Intervjuu lavastaja Ain Mäeotsaga

Sellest on juba kümme aastat, kui loominguline tandem Kauksi Ülle ja Mäeotsa Ain tõid Vanemuine suveteatri raames publiku ette seto-teemalise lavastuse „Taarka“. Ain, kuis see mõte teil toona sündis ja kuidas on nõnda on läinud, et „Taarkale“ järgnes 2011. aastal muinasrokk „Peko“ ja nüüd, aastal 2015,  „Obinitsa“.

Tegelikult sai minu ja Ülle koostöö alguse juba paarkümmend aastat tagasi, kui lavakooli ajal mängisime kursusekaaslastega Võru Instituudi Suvekooli jaoks katkendeid ühest tema võrukeelsest näidendist. 1995. aastal tõin Vanemuises lavale Bernard Kangro „Susi“, mille Ülle tõlkis spetsiaalselt meie palvel. Aastal 2001 lavastasin Kauksi Ülle ja Sven Kivisildniku kahasse kirjutatud näidendi „Pühak” ning sealt edasi siis juba seto-teemalised suvetükid „Taarka“ ja „Peko“. Nüüd siis „Obinitsa“. Kuigi me oleme Üllega tohutult erinevad inimesed, sujub meie koostöö ometigi suurepäraselt.

Kui „Taarka“ ja „Peko“ peategelane oli üks kindel inimene, siis „Obinitsas“ on keskseks kujuks maja, Kalju Maja.

Jaa, maja on selles loos oluline, aga kõige tähtsamad on siiski inimesed. See on ühe seto pere lugu, mis algab tsaariajast pihta ja jõuab 21. sajandisse välja. “Obinitsa” on eepiline peresaaga, mida me mängime täpselt selles majas, kus see pere aastast 1932, mil see maja valmis, ka reaalselt elas. Kõik sai alguse sellest, et Ülle hakkas uurima selle maja ajalugu ja selle pere ajalugu, kes seal algselt elasid. Ja see osutus sedavõrd põnevaks ja paljude eestlaste saatust üldistavalt iseloomustavaks, et meile mõlemale tundus õige sellest näidend kirjutada. Kui ma seda lugu esimest korda kuulsin, siis teadvustasin endale, et mitte sõjad, revolutsioonid ja muutuvad ajad ei loobi inimesi laiali, ei tapa neid, ei reeda neid, vaid seda teevad inimesed ise. On täielik klišee mõelda: „Oh, mida kõike nõukogude võim meiega tegi!“ Ei, kõik halb, mis meiega juhtus, tehti ikkagi inimeste poolt ning sageli ka lähedaste poolt. Selles mõttes on see täiesti „peeglisse vaatamise“ tükk.
Sellest jutust ei peaks järeldama, et „Obinitsa“ puhul on tegemist järjekordse traagilise oopusega teemal “Kui raske on olnud eestlaste ajalugu”. Kindlasti mitte! Olen seda meelt, et kõigest, ka traagilistest sündmustest, saab ja peabki rääkima läbi huumoriprisma.

Sinu eelmised suvelavastused on olnud massiivsed, lisaks näitetrupile on kaasatud kohalikke inimesi ja rahvalaulikuid. Kas ka „Obinitsa“ saab olema selles mõttes suur?

Kuna tegemist on ühe pere saagaga läbi saja aasta, on tegelasi palju. Mitmed näitlejad kehastavad erinevaid tegelasi ning ka sel korral oleme kohalikke inimesi appi palunud. Aga „Obinitsa“ ei ole selline lavastus, kus läbivalt seto leelot kuuleb. Leelot kuuleb ka, aga vaid näpuotsatäie. Tahtsime Üllega mõlemad teha hoopis teistsuguse lavastuse ning läheneda teemale värske nurga alt. Seepärast on sel korral kaasatud ka noorte meeste puhkpilliorkester Eller Brass. Muusikalises ja stilistilises mõttes soovime luua atmosfääri, mis on Emir Kusturica filmides. Ma ei tea veel, kuidas see kõik välja kukub, aga meile tundus väga õige seto lugusid puhkpillidel mängida. Igatahes kogu trupp on väga särtsu ja lusti täis. Hetkel näib, et oleme õigel teel.

Tegemist on vabaõhulavastusega. Kas istumisalune tuleb publikul endal kaasa võtta?

Publikule rajatakse maja ette ligemale 600-kohaline tribüün, nii et peenemadki prouad ennast hästi tunda saaksid. Olen kindel, et see on hästi vaadeldav lavastus.

„Taarkat“ mängiti kahel järjestikkusel suvel, „Pekot“ lausa kolmel suvel. Mitme suve jagu publikuhuvi ennustad „Obinitsale“?

Üldse ei  spekuleeriks sel teemal, aga praegu, lavastades, on tunne väga hea. Muidu seda lavastust ei teekski! Ma ei suudaks olla lavastaja printsiibil: teeme ühe „normaalse“ suvetüki. Usun, et sellisel juhul oleks tulemuseks heal juhul haigutamapanev igavus. „Obinitsa“ on sisuliselt ja ka vormilt riskantne lavastus. Me ei tea, kuidas publik selle vastu võtab. Aga seda võin küll käsi südamel kinnitada, et kogu trupp on hasardi, kire ja südamega asja kallal.