Loe

Juhan Liiv on Koidula tütar ja Vene tsaari poeg

Eva Kübar, Postimees

Eva Kübar, Postimees

Multifunktsionaalne Loone Ots, filosoofiadoktor ja teadur, laste- ja loomakaitsja, ema, luuletaja ja nüüd ka näitekirjanik räägib Eva Kübarale oma hullumeelsest näidendist, kus Juhan Liiv on Lydia Koidula ja Vene tsaari poeg.

Kust selline hull mõte pähe turgatas?

Juhan Liiv on hullumeelsena üles kirjutatud, et on Vene imperaatori Aleksander Teise poeg ja peab Poola kuninga trooni oma pärilikuks õiguseks ning ütleb oma emaks olevat Lydia Koidula. Sellest tekkis idee, kujutame, et see polegi haige inimese fantaasia. Kultuuris ei ole ju kõik asjad kirja pandud ja seega ei saa absoluutse kindlusega öelda «ei» ka sellele versioonile.

Näidendis on ka näiteid konkreetsetest luuletustest. Kas nende tekstide seosed Liiviga on teie välja mõeldud või on ka kirjandusajaloos sellele mingeid vihjeid?

Ajaloolisi vihjeid loomulikult ei ole, ja ma olen kindel, et isegi kui Liivil oleks olnud eluajal mingi selline vihje, siis tsaari salapolitsei kolmas osakond ehk Ohranka oleks selle ära peitnud ja kõik otsad vette viinud. Sellist tsaari libapoega poleks küll kellelegi vaja olnud.

Kas lõpuks hakkasite ise uskuma seda teooriat?

Pole mõelnud, kas ma seda usun, aga kõik need tegelased said küll väga reaalseteks ja hakkasid minust sõltumatult elama ja käituma. Ma tundsin nende valu ja rõõmu ja mõnd hetke päris teraselt. Ja kui teoloogiaprofessor Tarmo Kulmar on oma doktoriväitekirja kaitsnud sellest, et suured asjad on inimkonnale antud mitte loogikapõhiselt, vaid ilmutusena, siis võiks ju mõelda, et võib-olla on seal mingisugune Liivi näpp mängus.

Kuidas nägi välja tööprotsess? Kas mingeid dokumente ka läbi töötasite?

Lähtusin sellest, et tegemist on müüdiga. Nii Koidula, Aleksander Teine kui Liiv on müüdid. Ma ei töötanud läbi ühtki teksti, ja nagu proovide käigus selgus, siis olin näiteks peast täiesti valesti mäletanud Hurda abikaasa nime, kes minu versioonis oli Emilie, aga tegelikult oli Eugenie. Tänan Anu Tontsi, kes selle vea üles leidis. See annab tunnistust, et dokumente ei kasutatud. Lähtusin sellest, et kui see on müüt, siis see, mis ei ole meeles, polegi oluline.

Ning ma kirjutasin selle teksti ainult enda jaoks ja see ei olnud suunatud lavale.

Ometi saatsite selle näidendivõistlusele, kus see sai 2005. aastal ergutuspreemia.

Jah, tõepoolest, sest lõpuks mõtlesin, et miks ka mitte. Aga kirjutatud ei olnud ta mitte võistluse, vaid enda jaoks, ja autorina olin loomingus väga vaba, sest ma ei pidanud arvestama kellegagi.

Olite enne palju lugenud luulet?

Mitte niivõrd luulet, aga olin lugenud väga palju seda ümbrust. Olen kultuuriloo õppejõud ja seetõttu väga palju rahvusliku ärkamisajaga tegelenud. Loo taust on mul kenasti käpas – ma tõesti tean, milline nägi välja Jannsenite Tiigi tänava aed ja et seal oli väga tobe klaaskuul ja missuguseid riideid kandis Koidula. Olen mälestustes need väikesed nopped kokku kogunud ja nende kombineerimine on lõbus.

Kuidas on karakterite väljajoonistamisega – kas see, milline inimene oli Koidula ja milline Jannsen, on puhtalt teie fantaasia?

