Ja kuri hunt tegi amps-amps-amps

Kui halb ikka saab olla üks suur kuri hunt, kes tahab kõik teised loomad nahka pista ning oma lõputus ahnuses sööb koos šokolaadikommidega ära oma naise.
Möödunud reedel Vanemuise teatris esietendunud «Suur kuri hunt» on ideaalne lastelavastus. Lisaks mudilastele mõistetavale teatraalsele mängule hundimüüdiga ja muinasjutusüžeede kasutamisele on lavastuses mõnusaid muigekohti lapsega teatrisse kaasa tulnud täiskasvanud vaatajale.
Soome näitekirjanik, näitleja ja lavastaja Katja Krohn on öelnud, et idee kirjutada näidend «Suur kuri hunt» tekkis tal laste- ja noorteteatri Pieni Suomi korraldatud avatud uste päeval. Lapsed said seal igasuguseid kostüüme selga proovida. Juhtus nii, et millegipärast tahtsid kõik võsavillemit mängida.
«Korraga oli laval viisteist hunti. Nad luurasid ühte Punamütsikest, kes nende keskel seisis. See oli imelik ja väljendusrikas hetk,» meenutas Krohn.

Hirmus saladus

«Suur kuri hunt» haarab vaataja tähelepanu juba esimestest hetkedest, kui pimeduses ägab täis kõhu tõttu Suur Kuri Hunt (Raivo E. Tamm) ja hüüab oma naist. Suur on tema ehmatus, kui ta märkab, et on kogemata näljaga oma naise nahka pistnud. Seda peab ta oma poja Villemi (Janek Joost) eest saladuses hoidma, sest kuidas ta lapsele tunnistaks, et sõi tema ema ära.
Oma osa on teistelgi tuntud muinasjututegelastel: kitsetalledel, põrsastel ja Punamütsikesel. Enamasti on nad ikka need, keda taga aetakse ja ära süüakse.
Villemi arvates pole aga õgimine ja ahnus sugugi ühe hundi head omadused. Talled ja põrsad on tema koolikaaslased, keda ta püüab oma isa eest kaitsta. Nemad aga kiusavad hundikutsikat, võtavad ära tema päeviku ja loevad seda kõva häälega ette. Seal kirjas olev saladus, et Villem on Punamütsikesse armunud, on kaitsmist väärt. Väike hunt aga ei saa enda eest seista, sest kohe küsivad koolikaaslased, kas ta tahab nad ära süüa nagu tema isagi.

Fantastilised näitlejatööd

Lavastuses mängib mõni näitleja mitut rolli, seejuures väga õnnestunult. Staar on loomulikult Suur Kuri Hunt, kelle Raivo E. Tamm teeb nii hirmuäratavaks, et oi-oi-oi. Tamme miimika on uskumatu: kui ta grimassitab ja tallekese poole vaadates keelt limpsab, ei jää mingit kahtlust, mis juhtuma hakkab. Minu tagasihoidliku arvamuse järgi peaks Tamm tihedamini lastele mängima, sest teda jälgida on tõeline nauding.
Janek Joosti Villem on armas ja veidi saamatu, aga väga heasüdamlik ja hooliv. Ta tahab isale meeldida, aga isa eluviis on talle täiesti vastumeelne.
Vahva kõrvalosa teeb Tanel Jonas Kukena. Kui ta oma mitmevärvilise punkarisoengu ja kitarriga lavale ilmub, rõkkab saal naerust.

Mitu olulist teemat

Katja Krohn on näidendisse kirjutanud väga olulisi teemasid. «Suur kuri hunt» on hoiatusnäidend sellest, milleni võib ahnus viia. Peale selle räägitakse koolivägivallast, sõprusest ja esimesest armumisest. Loos on mõnusat huumorit ja headust ning headuse võitu kurjuse üle.
Vanemuine on pühendunud laste harimisele ja soovib teatrimaailma neile ligemale tuua. Lähemast ajast meenub mitu rõõmu ja lustiga tehtud lastelavastust, näiteks «Inetu», «Lendav laev» ja «Kratimäng».