselt väljendada. Hoiakud on ju sisse kasvatatud. Juured on mul ikka ida pool.
Enesepositsioneerimises on aeg-ajalt ka koomikat. Pronksiööl olin hoopis koos oma eesti sõpradega. Nad tegid minu kulul siis sõbralikku nalja. Õnneks ma ei ole pidanud elus konkreetsete valikute ees olema. Arutlenud ja mõtisklenud olen nendel teemadel aga küll. Minu vanaisa oli viimases sõjas Nõukogude armees. Muidugi oli mul väga kahju, et rahvusküsimus Pronksiööga päädis.

Kes viis käe kõrval balletikooli?
Läksin omal soovil. Tahtsin ise. Vanemad olid otsustanud, et ei realiseeri minu kaudu oma ambitsioone. Mul on kümme aastat vanem vend, keda prooviti küll igati suunata – minuga aga otsustati teisi kasvatusmeetodeid katsetada. Olen neile selle eest väga tänulik.
Nägin Estonias „Pähklipurejat” kolmanda klassi jõuluvaheajal. See sai elukutsevaliku juures otsustavaks. Uskusin siiralt muinasjutte. Teater tundus maailmana, kus muinasjutt alati säilib.
Olles balletikooli algklassides, kurvastasin väga, kui lava taga suitsetavat „luike“ nägin – see ei läinud minu maailmaga kokku.
Tõeline maailm on see, mida me kaasas kanname. Lapsemeelsus ei pea täiskasvanuks saades lõplikult ära kaduma. See on ka „Peeter Paani” põhiidee. Märgata väikseid asju ja mitte üle mõtelda. Mis tundub hea, see nii ongi.
Olen intuitiivne, nii töö- kui ka pereelus. Mulle ei meeldi klišeede järgimine – täpsed õnne retseptid. See, mis tundub hea, seda inimene vajabki. Intuitsioon ja terve mõistus on minu lemmikud.

Kes kuuluvad sinu iidolite sekka?
Üritasin neid endale liigselt mitte luua… Eeskujusid on palju, näiteks mitmed balletikooli ja Tallinna ülikooli pedagoogid. Olen püüdnud neilt õppida ning tarka nõu kuulata. Mai Murdmaa ütles mulle balletikooli lõpus: „Teie peate kindlasti õppima minema.”
See jäi meelde ja otsustasin Tallinna Pedagoogikaülikoolis tantsuõpinguid jätkata.
Õppisin koreograafiat ja töötasin Estonias. „Käekiri” nii areneski. Kui ma ei tantsiks, ei oskaks ilmselt ka tantsu lavastada. Arvan, et oskused arenevad paremini nii-öelda kasvavas organismis ning usun, et lavastama ei pea hakkama alles siis, kui tantsijana pensionile jäädakse.
Sõltub muidugi isiksusest – igaühel oma teekond, mis on kordumatu ja ainulaadne.

Oled baleriin, tegeled klassikalise tantsu, moderntantsu, improvisatsiooni, moeetenduste lavastamisega… Mis on lemmikteema?
Ilmselt ikka kaasaegne tants ja selle erinevad vormid. Postmodernism jätkub. Kõik on juba tehtud ja proovitud. Väga kerge on jääda igavaks ja pealiskaudseks. Klassikat võib segada modernsega ja vastupidi. Hea on kõik see, mis on hästi tehtud. Kaasaegsed elemendid on klassikalavastuses tihti ka praktilistel kaalutlustel. Näiteks kujutatakse lavastuses „Peeter Paan“ lendamist ekraanilt.

Kas kaasaegses tantsus peab olema valmis ükskõik milleks? Kuhu liigub kaasaegne tants?
Raske määrata, kuhu kaasaegne tants täpselt liigub. Täpsem on öelda, et tal on mitu arengusuunda, mis teebki tantsuliigi ettearvamatuks, intrigeerivaks ja põnevaks.
Kaasaegsel tantsul on palju eri koolkondi ja suundi: näiteks tantsuteater ja kontseptuaalne tants, kus kasutatakse tantsuetenduses häält ja teksti.
Viinis, Prantsusmaal, Saksamaal on publik selles mõttes väga koolitatud. Meil veel mitte – inimesed kardavad seda, millest lõpuni aru ei saa, kuid võiks proovida leida endas seda õiget kohta, millega uut ja tundmatut vastu võtta, siis tekib ka tunne, mõte ja emotsioon. Kaasaegne tants on tegelikult vägagi sotsiaalne.

Oled jäänud töötama Eestisse. Miks?
Koduseinad toetavad. Eesti on paraja suurusega selleks, et areneda. Seni pole küll tundnud vajadust mujale kolida. Tähtis on tunda, et oled õiges kohas ning liigud sobilikus suunas. Kui asi on õige, on võimalik edasi liikuda. Ma ei taha rääkida arengust ainult karjääri võtmes. Tants ei ole äri ning põhimõtted on veidi teised.