Minu kujutluses oli Koidula kohutavalt suure tahtejõuga naine, kes tegi täpselt seda, mida ta tahtis, seni kuni ta uskus, et see on vajalik. Enne mind on ju ka päris palju näidendeid Koidulast kirjutatud, aga minu mäletamist mööda oli Koidula nii Hella Wuolijoe kui ka Arthur Adsoni versioonis väga rahvusromantiline ja vahest ühekülgsem kui tegelikult. Näiteks Koidula kirjavahetus toob välja tema erakordse huumorimeele, mis näitab tema kelmikat isiksust ja mitte ainult sellist tõsist ja pühalikku. See tahtejõud teeb minu jaoks Koidulast üsna kaasaegse naise.

Teie eesmärk on siis näidata Koidulat kui kaasaegset emantsipeerunud naist?

Üks väike eesmärk on veel – Koidula on ka bioloogiliselt naine. Tahaksin näidata sujuvalt ühe naise elukangast, mis on üldistatav väga paljudele naistele. Tal on kõik bioloogilised funktsioonid – defloratsioon, rasedus, sünnitus, kõik muu, mis naiseks olemist mõjutab. Naised ei ole ainult vaimsed ega koosne ajudest või südamest. Koidula ikoon on siiani pisut liiga kahemõõtmeline – see 100-kroonine on suhteliselt õhuke ja keha ja verd me seal ei näe, sest lõikame Koidula ilusti rinnust saadik ära. Rinnavähk on veel maksimaalne, millest me võiksime rääkida, aga allapoole enam ei lähe. Ning rõhutan, et tegu pole Koidula vulgariseerimisega, olen olnud oma kangelaste suhtes väga pieteeditundeline ja austan neid.

Lähtute sellest, et hullumeelse Juhan Liivi sõnad võisid olla tõesed. Kas viitate seega ideele, et hullumeelsuse ja geniaalsuse vahel pole suurt vahet?

Liiv ei ole minu mõttes mitte hull, vaid ta on ebasotsiaalne. Ta teab, et ta peaks olema kõrgemal sotsiaalsel redelipulgal kui ta on, aga ta ei suuda kohaneda. 20. sajandil ja kogu romantismiperioodi kirjanduses räägiti ju palju sellest, et üllas inimene hukkub, aga mingil juhul ta ei kohane. Liiv ei ole selles näidendis sugugi üllas, aga ta tõepoolest ka ei kohane – jääb endale truuks ka hullumaja kongis käed selja taha seotuna. Donkihhotlus on ju väga veetlev ja mingil määral on selline negatiivne ja depressiivne romantik ka eestlastele väga omane.

Teie ise olete ka luuletusi kirjutanud. Kas teid ennast on ka selles näidendis sees?

Päris sellist hellawuolijoelikku vastandust, et nüri mees piinab andekat naist, ma ei tunne. Mul on palju võimalusi end realiseerida.

Teie pole ängistatud loomenatuur?

Võib-olla on looming hoopis iselaadne eskapisim. Ma kirjutasin seda näidendit ka nii, et mul oli väike laps just sündinud ja temaga oli palju hoolt, ja kui mul jäi aega üle ja tahtsin millestki muust mõelda, siis ma kirjutasin. See oli suurepärane vaheldus. Ehk on ka loomeinimesel nii, et seni kuni sa luuletad, maalid või komponeerid, elad sa teist elu, mis on väga kena ja kus ei ole argimuresid.

Viitate näidendis ka piiblile.

See sobis lihtsalt hästi. Estri raamatus on suur konflikt, kus kuningas on sulgunud oma ruumi ja keelanud kellelgi ennast segada. Ester rikub reegleid, teades, et eeldamisi see maksab talle pea. Ta läheb nii suure riski peale välja, et kaitsta oma rahvast. See haakus kohutavalt hästi Koidula ja tsaari teemaga. Koidula ise pole kunagi küll Estrist rääkinud, aga mina lasin kohe Jakobsonil sellest rääkima hakata. Kuigi Jakobson ja Jannsen on vaenujalal, on nad nagu kaks paralleelset sirget, mis lõikuvad lõpmatuses, mis võiks olla meie aeg ja see näidend siin. Jakobsoni ideed on väga olulised, kõik mis ta ütleb, läheb täide – alates sellest, et ta soovitas Koidulat Lydiale nimeks, kuni asjadeni, mida me loeme praegu kirjandusõpikutest, et Koidula oli või tegi või näis.

