Karjub-karjub ja korraga on nii hea

Ingo Normet, Eesti Ekspress

Kaarel Ird oli poliitikamees, püüdis ideolooge nende oma relvadega üle mängida, aga jäi ise selle teerulli alla, leiab Ingo Normet.

Isiklikke mälestusi ja kogemusi, mida aastakümnete järel mäletada, on mul temast väga vähe, kuigi mitmetel koosolekutel sai ilmselt samal ajal istutud.

Teadsin, et Ird oli vähese kooliharidusega, iseõppinud mees, kes püüdis niipalju kui võimalik kahtluse alla seada teatrikoolidest, põhiliselt siis lavakunstikateedrist tulnud inimeste pädevust. Nimetas kooli “kirbutsirkuseks”.

Teadsin, et ta ajas oma teatri asja põhiliselt Moskva kaudu. Et käis sageli oma teatrit Moskvas ja Leningradis näitamas. Et lavastas suurel hulgal väga imelikke näitemänge, mida Tartus keegi vaadata ei tahtnud, aga mis võisid tähtpäevadel ja festivalidel boonuspunkte tuua. Tema ordenijaht oli naeruväärne juba tollal ja raamatust sain nüüd aimu, et see jaht oli ka traagiline. Ta ootas nii väga 70. sünnipäevaks sotsialistliku töö kangelase tiitlit, ja kui selle asemel sai pelgalt Lenini ordeni, siis läks tema tervis väga halvaks. Teadsin, et ta toetas jõuliselt noorte radikaalide tööd, kes Vanemuisele au ja kuulsust tõid, aitas esietenduda mitmetel lavastustel, mis ilma toonaste vägevate toetuseta oleks etendumata jäänud. Teadsin, et Ird oli valju häälega karjuja, kes sageli kehtestas end räige sõimuga.

Tema artikleid ja raamatuid oli võimatu lugeda ka juba tollal, nad olid tendentslikud ja punased ka siis veel, kui seda ammu enam ei nõutud. Avalugu “Kongressimõtteid” kogumikust “Per aspera ehk olnust ja tänasest” on kantud viiekümnendate alguse vaimust, aga tegelikult kirjutatud 1981.

Elavamana mäletan pilti Toompea lossist, kus toimus suurem teatrirahva koosolek, vist teatriühingu kongress. Presiidiumisse tuli esimeseks tunniks ametlikke kõnesid kuulama, ennast näitama partei keskkomitee büroo eesotsas Karl Vainoga. Nad tulid ja istusid kiviste nägudega, küünarnukkidega keha raskust toestades – harjunud asend, mis võimaldas tundide kaupa liikumatult ühes poosis istuda. Ja siis ilmus hetk enne algust nende juurde presiidiumisse Ird, rääkis midagi joviaalselt – kõigi parteimeeste näod tõmbusid naerule – Irdi üle võis muiata, vana meest sai võtta klounina. See pilt on meenutades õige kurb.

Jaak Viller, kes on mitmel korral olnud Vanemuise direktor, on avaldanud 975-leheküljelise raamatu “Kandiline Kaarel Ird”, žanrimääratlusega “dokumente ja kommentaare”. Raamat on Jüri Kaarma poolt väga hästi kujundatud, eriti mõjuvad on suurendused vanadest teatrifotodest. Kohati oli küll raske järge pidada, kui kursiivis antud otsene kõne vaheldub autori normaalkirjas tekstiga. Raamat ei lisanud minu senistele arvamustele palju uut, küll aga tõi esile tohutult fakte, arvamusi, pani mõtlema kas või selle üle: mis on süü piir, üle mille me ei saa inimese kuritegusid hilisema tööga lunastatuks lugeda.

Mulle meeldis, et Viller on välja toonud seinast seina dokumente ja arvamusi. Nii ülistavaid kui mahategevaid, nii küüditamisest kui teatrimuredest. Kirju ja intervjuusid nii solvatud inimestelt kui armunud inimestelt. Nii teatriinimestelt kui endistelt parteitöötajatelt. Kindlasti võinuks raamat paarisaja lehekülje võrra lühem olla. Siis oleks lootust, et see ka läbi loetakse. Aga lugeda maksab. See on vägagi ehe ajastupilt oma ideoloogiliste anekdootidega. Sageli on koostaja olnud kärsitu, dokumente ning intervjuusid omapoolsete repliikidega katkestades. Mõnigi kord on sellest kahju – lugeja võiks oma suhet ise kujundada. Võib-olla oleks kanoonilisem dokumendikogu juba iseenesest kõnekam olnud. Palju on ka Irdi kramplikku õigustamist. Kuna hulk allikmaterjale on võetud nõukogudeaegsetest dokumentidest ja ajakirjandusest, on koostaja ka oma kommentaarides mõnigi kord vanu lauseklišeesid kasutanud.

