JUURTE LUGU│Merle Jääger oma setu sugupuu kohta: „Mul oli oma vanaema õunapuu otsas“
Näitleja Merle Jääger (56) ehk Merca on üles kasvanud ja koolis käinud Tallinnas, aga juba teismelisena tõmbas teda Setumaa poole, kus on ta ema emapoolsed juured. Sealt on pärit ka tema lapsepõlve olulisim isik Pähna Manni.
Nüüd ongi Merca oma eluga Setumaale liikunud – 2014. aastal ostis näitleja endale seal esimese tare. Ta elab üheaegselt Obinitsa lähedal Küllatüva külas, aga ka Tartus. „Olen katõ küla pini,“ naerab ta. Lavakunstikateedri lõpetanud Merca töötab , sestap peab tal ka Tartus elupaik olema. Tallinnasse tagasi ta ei taha.
Miks see piirkond teda nii kangesti tõmmanud on? Geenide vastu ei saa, aga Ida-Virumaale, kus on Merca isa juured, tal samasugust tõmmet pole olnud. Merca ütleb, et setudel ongi ema liin tähtsam. „Kui sul on vaid isa setu, siis oled poolsetu. Kui ema on setu, siis oled pärissetu,“ selgitab ta.
Merle ema kasuema Marinna Zolotova ehk Pähna Manni – Mamma – tõi Setumaa Merlele ta Tallinna koju kätte ja oskas läbi oma karismaatilise isiku selle tüdrukule ligitõmbavaks teha. Ta oli temperamentne naine ja lapselaste jaoks nagu „vanaema õunapuu otsas“. „Mul oli täiesti ebatraditsiooniline vanaema. Kui palju on vanaemasid, kes käivad õunapuu otsast õunu toomas ja mängivad lastega sõda?“ meenutab Merca. „Mul oli Mammaga väga tihe side. Läbi tema algas ehk ka tõmme Setumaa poole. Mammalt sain setu keele ja kaelarahad, millega mängisin. Ka Tallinna külje all Laagris elades kõneles ta kogo aig seto kiilt,“ meenutab Merca.
Merle ema Ivi kasvas üles Mamma ja ta mehe Pavel Zolotovi juures, kes ta lapsendasid. Ka Ivi sai endale perekonnanimeks Zolotov. Mamma oli Merle hõimlane, aga mitte veresugulane.
Kolm esimest eluaastat veetis ka Merle rohkem Mamma kui ema juures, sest tol ajal pidid naised sünnitamise järel juba kahe kuu pärast tööle minema. Merle elas koos oma vanematega Pääskülas, Mamma mõne kilomeetri kaugusel Laagris. „Hea ilmaga läksime jalgsi. Tee ääres oli läätspuu võsa, isa õpetas läätse kaunast vilet tegema,“ meenutab Merca.
„Mamma jooksis seni, kuni jalad kandsid, lastega võidu ja ronis puude otsa. Suviti tegi ta morsid ja võikud, võttis lastekarja ja läks meiega piknikule. Kui mängisime sõda, roomas Mamma ringi, tokk peos. Võtsime ta vangi ja „piinasime“ ehk kõditasime teda. Ma ei usu, et tal kõdi oli, aga ta tegi näo, et hirmsasti on,“ kirjeldab lapselaps.
„Äge vaatepilt oli see, kui Mamma tegi tiritamme. Tal oli alati põll ees ja taskud asju täis, seal olid ka tikutoos ja suitsupakk. Tiritamme tehes kukkus kõigepealt alla põll, siis kleit ja aluskleit, nähtavale tulid pika varrega aluspüksid ja sukad, kui Mamma jalgadega siputas,“ muigab meenutaja. „Talle õudselt meeldis, kui tegime näitemängu, mina organiseerisin neid. Ta oli köögilaua taga tänuväärne publik, plaksutas kõvasti.“
Kes oli Ivi pärisisa, pole teada, aga Ivi pärisema oli setu Maria Rõžov. Kui Ivi oli juba olemas ja kasvas Pähna Manni juures, astus Maria abiellu Pjotr (Peeter) Serguliniga, kes oli samuti Setumaalt pärit. Ivi ja Merca suhtlesid ka Maria ja Pjotri, nende laste Tamara ja Pjotri ning nonde lastega. Pärast Setumaalt ärakolimist elasid Maria ja Pjotr Kehras, kus Merlegi neil külas käis. „Neil oli seal suvetare, mille valge krohvi peale lubasid nad mul vesivärvidega maalida. Need olid nii suured pildid, et paistsid rongi peale ära. Seda maja tunti Kehras kui maalitud maja,“ räägib Merca. „Kutsusime vanaema baba Mariaks. Tal oli siga ning ta kasvatas tomateid ja maasikaid. Mind aeti kaikaga maasikaid sööma, aga ma armastasin hoopis herneid, hiilisin salaja hernestesse ja sõin võrsed ära.“
Elu lõpu veetis Kehras ka baba Maria ema, kelle nimi oli samuti Maria. See vanem Maria oli Merca vanavanaema, kes elas üle 90 aasta. Merca kohtus temagagi. Ta oli veel kõrges vanuseski üsna kõbus ja terane mutike. Jalad küll ei töötanud hästi ja nägemine oli kehv, aga kuulmine oli vist korras ja ta sai ise endaga hakkama.
