fbpx

Füüsikatund teatris lõppes aplausiga


Vanemuise kutse koolidele korraldada õppetunnid teatris osutus sama menukaks kui kuulus „Ooperifantoomi” etendus – kahe päevaga olid pääsmed välja müüdud.

27. jaanuari hommikul oligi Vane­muise suure maja fuajee tulvil Adavere põhikooli ja Tartu Kesklinna kooli ootusärevil õpilasi. 85 õpilast jagunes kolme gruppi ja sai endale uued klassijuhatajad, teatris noortetööd tegevad neiud ehk Kollased Kassid, kel väiksed käpajäljedki pluusil. Haakisin minagi end ühe grupi sappa, olles sama põnevil. Laval ootas juba balletirepetiitor Fabrice, kes andis spordiriiete selgapanekuks paar minutit ning alustas siis esimesest balletipositsioonist. Tund toimus mõnusa prantsuse aktsendiga inglise keeles.

Ka tagaritta pugenud poisid, kel sammud pingutust nõudsid, jätsid itsitamise. Tempo tõusis, muusika pandi mängima. Tunni lõpuks sai igaüks hoogsalt üle lava liikuda. Ja tasakaal ei kippunudki ühel jala seistes enam kaduma.

„Kas oli raske?” küsis Fabrice. „Jah,” kostis ohkeid.

Järgmisena läksime tutvuma lavataguse maailmaga. Õigemini ühe osaga sellest. Käisime kostüümilaos ja maalisaalis. Üllatuseks ei ripu viimase seintel maalid, vaid valmib etenduste kujundus. Parajasti on töös „Meistri ja Margarita” ning „Kui tuvid kadusid” dekoratsioonid ja butafooria.

Ja siis algas kirjandustund. Drama­turgid Anu Tonts ja Sven Karja esitasid soojendusküsimuse: millal toimus Tartus esimene teatrietendus? Ulja pakkumisega selgub õige vastus: 420 aastat tagasi. 45 minutisse jagub Eesti teatri ja Vanemuise algusaegadest palju põnevat teavet, mida kooliõpikuist ja teatmeteostest ei leia. Tunni lõppedes tunnen koos õpilastega, et olen targemaks saanud.

Tervitan kultuurist kurnatuid

Viimaseks tunniks, füüsikaks, liikusime saali tagasi. Valgus kustus.

„Tervitan kõiki kultuurist kurnatuid ja balletist vaevatuid!” kaikus pimedusest füüsikaõpetaja hääl. Juttu tuli teatrietenduste olulisest komponendist – valgusest. Teooriatarkused olid pikitud efektsesse valgusšõusse. Valges frakis ja kõvakübaras lektor meenutas võlurit. Tohoo, kas tõesti on keegi näitlejaist endale optika nii selgeks teinud, et teismeliste õppurite ette astuda? Peagi tundsin võluris ära Tartu Reiniku kooli füüsikaõpetajast direktori Enn Ööpiku.

Mitte just iga füüsikatund ei lõpe aplausiga. Ja mitte just iga päev ei lähe lapsed koolist koju nii vaimustunud nägudega ja isekeskis jutustades.

„Sain täna väga palju füüsikast teada,” ütles Tartu Kesklinna kooli õpilane Katariina. „Kuulsin ka, kui keeruline on teatrielu ja kui palju rahvast siin on. Balletitunnis läks nii ja naa. Raske oli. Aga suusatundide asemel võiks koolis ballett olla küll.”

Katariina koolivenna Joosepi sõnul oligi füüsikatund kõige ägedam. Ka koolis meeldib Joosepile füüsika. Ballettisammud tulid välja enam-vähem. Huvitav oli ka teada saada, kuidas vanasti teatrit tehti.

Tagasisideankeetides kirjutasid õpilased üsna üksmeelselt, et koolitund väljaspool klassiruumi on vajalik, sest see toob vaheldust igapäevasele õppimisele ning avaldab silmaringi. Sooviti, et viidaks läbi ka matemaatika-, keemia-, kunstiõpetuse ja geograafiatundi. Öeldi sedagi, et tunnid võiksid olla pikemad.