Tunnete te end ka natuke feministina?

Ei tunne. Juba bioloogiliselt on mees tugevam ja aastasadade jooksul on nii olnud, et mees on ikka liha toonud ja naine koopas lapsi kasvatanud ja tuld hoidnud. Seda ei peaks ümber tegema.

Aga on küll üks lisaväärtus, mida Eesti patriarhaalses ühiskonnas palju ei kohta – rüütellikkus. Minu ideaal on mees, kes on rüütel ja ei kasuta oma kõrgemat positsiooni ja füüsilist tugevust mitte naise kahjuks, vaid eduks.

Kuidas tekkisid näidendi teised paljud põnevad tegelased, näiteks Lenini ema.

Esiteks peab tsaari õukonnast rääkides niikuinii Venemaaga tegelema, ja teiseks hakkasin mõtlema, et samal ajal kui meil on hästi palju räägitud suhetest läänega igas dimensioonis – Soome mõjudest, meie kunstnike käikudest Pariisi ja varasemalt Düsseldorfi –, siis Vene impeeriumis toimunud vapustused on meid tegelikult samamoodi mõjutanud, aga meil on sellest meeles ainuüksi venestamine.

Ning kuna on legend, et Lenini ema olevat olnud keisri õuedaam ja olevat saanud oma esimese lapse Aleksander Teisega, siis mõtlesin, et kasutaks ka seda legendi. Laiem idee on selles, et kõik puutuvad omavahel kokku – tegelikult ei olnud maailma ka tol ajal nii suur ja on täiesti võimalik, et Koidula puutus kokku Aleksander Teisega.

Perovskaja tuli nagu iseenesest sinna juurde. Venemaal oli ju nii, et naised, kes protestisid olemasoleva ühiskonnakorraldus vastu, ei kirjutanud mitte luuletusi, vaid hakkasid pomme tegema. Perovskaja oli fenomen – esimene naine, kes ikkagi poliitilistel põhjustel hukatud on.

Mida Koidula ise sellest näidendist võiks arvata?

Tema on ajastust, kus üldiselt oma keha häbeneti ja varjati. Samas oli ta günekoloogi abikaasa ja võis olla ses mõttes mõnevõrra emantsipeerunum. Ma arvan, et Koidula siiski tervitab iga uut nähtust eesti kultuurimaastikul, mis võiks eesti kultuurile lisavärve anda. Ning samuti ei peaks Koidulal olema midagi selle vastu, et tema abielu Michelsoniga näidatakse natuke õigemas valguses kui Wuolijoe oma näidendis.

Mis te mõtlete?

Koidula kirjavahetus Michelsoniga on täis meeldivaid pöördumisi, ja nii palju on kirjutatud ka pisiasjadest, et see annab küll aimu kenast ja harmoonilisest abielusuhtest. Võib-olla ei saagi mehe ja naise maailmad 100 protsenti kattuda, nad ongi erinevad, aga mulle tundub, et selle erinevuse piires oli selles abielus harmooniat. Ma arvan, et ta oli hea partner Koidulale, selline reaalne kahe jalaga maa peal seisev.

Kes on Loone Ots?

Selle näidendi kontekstis olen ma kultuuriloolane. Ma üritan olla ema oma kahele tütrele ja abikaasa oma mehele. Kuna ma ei ole otseselt kellegi palgal, vaid olen enda tööandja, siis jumala abiga saan valida, mida ma teen. Olen ka Tallinna Ülikooli teadur ja annan Tartu Ülikoolis loenguid. Ning kuna ma arvan, et inimesed peavad ka vaatama natuke ühiskonna suunas, seetõttu tegelen ma laste- ja loomakaitsega.

Kas teie osalesite ka karusloomaaktsioonis?