Kasuvanemate juures kasvas üles ka Merle isa Ülo Jääger. Kui Ülo oli nelja-aastane, ta ema suri. Poisi lapsendasid Anette ja Georgi Lapov. Lapsepõlves käis Merca neilgi Kohtla-Järve lähedal Küttejõus külas, suhtles nendega kui vanavanematega. Niisiis oli Mercal justkui kolm vanaema – Mamma, baba Maria ja Anette, kellest küll vere järgi oli esiema ainult Maria. Algklassides oli Merlel keeruline teistele selgeks teha, miks tal on kolm vanaema ja kolm vanaisa.
Genealoog Raivo Maine uuris Merle Jäägeri sugupuud alates 19. sajandi algusest. Merle ema Ivi Rõžova isa ja tema eellaste kohta andmed puuduvad. Perekonnale on teada, et Ivi sündis vallaslapsena ning anti kohe hõimlastele kasvatada. Ivi ema esivanemad on pärit Peterburi kubermangu Oudova (Gdovi) maakonnast (Peipsist Venemaa pool) ja Pihkva kubermangust Setumaalt.
Ivi ema Maria Rõžov sündis Setumaal Kolpino (eesti keeles Kulkna) saarel, mis asub Pihkva järves 200 meetri kaugusel Lüübnitsa sadamast. Kuni 1944. aastani kuulus saar Eestile, nüüd on see Venemaa halduses. Maria vanemad olid Pavel ja Maria Rõžev (Rõžov), kes abiellusid 1909. aastal. Merca teab, et Rõzovid olid selle nime endale ostnud, nad olid Kulkna saare üks rikkamaid suguvõsasid. Vanem Maria (sündinud 1887) oli pärit Gdovi maakonnast, tema isa oli Abrami poeg Vassili, kuid ema nimi pole teada, sest abielumeetrikais kajastati vaid isa nime. Paveli vanemaiks olid Kolpino saare Šartova külast pärit Nikolai ja Kulje kihelkonna Zamošnja külast pärit Marfa. Kulje asub Kulkna saare lähedal mandril Vene poolel. Ka eelnevad teadaolevad esivanemad pärinesid juba nimetatud küladest.
Merca vanaema Maria Rõžov oli saanud „sohiga“ lapse ehk vallaslapse. „Setomaal ei peetud seda väga piinlikuks. Pärast võis kosilaste saba ukse taga olla, tihti olid kosijateks rikkad lesed. Vallaslapse saaja oli tõestanud, et suudab tööjõudu taastoota ja see oli agraarühiskonnas oluline,“ jutustab Merca. Veidi häbi tekitas vallaslapse saamine tol ajal ikkagi. Selle, kes oli lapse isa, jättis Maria enda teada. Merca arvab, et küllap oli tal selleks tõsine põhjus.
Sünnitama läks Maria tuntud „baabakese“ Pähna Manni juurde. „Baabaks kutsutakse Setomaal tarku naisi, kes võtsid sünnitusi vastu ja tegelesid ka taimeraviga,“ selgitab Merca. Manni ütles Mariale: „Kui tuleb tütar, siis on see minu oma, kui poeg, siis tee temaga, mida tahad.“ Sündis tütar Ivi. „Manni oli läinud korraks kööki ja kui tagasi tuli, oli Maria lapsele padja näo peale surunud, tahtes teda ilmselt lämmatada. Mine sa tea, mis põhjusel! Praegu räägitakse raseduse- ja sünnitusjärgsest depressioonist, tol ajal mitte. On ka oletatud, et laps võis olla vägistamise tagajärg,“ räägib Merca. “Igatahes andis Manni talle hea lutaka ja kordas: „Ma ju ütlesin sulle, et kui on tütar, siis on see minu oma!“.“ Ivi jäigi Manni kasvatada.
