Loe

Kahe vaatusega soovikontsert elust enesest

Jaan Olmaru, Tartu Ekspress

Jaan Olmaru, Tartu Ekspress

„Tegelikult näeb saali tulnud publik oma silmaga seda, kuidas lavastust ei tulegi,“ võtab Toomas Lunge lühidalt ja salapäraselt kokku Vanemuise teatri väikeses majas lavale jõudva uue muusikalavastuse „Kaunimad hetked su elus“.

„Kes tahab näha, kuidas üks lavastus sünnib Toomas Lunge köögilaua taga, siis seda ta ka näeb. See on tõeline köögipoole avamine,“ lisab näidendi lavastaja Andres Dvinjaninov veelgi salapära etendusele, mis tõotab kujuneda sama populaarseks kui kunagine Kulno Süvalepa laulude õhtu „Kaunimad aastad su elus“. Viimast on mängitud 1993. aastast 125 korda ning see püsis Vanemuise mängukavas koguni 5 aastat. See, et täna esietenduv laululavastus rahva hulgas samuti populaarseks kujuneb, tõestab aga tõsiasi, et juba enne selle lavalejõudmist olid hooaja lõpuni kõik piletid välja müüdud.

Tegelikult oli mõte, et kunagisele menuloole peaks järje tegema, vennaskonna liikmete peas tiirelnud juba aastaid. Idee oli välja pakkunud mõni aasta tagasi ka Aivar Mäe ning viimati võttis teema üles praegune teatrijuht Paavo Nõgene.

„Aga meil polnud esialgu ühtegi head ideed, millest sellise kava võiks kokku panna. Mõtlesime, et võiks teha näiteks Aivar Tommingase, Jaak Joala või hoopis Uuno Loobi lauludest, aga siis ühel hetkel avastasime, et me oleme juba ise piisavalt vanad ja nii palju laule teinud, et etendus võiks rääkida meist endist,“ kirjeldab Dvinjaninov verivärske tüki tekkelugu.

Läbi raskuste tähtede poole

Siis istuti paar korda koos ja arutati asja ning lõpuks otsustati kutsuda appi kirjanik Mart Kivastik. „Mart siis käis meie jutte kuulamas ning mõne aja pärast teatas, et ta kirjutas midagi kokku,“ lausub Lunge.
Kõik vennaskonna liikmed aga tunnistavad, et tegelikult valmis näidendi materjal väga raskelt, sest ideid oli ühtäkki liiga palju. Tekkis küsimus, mida võtta ja mida välja jätta. Keerulisemaks tegi kogu loo ka see, et kava püüdsid kokku panna väga head sõbrad.

„See on nagu perekond, kes on 16 aastat koos elanud ja tahab nüüd taas kord matkale minna. Ärge tulge mulle rääkima, et nad ei tülitse,“ püüab Dvinjaninov piltlikustada seljataha jäänud prooviaega.

Viimase matkavõrdlusest haarab kinni Kaljujärv ning fantaseerib edasi: „Kes on harjunud mitu seljakotti võtma, see võtab ka nüüd mitu, ning kes on harjunud vilet laskma, see paneb ka nüüd käed perse peale ja laseb vilet. Matk on matk. Keegi hoolitseb moonakoti eest ning keegi on alati esimesena jaol. Ja siis muidugi ei saa välja sõita, sest kedagi tuleb ju oodata. Eks meil ole siin riidu ja kaklust ka olnud,“ lõpetab Kaljujärv värvika kirjelduse matkaseltskonnast.

Nutt kurgus

Samas tunnistavad kõik üksmeelselt, et laval lugusid rääkides ja laule lauldes tabavad neid üsna liigutavad hetked. „Need meenutused panevad nii nutma kui naerma. Mul on proovide ajal mitu korda nutt kurgus olnud,“ tunnistab Dvinjaninov ning on kindel, et kui 16 aastat tagasi poleks Süvalepa kava sündinud, siis ei oleks meeste vahel ka selliseid tugevaid sõprussidemeid. Sõprus tugevneb aga ikka vaid siis, kui ollakse koos. Kui tollast laulukava mängiti Vanemuises 125 korda, siis tegelikult on Andres Dvinjaninov, Hannes Haljujärv, Jüri Lumiste, Toomas Lunge, Rain Simmul ja Indrek Kalda üheskoos andnud Süvalepa lauludega aastate jooksul eri Eesti paikades üle 600 kontserdi.

Seekord astutakse siiski üles ilma Simmulita, sest nagu ütleb Lunge, ei jõua ta lihtsalt kahe linna vahel pendeldada. „Isegi meie plaane oli raske kokku sättida. Dvin on ju rahvusvaheline kodanik. Ega me tea täpselt keegi, kus ta elab,“ viskab Lunge nalja, millega lavastajal tuleb nõustuda, sest prooviajal on ta käinud Indias, Tais, Mauritiusel ja mujalgi.

Lavale jõudev kava sisaldab ligi 20 laulu, mille hulgas on nii täiesti uusi kui maailmas ülituntud lugusid. Küsimusele, kui palju Kulno Süvalepa kava uue tüki loomisel vennaskonda kammitses, vastab Lunge ausalt: „See on meid 16 aastat kammitsenud. Me pole siiani nii kõva materjali selle kõrvale leidnud. Süvalepa laulud on unikaalsed, sest nad sobivad imehästi just näitlejatele laulmiseks. Kupleelik, väike vimka sees ja väike moraalijutt. See on unikaalne materjal,“ räägib Lunge.

„Aga seda suurem on rõõm neljapäeva õhtul kell seitse, et see asi on ikkagi kokku saadud. Mina olen märganud, et raskelt tulnud asjade üle on rõõm kordades suurem,“ võtab Dvinjaninov värske lavaloo kokku.

Mart Kivastik, näidendi autor
Mina mäletan Kulno Süvaleppa juba lapsest saadik. Käisin Nõukogude tänava (praegune Turu tänav) ääres vutti mängimas ja ta elas seal. Ma olin siis umbes 10-aastane, aga loomulikult me kõik teadsime, et ta on näitleja. Neid laule kuulsin ma aga esimest korda siis, kui nad selle kava tegid. Need meeldisid mulle, kogu kava oli väga ilus.
Praegune asi juhtus nii, et taheti teha uus kava, mis oleks selline lauludega etendus. Nad ei suutnud otsustada, mismoodi seda teha. Lõpuks küsisid, et kas ma ei viitsi seda kokku kirjutada. Eks ma siis üritasin. Tegelikult oli kogu seda materjali näidendiks kokku kirjutada üsna raske. See on lugu nende endi elust, alustades lapsepõlvest. Ma ju tegelikult tean ja tunnen neid kõiki juba ammusest ajast. Kuidas seda siis teha, et see ikka teatrina välja kukuks? Kõige raskem ongi laval iseenda kõrvalt vaatamine, aga minu meelest saavad nad väga hästi hakkama. 

30.04.2009