Ei osalenud, sest see oleks kergelt võlts, sest mul endal on kolm kasukat ja boa, mida ma ka aeg-ajalt kannan. Võin enda õigustuseks öelda, et need on ostetud second-hand’ist. Kuigi ma leian, et tingimused, kus meil karusloomi peetakse ja tapetakse, on äärmiselt võikad, siis kui loom tapetakse toiduks ja nahk jääb niikuinii järele, siis miks mitte seda kasutada.

Olete te enne ka teatriga kokku puutunud?

Ainult muusikateatriga. Olen olnud Richard Wagneri Seltsi asutajaliige ja kauaaegne esimees. Olen andunud ooperi ja eriti saksa ooperi austaja. Viimased 25 aastat ongi Wagneri ooperid paljuski mind juhtinud ning kindlasti on ka nendes tugevates, ennast ohverdavates, meeste seas võrdsena või tugevana tegutsevates naiskarakterites mingi taust Koidula karakterile.

Teil on ka teine näidend valmis. Millest see räägib?

See on väga spetsiifiline, eesti publiku jaoks, aga ma arvan, et seda oleks vaja – see räägib juutidest Teises maailmasõjas, kuid üritab olla komöödia.

Lavastaja Ain Mäeots: nii pöörane, et igav ei hakka

Selle näidendi tekst on keeruline kõige paremas tähenduses – selles mõttes, et teeb asja väga huvitavaks. Loone on loo väga kavalalt ja hästi lahendanud. Üks tasand on ajalooline fantaasia, aga selle varjus on ta sinna sisse pannud ka selle, mis on tegelikult oluline.

Lavastaja seisukohalt on väga tähtis ka see, et tegelased mitte lihtsalt ei räägi nagu tavaliselt eesti teatris, vaid nende vahel toimub pidevalt midagi. Loone on selle toimumise ise sinna sisse kirjutanud, mitte mina ei ole pidanud seda välja mõtlema.

Lydia Koidula osasse valisin Ragne Pekarevi ja ega ma praegu enam ei kujutaks ka hästi kedagi teist selles rollis ette. Ragne valikuks oli palju põhjusi. Kõigepealt ma arvasin, et selle näidendi jaoks peaks Koidula olema ikkagi noor. Teiseks oli Ragnele kui näitlejale ka sellist suurt rolli vaja. Ning loomulikult otsustasid valiku tema intelligentsus ja huumorimeel.

Koidulat on muidugi jah ka enne eesti teatris tehtud, aga kui näiteks võrreldes selle Urmas Lennuki kahe aasta taguse asjaga on «Koidula veri» ikka hoopis teistsugune tükk. Meie tükis pole sellist romantilist tasandit, siin on palju musta ja kibedat huumorit. Nii et ma usun, et see võiks mõjuda koomilisena.

Loone lugu ise on juba niivõrd pöörane, et ma olen suhteliselt kindel, et igav seda vaadata ei ole.

Ta on etenduse tekstis kasutanud nelja erinevat keelt, aga usun, et see ei tohiks kellelegi takistuseks saada. Keel ei ole kõige olulisem. Ma olen vaadanud ka teatrit, mille kõneldavat keelt ma üldse ei mõista, aga kui lavastus on hästi tehtud, siis see peaks olema ka mingite teiste kanalite kaudu arusaadav.

Loone Ots
Sündinud 31.12.1965 Tallinnas.
Eesti filoloogia bakalaureus (1990) ja magister (1993), Tartu Ülikool.
Filosoofiadoktor pedagoogika erialal (1999), Tartu Ülikool.
Õpetanud välisüliõpilastele eesti kirjandust, eesti kultuurilooga seotut ja Balti riikide võrdlevat kultuurilugu Tartu Ülikoolis alates 1993. a-st.
Tegelnud haridusuuringute, mitmekultuurilise õppe ja e-õppega.
Olnud Tartu Richard Wagneri seltsi asutajaid ja esinaine.
Praegu lastekaitse liidu, lugemisühingu, loomakaitse seltsi jmt ühingu tegevliige.
Avaldanud luulekogud «Elu ooperis» (2001) ja «Klaviir» (2004) ning lastele mõeldud aime-juturaamatu «Koera-aabits». Peres kasvavad tütred Birgitta (14) ja Elisabeth (3).

12.04.2008