Mannil endal lapsi polnud. Merca teab juttu, et noore neiuna oli Marinna naabritalu tigeda pulli käest kõhtu puskida saanud, pikalt oli altotsast verd tulnud. Pärast seda läts latsi värat lukku. Kuna Marinna oli ravitseja, siis arvatakse ka, et ehk ta tegi ise endale aborti, mitte ei saanud pullilt puskida.
Marinna oli pärit Setumaalt Vilo vallast, mis jääb praegu Vene poolele. Ta isa elas ligi 120aastaseks. Neiueas kolis Marinna elama Võõpsusse. Esimese mehe järgi sai ta endale perekonnanime Pähn. Võõpsu kandis teati teda veel 80ndatelgi kui Pähna Mannit, kuigi ta oli juba 60ndail Tallinna külje alla kolinud ja kandis oma teise mehe perekonnanime Zolotov.
Kui Marinna esimene mees suri, käis lese juures palju kosilasi – Marinna oli ju temperamentne ja kihvt naine. Üks kosilastest oli Räpinas kõva advokaat. Kui tuli uuesti Vene aeg, siis ostis mees Marinnale ja Ivile laeva peale piletid. Nad sõitsidki Pärnusse, läksid juba mööda trappi laevale, aga Marinna keeras otsa ringi ja nad läksid tagasi Võõpsusse. See laev uppus. Marinna abiellus endast 22 aastat noorema Pavel (Paul) Zolotoviga.
Merca õppis Mammalt, et hommikul riietudes paneb ta parema jala enne ja vasaku pärast, õhtul käib riiete seljast võtmine vastupidi. Sööki, jooki segatakse päripäeva – see on mano (juurde) tegemine, et toit otsa ei saaks. Nõusid pestes, koristades tuleb liigutusi teha vastupäeva, see on mant (ära)võtmine. „Kui näen kokandussaates, et segatakse vastupidi, karjatan: „Kas tahate rahva nälga jätta!“,“ kirjeldab Merca.
„Mamma maeti 1984. aastal Andropoviga samal päeval. Kui hakkasime surnuaiast ära tulema, siis hakkasid läheduses vabrikuviled huilgama, justkui Mamma auks,“ meenutab ta.
Ema ja isa nakatasid tütre seenekirega
Ema ja isaga oli Merlel lapsena palju toredaid tegevusi. Talvel käidi kelgutamas, sügisel seenel. „Meie maja taga algas kohe Pääsküla raba, kus käisime seenel. Siiamaani olen seenehull,“ jutustab Merle. „Isa firmaroog oli hakklihakaste kartulipudruga, ema ei teinud pooltki nii head. Ja milliseid ilusaid, valgeid tursakotlette isa tegi! Oi jumal, kui head ja mahlased need olid!“ õhkab tütar.
„Kuna paps töötas rongi peal, siis käisime pidevalt Klooga rannas. Isa alguses parandas ronge, pärast oli vedurijuhi abi, mul lubati rongivilet lasta. Isa oli pärast raudteekooli lõpetamist läinud tööle Džersinski-nimelisse vagunidepoosse, mis oli Pääskülas. Isa jõudis kodunt sinna kolme minutiga. Kuna meil kodus polnud pesemisvõimalust, siis käisime depoos duši all.“
Merca mäletab lapsepõlvest palju rongisõite. Tihti käidi isa (kasu)vanemate juures Küttejõus. Seal oli meeletult metsmaasikaid. Kui Merle oli juba koolitüdruk, siis sõitsid nad papsiga kas öise või väga varase rongiga Leningradi ja tulid järgmise öö rongiga tagasi. Suviti käis pere Musta mere ääres, ema võttis tüdruku kaasa ka reisidele Venemaale, Ukrainasse ja Karjalasse. Vahel käidi ka Setumaal.
Ema oli lapsena elanud Võõpsus, aga 60. aastate algul kolis ta koos Mamma ja Paveliga Laagrisse. Merca mäletab, et ema töötas paelavabrikus kudumismasinate peal, hiljem oli Autotranspordi ja Maanteede Ministeeriumi Õppekombinaadis raamatupidaja. Naine rääkis kolleegidele sageli, et tütar tahab näitlejaks saada. Ta viis tulevast näitlejat palju ja reedeti vaatas kogu pere ETVst . Pühapäeviti vaatas Merle kesktelevisioonist muinasjutufilme. Merle teab, et ta isa oli raudteekoolis õppimise ajal tegev mingis harrastusteatris. Kõva taidleja oli olnud ka isa kasuisa Georgi, kellele anti auhinnaks peen serveerimiskomplekt, mis on Merlel praegugi alles.
Mõlemad vanemad olid ka käeliselt osavad. Isa tegi ise mööblit, ema kudus ja õmbles selliseid riideid, mida peeti välismaalt saadetuks. Ta tegi tütrele ka setu rahvariide moodi rõivad.
