Helena Merzin: “Hobune viis mu lihtsalt põõsastesse.”

Aigi Viira, SLÕhtuleht

“Esimene kord, kui ratsutama tulime, siis Markol olid kindad kaasas. Leib kaasas. Mina ei teadnud midagi. Põdesin, et mul polnud leiba ega midagi,” räägib näitleja Helena Merzin, kes teeb neljapäeva varahommikul Ihaste ratsabaasis oma elu viiendat trenni. Kolleeg Marko Matvere, kogenud ratsutaja, tos trennis kaasa ei löö.

“Paar korda käisingi ilma kinnasteta,” jutustab Helena. “Aga käed lähevad ropult mustaks.” Et Helena ja Marko ratsatrennis käivad, on Vanemuise suvelavastuse “Vihurimäe” süü. Lavastaja tahtel tuleb neil Alatskivil suvelavastusele kohaselt ka hobuste seljas mänguplatsile ilmuda, mistap algaja ratsutaja Helena jubeilma ja kolevihma trotsides maneežis lõputuid hoburinge teebki.

Hobuse seljas otse põõsastesse

“Minu pika ja edutu treenerikarjääri jooksul on Helena teine näitleja, keda treeninud olen,” muigab Eesti Ratsaspordiliidu peasekretär Siim Nõmmoja, kui raudja Formeli soojendusjooksule laseb. Esimene näitleja oli kes? “Marko Matvere,” naerab Siim. Nojah, Matvere teadupärast oskab niigi ratsutada. Kuid trenni teha tuli talgi: meeldetuletuseks ja tunnetuse taastamiseks. “Helena alustas täiesti nullist, Markoga on teine asi – ta ju ratsavõistlustel käinud, isegi parkuuri sõitnud,” teab Siim. “Helenal pole muud vaja, kui et ta oskaks hobust käsitleda ega kardaks.”

Helenal on kaska juba tallist tulles peas. Valged kindad otsib taskust välja ning vaatab kui naelutatult Formeli hüplemist: “Ilus on ta küll. Täitsa loom. Kartsin jah alguses. Ükskord hakkas ta mul küll imetrikke tegema. Siis lasi Siim tal lihtsalt joosta ja maha rahuneda. Tegi mul ikka lausa imelikke asju. Ajas end tagajalgadele. Jäin tookord talle selga. Ja kui esimene kord julgesin temaga siin üksi jalutada, siis tema tegi nii, nagu tema tahtis, mitte nagu mina tahtnuksin. Hobune viis mu põõsastesse ja asus lehti sööma. Ta sai ju kohe aru, et ma ei oska. Sain aru, et ta ei allu mulle üldse.”

Enne esimest trenni oli Helena korra ratsamatkal käinud, aga taolisil üritusil teadupärast pujäänhobuseid pole. Formel on aga just nimelt iseloomukas tegelane. Siim nimetab toda täkku lihtsalt masuurikaks.

Maneež on tühi. Teisi vihmatrotsijaid väga ei paista. Kõrvalkoplis on lasteaed ehk mära koos pikajalgse varsaga. Need ei tee Formelit märkamagi.

Vabandab hobuse ees ette ja taha

“Siim võiks ise sõita…” õhkab Helena, kuid juttu ei jagu kauaks. Kõpsti on Helena Formeli seljas ja trenn läheb lahti. “Sa pead ju lakast kinni võtma, kui hobuse selga ronid,” poetab Helena. “Talle ei tee see midagi, aga mina pärast patsutan ja vabandan: anna andeks-anna andeks. Temaga tulebki karm olla, aga… siis käibki ette ja taha vabandamine.”

Tolle Formeli ja Helena müstilise tiirutamise nimi, kus kõrvalosades esinevad korde ja piits, on Siimu juhendamisel kergendamise õppimine.

Üks ring teise järel ja nii pool tundi järjest. Käskluste jada on pikk: “Maha ei vaata!” – “Otsi tasakaalu!” – “Lenda üles! Ette! Kõrvale!” Helenal on vägagi vapper nägu peas. Näitleja asi, petab publiku ära küll, ehkki hetketi toob ta sadulast lahti lastes ja kätega vehkides kuuldavale kaunis ebanaiselikke röögatusi. Uued juhendid tulevad robinal: “Võta lakast kinni!” ja “Hoia käed ees, nagu oleks sul ratsmed käes!” Lisaks nõuanne: “Hobune on sul täpselt samamoodi nagu jalgratas all.” Viimast ei tahaks eriti uskuda – elusolend ju ikkagi. Kuid uskuma peab.

“Palav hakkab, ei ole midagi niisama,” ohkab Helena, kui on kuulekalt kõik Siimu käsklused täitnud. Viimane, mida Siim teda tegema sunnib, on kordeta jalutuskäik ümber maneeži. Formel ei paista eriti innukas olevat. “No-oh, ta on selline…” muigab Siim ja jätab sõna “masuurikas” seekord ütlemata. “Tule, tule! Anna eest järgi! Säärt rohkem! Lõbusamalt! Säärt! Säärt!” kajab Siimu hääl üle maneeži.

Kui Helena Formeli seljast pääseb, on ta taas enese jaoks uued lihased avastanud. Säärelihased. Näitleja naerab: “Õnneks on esimeste trennide sinikad ära kadunud.”

Hobune saab seejärel korduvalt tänatud. Esiotsa patsutuste näol, pärast kordeta tiirutamist juba materiaalsel moel – leivakääruga.

 

Kuidas Helenast vigane pruut sai

“Enne ma ikka ei julgenud hobusele ligigi minna,” jutustab Helena pärast seda, kui on Formeli talli viinud ja ratsmetest-sadulast vabastanud.

“Ta mõjub ju suure loomana. Nüüd enam ei karda.” Hobusehirmu sai Helena külge aastat paar tagasi, kui Vanemuine Ülenurmel “Vigaseid pruute” mängis. “Õppisime seal hobust lahti rakendama ja hobune astus mulle jala peale – luud jäid õnneks terveks. Sain õnneks kohe jala jääkülma vette. Pidin seal tükis lonkama ja lonkasingi päriselt. Ja kaks kuud ei saanud normaalselt käia.” Seesama jalatallaja Nool on ka “Vihurimäes” kohal. “See vankrihobune on täielik vaatamisväärsus,” ütleb Siim. “800–900 kilo. Kui ise jääd jokutama, siis võidki jala alla jääda. Ta ei tee seda paha pärast, vaid lihtsalt liigub.”

Kuidas õnnestub Helenal Alatskivil Noole kapju vältida ja mil moel kavatseb Formel oma iseloomu ohjata, pole teada: “Ei tea ju, mida ta teeb.”