End lehekülgedelaamast läbi puredes hakkab paistma kummaline isiksus – võimukas ja sõimlev, samas naiselikult tähelepanu ja mõistmist otsiv. Kuue klassi haridusega, hinded halvad, raske iseloomuga. Ma ei saanud ka raamatut lugedes aru, miks Ird gümnaasiumigi ei pürginud. Rahapuuduse jutt pole tõsiseltvõetav – palju raskemas majanduslikus seisus inimesed said Eesti Vabariigi ajal korraliku hariduse. Kas ta ei tahtnud, kartis midagi, arvas, et on niigi hea? Tartu Draamakunsti stuudios õppides oli ta mässumeelne allumatu liider, õppejõud kaebasid pidevalt, et Ird segab. (Karl Ader: “Õpilane Ird on olnud see, kes teisi õpilasi on provotseerinud pidevalt rahulolematusele ja seega aidanud tekitada Stuudio töös segadusi”, lk 66.) Aino Suitsul viskas 26aastane Ird akna sisse, Gustav Suits: “Irdi andekus pole kuskil eriliselt väljendunud. Tal on teised kavatsused, kuna ta enda seletuse järgi olevat tulnud siia direktoriks õppima” (lk 67). Eks ta vist nii kujuneski. Kõik teised ametid olid ajutised – Vanemuine oli tema elu. Ta kurtis järjest sagedamini, et ta on pidanud lavastama, mida vaja, et teised saaksid kunsti teha.

No lavastanud siis – see võimalus ju oli. Ei pidanud olema kümme korda paavstlikum kui paavst ise. Väga kiire komparteisse astumine 1940. aastal, kohe nii radikaalselt punane, kui vähegi ulatas, võttis aktiivselt osa juuniküüditamisest 1941. aastal. Kas pikk elutöö on selle lunastanud? Kas Eesti taasiseseisvuse saabudes oleks ka Irdi üle hakatud kohut mõistma? Aga räuskamine, ropendamine, näitlejate alandamine, millest Villeri raamatus on palju näiteid – kas sellele on õigustust, isegi kui hiljem tuli välja korralik lavastus? Kui oli karjunud, siis võis leebuda, ühele või teisele nukralt oma üksindust pihtida, kassipoegi armastada. Naiskriitikutega pidas paaritunniseid telefonikõnesid. Ilmselt oli kontrast nii vägev, et tema südamlike, tegelikult ju normaalsete vestluste üle siiani imestatakse. Karjub-karjub ja korraga on nii hea.

Raamatus, nagu ka eesti teatriajaloolises stampmõtlemises, on siiani aktuaalne Irdi võrdlemine Pansoga. Pansole on pühendatud raamtus väga palju ruumi. Minu arvates on nad võrreldamatud, liiga erineva raskuskategooria mehed. Sama hästi võiks Irdi võrrelda näiteks Endel Pärna või ükskõik kellega.

Panso ei lavastanud midagi juhuslikku. Ta oli kunstnik. Tema kirjutised on siiani huviga loetavad. (Võib-olla seetõttu, et ta ise palju kirjutas, pole Pansost siiani monograafiat?) Ird oli poliitikamees, püüdis ideolooge nende oma relvadega üle mängida, aga jäi ise selle teerulli alla. Irdi pikka lavastajateed arvestades on ka ta enese määratluse järgi hingega tehtud vaid vähesed rahvatükid: “Kosjakased” Pärnus, Tormise“Külavahelaulud”, “Meestelaulud” ning Lutsu “Tagahoovis” Tartus. Mõni veel.

Irdi olulisim roll oli tohutu energia rakendamine kombinaatteatri käigushoidmiseks. Käigushoidmine on raskem kui ehitamine, siin peab olema tahtejõudu ja püsivust. Pidev muretsemine ehituste, näitlejate, orkestrantide pärast. Ülesaamine shakespeare’ilikest intriigidest nii väljaspool teatrit kui teatri sees.

Noor näitleja Jaan Saul kirjutas Irdi peale kaebekirju Hruštšovile. Karl Vaino oli vihane, kui lavastuses “Tagahoovis” tuli mingist raadiost hetkeks “Govorit Moskva”. Ird olevat selle eest järjekordsest ordenist ilma jäänud.

Ird sekkus kogu Eesti teatriellu. Gustav Naanilt nõudis näiteks, et ENEsse ei satuks Ita Ever, Rein Aren, Ervin Abel (lk 641). Miks?

Seda mahukat raamatut võib võtta kui isiksuseromaani. Kui me loeksime sellisest mehest Henrik Ibseni või Bernard Shaw’ näidendis? Mis me temast arvaks?

Tema relvaks igasuguse mittemõistmise puhul olid kümned lahkumisavaldused, mis aastate vältel enesestmõistetavalt tagasi lükati. Ja kui minister Lott juba kaheksakümnendate algul järjekordse lahkumisavalduse puhul küsis: millal sa tahad minna? – sattus Ird marru, kaebas Tartu parteikomitee sekretär Indrek Toomele: Lott on täitsa lolliks läinud (lk 875).

Mati Undi ja Liina Pihlaku kiri 1969. aastal oleks võinud Irdile mõjuda – aga ei, selle kirja prohvetlikkus avaldus alles kümmekond aastat hiljem. Nad kirjutavad: “Üleliiduline kuulsus on mitte kõige tähtsam rahvusteatri juures, väljendub peamiselt eksootikahuviliste Moskva metseenlike daamide heatahtlikes komplimentides ja petlikus huvis, saabub tavaliselt siis, kui tõeline õitseaeg on möödas” (lk 722). Raamatu lõpuosa on dünaamiline ja liigutav – vana poliitiku ja teatrimehe vaimne hääbumine.

Psühhiaater Lembit Mehilane: “Ma arvan küll, et ta oli jõudnud positsioonile, kus tema hariduse puue hakkas teda võib-olla natuke pärssima. Ja see võis olla küll üks tõsine probleem tema enesehinnangu juures ja see on tüüpiline, et mida madalam enesehinnang, seda rohkem tahetakse väljapoole näidata end nagu õnnetuna”, lk 888.
Soovitan lugeda.