Õdesid-vendi Mercal pole. Kui tüdruk oli teismeline, läksid vanemad lahku. Merca oli siis juba piisavalt vana, mõistmaks, et kui ei klapi, siis ei klapi. Ta ei solvunud nende lahkumineku pärast ega saanud psühhotraumat, välja arvatud see, kui ema hakkas isale haledaid kirjakesi kirjutama ja luges neid tütrele ette. “Mul oli papsist kahju, et ta pidi seda jama lugema,“ nendib Merle.
Isapoolsed juured on Ida-Virumaal
Raivo Maine uurimuse kohaselt on Merle Jäägeri isa esivanemad pärit Järvamaa Koeru ja Ambla ning Virumaa Vaivara, Iisaku ja Jõhvi kihelkonnast. Meesliin ulatub Järvakanti, kus 1816. aastal sündis Jüri Jäger – vallaslaps, kelle ema oli Nõlva Jaagu tüdruk (naissoost sulane) Mai. Perekonnanimi Jäger on pandud Koeru kihelkonna Ervita mõisapiirkonnas, kuhu Jüri tuli 1829. aastal sulaseks. Ta saabus sinna Rapla kihelkonnast, kaasas ema Mai ning tolle teine vallaslaps Päero.
Pere elas mitmes paigas, kus Jüri oli talus sulaseks. 1841. aastal abiellus ta Karinust pärit Tiiuga, neile sündisid lapsed Mari ja Jaan Jäger.
Jaan abiellus 1873. aastal Ambla kihelkonna Roosna mõisapiirkonnast pärit vabadiku Mardi tütre Mari Orgiga. Mari elu oli olnud kirev: 1865. aastal abiellus ta leskmehe Jaan Käspertiga, kellel oli esimesest abielust kolm last. Kaks aastat hiljem mees suri. 1869. aastal sündis Maril vallaspoeg. Samal aastal abiellus ta endise soldati Mihkel Auneriga, kellega sai oma teise poja. Pärast Mihkli surma abielluski ta Jaaniga, kellega sai veel poja Aleksandri ja tütre Maria. Pere kolis Narva, kus Mari 1880. aastal lapsevoodis suri. Jaan abiellus uuesti ja tal sündis veel neli last.
Jaani ja Mari poeg Aleksander Jäger abiellus 1906. aastal Sillamäelt pärit Anna Walgepeaga. Nad said kaks tütart, kes surid väikelastena, ja kaks poega. Üks poegadest oli Richard-Johannes Jääger, Merca vanaisa. Too abiellus Narvas sündinud Aliide Pluumiga, kes suri 1943. aastal abordijärgse veremürgituse tagajärjel.
Isa Ülo viidi neljaselt kasuvanemate juurde. Merle isa pärisvanematel Aliidel ja Richard-Johannesel oli kolm poega, Ülo oli neist noorim. Kui Aliide suri, lapsendati Ülo teise peresse. Seda, kus hakkasid elama teised vennad, Merca ei tea. Võib-olla jäid nad oma isa juurde, kuid tema edasisest elukäigust ei tea Merca midagi.
Isa vendade Hillari ja Meinhardi kohta on veidi siiski teada. Hillar oli kunagi meremees ja teatud ajani Merca isa suhtles temaga. Hiljem pandi Hillar riigi vara riisumise eest vangi, see oli veel nõukogude ajal. Hillar oskas elada ka vanglas – tal oli omaette kamber koos vaiba, raadio ja televiisoriga. Kui vanglasse tuli veel üks eesti vang, võttis ta tema endale kongikaaslaseks. Merca on hiljem suhelnud Hillari tütre Irjaga.
Meinhard oli kaevur, kuid temaga oli Ülo aastaid nii tülis, et nad ei suhelnud. See olevat olnud Jäägrite kangus. Alles siis, kui Ülo oli juba väga haige, leppisid vennad ära.
Kohtla-Järve kandis, kus Ülo üles kasvas, on elanud palju Jäägreid. Merca oletab, et enamus neist võivad olla ta sugulased.
Isa kasuisal Georgi Lapovil oli arvatavalt mäeinseneri haridus. Merca mäletab teda pensionärina, kes põdes Parkinsoni tõbe. „Tal oli alati ülikond seljas, vaid kanu talitades mitte. Kui ta suppi sõi, pani Anette käterätiku taldriku alla, sest Georgi käed nii värisesid, et suppi lendas laias kaares. Kui aga võeti üks naps enda tehtud koduveini, siis keskendus Georgi klaasile nii, et ükski tilk jooki ei läinud lauale.“