Õpetajadki vaimustuses

Tartu Kesklinna kooli huvijuht Anne Kulamaa ütles, et väljaspool klassiruumi koolipäev pakub palju elamusi.

„Selliseid tunde, nagu oli täna füüsika, võiks ka koolis olla rohkem, sest selle kaudu laps õpib, ilma et läheks pingesse,” rääkis Kulamaa. „Miks mitte täiendada programmi draamatunniga? Kui lapsed saaksid koos näitlejaga tegutsedes kogemuse, annaks see veel rohkem teadmisi teatri kohta, mis õpikut lugedes jääks kaugeks.”

Adavere põhikooli kehalise kasvatuse õpetajale Anar Treimanile avaldas muljet balletitund, aga ka füüsika oli tema meelest väga hästi näitlikustatud ja tõi kooliajal õpitu meelde.

„Tuleksin veelgi lastega siia tundidesse,” õhkas Treiman.

Adavere kooli eripedagoog Maret Aun kiitis kõige rohkem kirjandustundi. Ta jälgis päeva vältel huviga oma lapsi ja rõõmustas, et ei pidanud kedagi korrale kutsuma.

„Järgmine kord võiks olla veel ka muusikatund ja lavastada kirjandustunnis katkendi etendusest,” pakkus Adavere kooli sotsiaalainete õpetaja Merle Karuks. „Kui põnev oleks, kui näitlejad viiksid tunni läbi! Grupid võiksid olla väiksemad, aga seda on vist keeruline korraldada. Õppekavas on palju teemasid, mida annaks teatris teha. Kahju, et tagaruumides saime olla nii vähe. Seal saaks teha tehnoloogiaõpetust, kunstitundi. Lastel silm säras peas, arvan, et nad on kõik õnnelikud. Nüüd anname tagasiteel neile bussis veel süüa ka. Igatahes jõudu teatrile!”

Koolipäev teatris maksis ühele õpilasele viis eurot. Adavere kooli bussi eest tasus kohalik omavalitsus.

Vaja on kolmandat maja

Kollane Kass, noortetöö spetsialist Karina Köörna oli päevaga rahul – õpilased olid huvitatud ja põnevil, kogedes midagi muud kui klassiruumis istudes.

„Koolipäeva planeerides võtsime õppekavast teemad ja kohandasime neid vastavalt oma võimalustele,” rääkis noortetöö assistent Maiken Nõmmoja. Esimest korda pakuti selline tore haridusprogramm välja novembris. Siis osales sada õpilast kahest koolist ja piletid läksid samamoodi nagu soojad saiad.

Kas edaspidi võiks koolipäevi teatris olla veelgi rohkem, kui nõudlus on nii suur?

Nõmmoja sõnul jääb asi vabade ruumide taha. Kolme žanri teatris on palju etendusi ja proove ning raske leida vaba aega. Kui Vanemuisel oleks veel kolmas maja, suudaksid noortetöö tegijad selle hoobilt oma programmidega täita.

„Esimese asjana teeme ikkagi teatrit, püüame laveerida, et kõik oleks rahul: artistid, meie, koolid,” sõnas Nõmmoja.

Järgmine koolipäev peaks tulema siiski veel sel poolaastal. Plaanide tegemisel võtab teater arvesse koolide soove. Tagasisidelehed antigi lastele-õpetajaile selleks, et mõtteid saada.

„Mulle oli juba eelmisel korral suur üllatus, et poisid tulid balletiga kaasa,” märkis Nõmmoja. „Neil võiks ju olla eelarvamus sukkpükstes meeste suhtes. Aga keegi ei mossitanud. Üks korvpallurist poiss läks eriti hasarti ja tahtis teada, kas teeb ikka õigesti, kuidas käed peavad täpselt olema jne.”