Keiu Kaljujärv: kaadrid otsustavad kõik!

Keiu Kaljujärv, Postimees

Vanemuise teatri personalijuht Keiu Kaljujärv küsib riigi tugiteenuste koondamise planeerijatelt, kas töötajad saavad süsteemi käivitudes ka sisulist ja personaalset abi.

Terve augustikuu on ajakirjandusest olnud võimalik lugeda rahandusministeeriumi plaanist luua teenusekeskus, mis võtab riigi- ja omavalitsusasutustelt ära kohustuse tegelda oma põhitegevuse kõrvalt tugiteenustega.

Suure organisatsiooni personalijuhina on mul oma töö vaatevinklist tekkinud küsimusi ja hirme. Seni ilmunud artiklites on räägitud personaliarvestuse üleviimisest teenusekeskuse alla. Suurem osa sisuliselt personalitööga tegelevatest inimestest aga teab, et personaliarvestus on vaid osa tänapäevasest personalitööst. Vaevalt kümmekond aastat tagasi tegeldi enamikus riigiasutustes ilmselt tõesti vaid personaliarvestusega. Nüüdseks on see pilt loodetavasti oluliselt muutunud ja personalitöö mõiste kõvasti laienenud.

Vanemuise teatris on minu ametiaja jooksul katsutud kogu personalitööd teha võimalikult inimlikus mõõtmes ja inimesekeskselt. Töötajaid on aidatud organisatsiooni sisseelamisel, nende karjääriplaneerimisel organisatsioonis, inimestele on osutatud igakülgset abi kõikvõimaliku bürokraatiaga seoses, välja on töötatud personalile suunatud motivatsioonipakett, tegeletud personali koolitamise ja arendamisega, informatsiooni viimisega inimesteni jne.

Selle kõige taga on läbikaalutud otsused ja organisatsiooni tundmine ning tunnetamine kõige laiemas mõttes. Lisaks sellele tekib nii suures organisatsioonis nagu Vanemuise teater (352 töötajat) ikka situatsioone, kus tuleb olla vahemeheks erinevate arusaamatuste lahendamisel ning võtta vahel lihtsalt aega inimeste ära kuulamiseks. Põnevaks väljakutseks on Vanemuise personalitöös veel teatri paljurahvuseline balletitrupp (tantsijaid kokku 14 riigist), kelle tööletulek Eesti Vabariiki on vaja kooskõlastada paljude ametiasutustega.

Teatri personaliosakond on seni aidanud võõrsilt tulnud artiste nii töö- ja elamislubade taotlemisel, rahvastikuregistris, maksu- ja tolliametis, pangas (teater on nende tööletulekust huvitatud) kui ka võõrkeelt oskava arsti leidmisel ja uue kodulinnaga kohanemisel. Kes peaks uue süsteemi tulekul need ülesanded enda kanda võtma või on teater oma abivalmiduses ja inimlikkuses ehk hoopis liiale läinud?

Juhul kui teenusekeskus plaanib hakata pakkuma ka personalijuhtimise teenust, siis oleks huvitav teada, mil moel seda tööd kavandatakse? Mina oma ametikohal tean iga töötajat nimepidi – tean, kui vanad oma tema lapsed või milline on ta perekondlik seis, ning see annab mulle suure eelise teha oma tööd inimesest lähtuvalt, võimalikult personaalselt, üksikasjadega arvestades. Teenusekeskuse töötaja vaevalt suudab saavutada sama kvaliteeti? Või jääb see osa tööst riigiasutustes edaspidi lihtsalt tegemata? Sellisel juhul on personalitöös küll tegemist tagasiminekuga eelmise riigikorra aega, kus kogu tegevus seisnes piltlikult töötaja nime kirja panemises ja maha tõmbamises. Küsimus, mille tahan esitada teenusekeskuse loojatele ja idee autoritele: kas lisaks personaliarvestusele hakkab teenusekeskus pakkuma ka personalijuhtimise teenust? Juhul kui see nii ei ole, kas see töölõik kaob seoses eelseisvate muudatustega täielikult?

Potentsiaalseid töökaotajaid, sealhulgas ka mind, on ajakirjanduses püütud lohutada fraasiga «hea spetsialist leiab ikka töö» (PM 27.08., «Teenusekeskus jätab tööta 500 inimest»). Pean tunnistama, et ma ei näe oma isiklikku perspektiivi teenusekeskuse personaliarvestajana, see töö ei tundu mulle piisavalt väljakutseid ja arenguvõimalusi pakkuv. Olen ennast personalijuhiks koolitanud põhjusel, et töö inimestega on mulle pakkunud huvi ja rahuldust. On suur erinevus, kas töötada suure organisatsiooni personalijuhina sisuliselt või teha personaliarvestust 1032 inimese kohta (väidetavalt saab personaliarvestaja avalikus sektoris hakkama 1032 töötajaga, PM 27.08, «Teenusekeskus jätab 500 inimest tööta»). Jah, loomulikult muretsen ma ka oma saatuse ja töökoha pärast, kuid samavõrra teeb mind kurvaks mõte 1032 anonüümsest riigiametnikust, sealhulgas 352 vanemuislasest.

Viies asutusest ära personalispetsialistid ja -juhid võib riik küll saavutada kokkuhoiu rahanumbrites, kuid kas võit on olemas ka sisuliselt? Kas riigiasutuste töötajad saavad uue süsteemi käivitudes ka tõeliselt kvaliteetset, sisulist ja personaalset teenust/abi, selles julgen ma kahelda. Ja millised on selle muudatuse tagajärjed kõigis neis organisatsioonides pikemas perspektiivis? Loodetavasti on keegi selle kõik ikka läbi mõelnud ja on nõus tutvustama uut loodavat süsteemi sisulisemalt kui näite varal, mitme töötajaga peaks üks riigiametnikke kokkuliitev personaliarvestaja hakkama saama.