Seega, siin ja praegu, aastal 2008, saab ennast muretult lavastajana vabakutseliselt teostada?
Tegelikult olen vabakutseline ainult koreograafina. Töötan ikkagi tantsijana Estonias ja õpetajana Tallinna Ülikoolis ning saan kindlat kuupalka. Ei julge loobuda sellest, millega olen harjunud. Vaatamata põnevatele pakkumistele mulle kui koreograafile pole ma siiani veel tantsijaametist loobuda julgenud. Tants hoiab kursis ja vormis, nii Estonia kui ka ülikool on minu arengut väga soosinud ja toetanud. „Hamlet” oli koreograafina suur kulminatsioon. Kõik on olnud järjest ja tulnud orgaaniliselt. „Hamletki” tuli kuidagi iseenesest. Tahtsin teha koostööd mõningate oma kolleegidest tantsijatega ja siis tuli Tiit Härmilt pakkumine lavastada Estonia laval midagi omalaadset. Nii teema kui stiil olid täiesti vabad. Vabadus on minu jaoks väga oluline faktor.
Nii sündis vabamõtlev „Hamlet”, kes meelitas Estoniasse vabamõtlevat publikut. Paljud, kes „Hamletit“ vaatamas käisid, ütlesid, et varem pole ükski lugu Estonias nii väga meeldinud. Elo Soode, Taavi Kerikmäe, Andres Tenusaare, Päär Pärensoni ja tantsijatega moodustasime suurepäraselt toimiva meeskonna, mille põhiideeks oli olla võimalikult aus eelkõige enda vastu ning teha oma vallas seda, mida õigeks pead. See oli sümbioos ja sünergia.

Millised oleksid sinu soovid kuldkalakesele?
Soovin, et see meeskond säiliks, mis oli „Hamletis”. Kahju ju, kui antakse midagi maitsta ja siis ära võetakse. Soovin, et meie koostöö jätkuks, näiteks pakub mulle huvi „Väike Prints”.
Samuti soovin üldiseid kordaminekuid, et oleks vajadus ja soov edasi areneda, et ei tekiks väsimust ja kibestumust. Viimane kujuneb vanusega kaasnevast tarkusest, tead liigselt ohte ja see võtab julguse, muudab kuivaks. Mida vanemaks saad, seda vähem tunneb inimene rõõmu ka kordaminekutest. Sooviksin seda vältida ja olla võimalikult kaua noor, mänguline ja nautiv.
Asjad, mida teed, tulevad ju iseenda seest. On tore, kui idee impulss sünnib enda seest, ning lavastus kombineerub isiklike kogemuste ja mõtetega. Seeläbi muutub tantsuetendus personaalsemaks – avatumaks ja huvitavamaks nii tegijatele kui ka publikule.

Milline on sinu suhe usuga?
Rituaalid on kindlalt teisejärgulised, pean oluliseks sisemist usku. Väldin massiüritusi. Käin kirikus, kui tekib sisemine vajadus. Olen õigeusklik.

Millised on tulevikuplaanid?
Praegu teen koostööd muusikutega. Tähelepanu keskpunktis on liikumine muusikas ja heli tantsus.
Sügisel tuleb välja Kanuti Gildi saalis uus tantsulavastus tööpealkirjaga „Kass ennustab tulevikku inimesest paremini”, mida lavastan koos Indrek Kangroga. See manitseb inimesi oma tulevikku mitte liigselt suunama ja ennustama. Selles teemas on palju eneseirooniat.
Vaatajatele soovitaksin mitte karta ja rohkem oma meeli usaldada. Tants on kommunikatsiooniviis. See annab võimaluse tõlkida lugusid endale sobivasse keelde.

Oksana Titova
Sündinud 15. veebruaril 1979 Tallinnas.
1998. aastal lõpetas Tallinna Balletikooli. Aastal 2002 omandas Tallinna Pedagoogikaülikoolis bakalaureusekraadi koreograafias. 2006. aastal sai magistrikraadi Tallinna Ülikooli koreograaf-lavastajana.
Alates 1998. aastast töötab rahvusooperis Estonia balletiartistina. Aastast 2002 töötab Tallinna Ülikoolis koreograafiaosakonna balletipedagoogina. Samas tegutseb ka vabakutselise koreograafina.
Ta on loonud koreograafiat mitmele draamaetendusele, näiteks „Savonarola tuleriit” (Eesti Draamateater, lav Hendrik Toompere jr.), „Preili Julie” (Vene Teater, lav Nikolaj Krutikov), „Viiuldaja Katusel” (Teater Vanemuine, lav Vahur Keller).
Suuremad tööd koreograaf-tantsijana:„The Last Hairy” ja „Roots” Kanuti Gildi SAALis
Suuremad tööd koreograaf-lavastajana: „Hamlet” rahvusooperis Estonia ja „Peeter Paan” Vanemuises.
Autasud: Eesti Teatri aastaauhind 2005 tantsulavastuse „The Last Hairy” eest (koos Taavet Janseniga), Eesti Teatri aastaauhind 2008 tantsulavastuse „Hamlet” eest.
Aastatel 2006-2008 on Oksana Titova olnud etendustega „The Last Hairy”, „Roots” ja „Hamlet” Philip Morrise tantsuauhindade nominent. 

05.05.2008