Jaanus Nõgisto: ma identifitseerin end siiani Ruja kitarristina

Teet Korsten, Põhjarannik

Tartu Vanemuise suvelaval kogus etendus “Ruja” kaheksa korraga kokku üle 20 000 pealise publiku. Mis tunne on olla legend? Omaaegse bändi kitarrist Jaanus Nõgisto sellele küsimusele otse ei vasta, aga kinnitab, et fantaasia-nimeline* ansambel on siiani see, millega ta end samastab.

Mis tunne on, kui sind torgatakse ooperisse – just rokkooperi nime kannab Ruja-teemaline etendus…

Pigem on ikka tegemist groteskse draamaetendusega. Kui ma seda esimest korda vaatama läksin, kartsin, et äkki on tõsimeelselt hakatud Eestis ooperit tegema. Ka Ruja on teinud koguni neli teatritükki: “Johnny”, “Protsess”, “Linnahall ja ahne naine” ning “Gulliver ja Gulliver”. Nende puhul oli samuti teatrijuhtidel õudne kiusatus nimetada asi “ooperiks”, “rokkooperiks”, nagu see tähendaks midagi jube suurt. Mina pean ooperit üldse kõige naeruväärsemaks žanriks, mis on olemas! See on äärmiselt võõras, võõranduv ja võlts.

Mis aga puudutab Tartu lavastust – nii suurejoonelist vabaõhuetendust nägin ma esimest korda. Vormiliselt ja teatritehniliselt oli tegemist maksimaalselt tehtud ning väga sünge ja uhke asjaga. Kuivõrd ma kohtusin enne etendust nii Tiit Ojasoo kui Ene-Liis Semperiga, ma enam-vähem teadsin, mida oodata, ja ma ei läinud sinna otsima mingisugust tõsimeelset kronoloogilist Ruja ajalugu. Ansambli liikmetest oli ainult Rein Rannap etenduse valmimisega seotud kui etenduse muusikaline juht ja arranžeerija. Mina läksin etendusele koos perega ja täpselt seda, mida ma oskasin sealt oodata, ma ka nägin: väga kihvti, haaravat, tänapäevases keeles ja tänapäevast publikut kõnetavat lavastust, mis oma suurejoonelisusega mind esmalt pahviks lõi. Hiljem hakkas mind küll sisu juures üht-teist närima.

Mis nimelt?

Võib-olla loob mõni endale Rujast, mis on tegelikult väga mitmekihiline, keeruline ja ka väga elujõuline nähtus, pildi ainult selle lavastuse põhjal. Seda käis vaatamas ikkagi tuhandeid inimesi ja tegemist on ka äriliselt ilmselt kõige edukama sellesuvise projektiga.

Mis vajaks sinu arust enim korrigeerimist?

Me ei olnud mingi jõuk joodikutest idealiste – me teadsime ikka võrdlemisi täpselt, mida me tegime, ja me tegime seda kavalalt, targalt, õelalt ning nii suure mastaabiga, kui tollased võimalused lubasid. See tuleb ühelt poolt etendusest ka välja. Julgen oletada, et Ojasoo ja Semper on oma lavastaja autorinägemuse realiseerinud 100 protsenti. Ma isegi ei taha neile vastu vaielda, aga Ruja legend on tegelikult suurem, kui see muusika sageli ise on. Tegemist on ikkagi suurima pärandiga, mis Eesti rokkmuusika ajaloos on. Võimalusi seda ainest tõlgendada on tohutult ja lavastajad valisid kindla peale mineku, võttes ühe keskse kangelase, kelleks oli Priit Võigemasti suurepäraselt ja geniaalselt – see on elu roll, ma ütlen! – mängitud Rannap, ja teise antagonistliku ja nõrgema kuju, kes olen mina ja keda mängis Risto Kübar. Ülejäänud olid pigem statistid. Tegelikkuses see muidugi nii ei olnud. Rannap oli ansamblis vähem kui pool selle tegutsemisajast…

Sa oled ju Ruja kõige alalisem liige?

Ma olin Rujas 1973. aasta sügisest kuni ansambli õnnetu lõpuni välja (Ruja andis oma viimase kontserdi 29. mail 1988 Tadžiki mägikülas Rogunis). Enne mind (Ruja loodi 1971) mängis kitarri Andres Põldroo, kes on siiani minu meelest üks Eesti paremaid kitarristidest muusikuid üldse.

Milline periood Ruja loomingus on sinu arvates kõige väärtuslikum?

“Perioodid” on pigem muusikakriitikute ja ajakirjanike väljamõeldis. Tegelikult on Ruja läbivalt üks ja sama protsess, vahetades vaid välist külge ja vormi, ta on alati eelkõige rokkmuusika olnud. Üks, mis etenduse puhul häiris, oli see, et seal oli liiga palju sümfonismi. Ruja oli täiesti selge rokkbänd – küll varieerides ennast eri stiilide piires. Ei saa ju öelda, mis stiilis mängis Led Zeppelin, sest ta mängis kõikvõimalikke stiile, aga ta OLI Led Zeppelin. Sama käib Ruja kohta. Selge, et 1980. aastate alguse niinimetatud pop-Ruja periood leidis kõige suurema vastukaja publikumi poolt, aga see ei tähenda, et seda saaks protsessist eraldi välja tirida ja öelda, et kõik muu oli häda ja viletsus. Tegelikult see, mis toimus enne 1980. aastat, on põhjus, miks on praegu üldse mõtet sellest ansamblist rääkida. Popansambleid on alati olnud, aga Ruja puhul on tähtis vaimne platvorm, mida ta kandis läbi kogu aja. Tänapäeval ei oska ma nimetada ühtki kooslust, kelle vaimsed ambitsioonid võiks üldse olla põlvkonnale mingiks platvormiks – Ruja seda omal ajal ärksamale ja vaimsemale seltskonnale oli. Kahju, et etenduses ei tule see aspekt välja.

