Hooaja lõpetus sümfo-džässiga

Sirp, Alo Põldmäe

Vanemuise sümfooniaorkestri hooaja lõppkontsert 16. V Vanemuise kontserdimajas, dirigent Paul Mägi.

Vanemuise sümfooniaorkester Paul Mägi juhatusel lõpetas kontserdihooaja vaheldusrikka ja meeleoluka kavaga pühendusega Vanemuise kauaaegsele peadirigendile Erich Kõlarile tema 90. sünnipäeva puhul.

Kontserdi avas tšehhi muusika klassiku Antonin Dvoraki rahvuslik-romantiline VIII sümfoonia G-duur op. 88. See sümfoonia jääb tihti märkamatuks Dvoraki kuulsaima, IX sümfoonia („Uuest maailmast”) kõrval, kus helilooja kasutas mõjuvalt indiaanlaste ja USA mustanahaliste muusikafolkloori intonatsioone. Aga ka VIII sümfoonia kannab endas erilisust: siin on inspiratsiooniallikaks kontrastsete kujunditena autori sünnimaa ülirikka-like viisikäändude ja rütmidega tšehhi ja moraavia rahvamuusika. Rahvaviisidest on välja pigistatud nii äärmist traagikat, melanhooliat (III osa valsilik kujund), romansilikkust kui ka pidurdamatut tantsuhoogu. Vanemuise orkester suutis need kontrastid veenvalt esile tuua.

Kontserdi teiseks teoseks oli valitud 30aastase rootsi helilooja Matthew Petersoni piibliaineline „Ning kõik viljapuud plaksutavad käsi”. See Uppsala (Rootsi) kammerorkestri loomingukon-kursi võiduteos sai kodusaalis Paul Mägi juhatusel esiettekande tänavu märtsis. Kuna Mägi on nimetatud kammerorkestri kunstiline juht ja peadirigent, tõi see otsene seos teose ka Eestisse.

Petersoni minimalismi stiilimõju-tustega, kohati Lepo Sumera I sümfoonia kõlamaailmaga seostuv teos võlus
oma minekute ja päralejõudmiste, rütmikujundite vaheldusrikkuse ning muusika loomuliku voolamisega. See on ilus, helgust ja omalaadset ülevust kandev muusika, mis seostus nii loomulikult vana testamendi prohvet Jesaja raamatu kolmes salmis sisalduvate puhaste mõtetega.

Kava lõpulooks oli Paul Mägi valinud sümfo-džässist läbi imbunud Leonard Bernsteini süidi „Sümfoonilised tantsud muusikalist „West Side’i lugu””. Bern-stein, XX sajandi teise poole võimsamaid klassikalise muusika edendajaid – oli ka järjekindlamaid klassikalise ning džässi-ja levimuusika ühendajaid, nende lähen-dajaid. Viimase väite kujukaks tõendiks ongi need sümfoonilised tantsud.

Vanemuise orkestrilt kuulsime menuka teose värvikat ja väga temperamentset esitust. Õnnestunud ettekandele mängis kaasa seegi, et Mägi kui tunnustatud džässviiuldaja tundis end selles stiilis koduselt. Tulemuseks oli nauditav rõõm muusikast, kus kohati peadpööritavatest rütmikanonaadi-dest tuldi välja pealtnäha mängleva kergusega. Meil kuuleb sümfooniakontsertidel džässmuusika esitusi üliharva, aga nende helitöödega kavade rikastamine on igati tänuväärne. Hooaja lõpp-kontserdile lisas see igatahes vürtsi ja särinat.