Vahest peab selle vaimse külje väljatoomiseks kasutama mõnda teist vormi?

Minule on see protsess lõppenud, kuigi ma identifitseerin end siiani Ruja kitarristina. Ükskõik, mida ma teen oma muus elus – mängin Led R-s, teen teleprojekte või reklaami -, minu elu paradigma on siiski Ruja, sest ma olen olnud üks selle kontseptsiooni loojaid ja ka elushoidjaid sel ajal, kui olid rasked ja ebamugavad ajad. Enamik teisi ansambleid lõpetas 2-3 aastaga oma protsessi ära, tegi uue – meie pidasime siiski nii kaua vastu. Idee ja tahtmine oli nii kohutavalt suur! See eraldas meid teistest ansamblitest, keda on Eestis sadu ja sadu olnud. Me ei kuulunud Eesti muusikas kindlasse rühma, nagu tänapäeval on olemas “metallistid” või “popmuusikud”. Me olime sõltumatu ja absoluutselt iseteadev. Me ei käinud teiste bändide ja platvormidega läbi. Meil oli oma asi ajada, milles me olime ikka 100 protsenti veendunud. Me ainult ei mänginud kuskil väikeses klubis, vaid ka salvestasime, jäädvustasime ja tegime kõike seda, mida normaalne rokkbänd oleks teinud vabas Lääne ühiskonnas, kuhu me kunagi ei jõudnud. Vangimajja oleks jõudnud juba sellise mõtteviisi eest.

Pärast “Ruja” etendust on kindlasti oodata seda, et paljud neist, kel kunagi polnud võimalust teie kontserdil käia, sest nad lihtsalt sündisid hiljem, hakkavad otsima helikandjaid Ruja muusikaga…

See seltskond on olemas ja peab muide oma kulu ja kirjadega veebisaiti www.ruja.ee, kus on üleval “Roostevaba raamat”, mitmed biograafiad, andmed, väga ulatuslik fotogalerii ja kus on korralik foorum. Seda saiti peavad üleval 15-17aastased inimesed ja see sait on toiminud juba kolm aastat! Ruja liikmed vaid kommenteerivad ja vastavad seal mõnedele küsimustele, aga meie sellest huvitatute ringi ei kuulu. Ja seal leheküljel käijad leiavad need helikandjad, mis tegelikult on olemas. Me andsime 1999. aastal välja kogumiku “Need ei vaata tagasi”, kus on kõik “Ruja” vähegi avaldamisväärne materjal. Ma ei näe praegu küll erilist vajadust lisada sinna mingisuguseid halvakvaliteedilisi kontsertvõtteid – nagu Led Zeppelinist või Yesist liigub veebilehtedel üle ilma. Aga need on meil olemas ja võib-olla me mingil hetkel ja mingil väga heal põhjusel peame vajalikuks veel midagi avaldada, aga ma ei ole selles praegu kindel ja me pole seda ka arutanud.

On kahju, et Alendri kuju on “Ruja” lavastuses pelgalt karikatuuri kujul esitatud. Mulle meenutas see lava-Alender rohkem Johnny Deppi kui Urmast…

Ta on ka raske kuju. Alender on surnud ja tema enda eest rääkida ei saa. Kui ma Ojasoo ja Semperiga paar korda kohtusin, nad küsisid mult üht, teist ja kolmandat, aga samas nad lähtusid peamiselt “Roostevabast raamatust”, kus neli Ruja liiget on kirjutanud mõningaid oma mälestusi. Nii minu kui Rannapi kohta on väline materjal olemas, aga Alendrit kohtab ainult lauldes ja sellest võib teha mitmesuguseid järeldusi: mõnele ta meeldib, mõni vihkab, mõni näitleja otsib temast ainult välist, mõni otsib sisemust. Mina usun, et Sergo Vares otsis väga põhjalikult sisemust ja… ega ta väga mööda pannud, Alendri natuur on võrdlemisi täpselt välja toodud. Aga mis puudutab dialoogi, siis ei Ojasoo ega Semper pole suuremad dialoogimeistrid. Võib-olla oleks nad pidanud võtma mõne kirjanduslikuma aluspõhjaga inimese dialoogi kirjutama…

Kas sellist tunnet ei ole, et sinu privaatsust on selle lavastusega rikutud?

Absoluutselt mitte. Ja väga taktitundeliselt on kõik naistegelased, keda Ruja seltskonnas liikus eri kauniduse astmes ja eri agressiivsuse tasemel, anonüümsed. On asju, mis jäävad igavesti saladuseks, sest mina ja mu kaaslased ei räägi ja kollast ajakirjandust tollal ei olnud. Seda, mis toimus meie magamistubades, lavatagustes ja suvilates, ei saa keegi kunagi teada. Lavastuses on see osa fantaasia vili ja õnneks see hea maitse piire ei ületa.

Aitäh Ruja eest!

Veel kord: mulle väga meeldis see etendus, teatrikosmoses on see väga suur sündmus, väga oluline ja väga hästi realiseeritud. Ma pole tükk aega midagi nii ägedat näinud. Ma pean ennast siiski selle ala profiks ja ma oskan seda hinnata. Muidugi oli ka Risto Kübar tegelikult väga kihvt. See ei tule ka kasuks, kui näitleja oma prototüübiga vahetult suhtleb. Selge, et mul on endast mingi teine ettekujutus – ega ma ei olnud mingi ullike, nagu seal kohati paistab, ma olin ikka väga kaval ja õel inimene.