Eva Klemets õõnestab koos soomlastega euroimpeeriumi

Ada Maltseva, Linnaleht

Tänavu 24. veebruaril ehmatas kaunist iseseisvuspäevakontserti nautinud televaatajaid üks väikest kasvu näitlejanna, kes Björki loo “Deklareeri iseseisvust” taustal diktorina sünkroontõlget luges või õigemini karjus. Nüüd on tal taas käsil üks põnev ettevõtmine.

Kodumail liigub lavastaja ja draamanäitleja Eva Klemets (31) praegu vähe. Suurema osa ajast veedab ta Soome pealinnas, kus käivad proovid Smeds Ensemble’i uue intrigeeriva lavaprojektiga, mis esietendub Brüsselis tuleva aasta veebruaris. Detsembrini tehakse proove Helsingis, jaanuarist aga kolitakse nendega Brüsselisse.

Mida Smedsi uus projekt endast kujutab?

Tegu on Soome rahvusteatri, Flaami rahvusteatri (KVS) ja Smeds Ensemble’i ühise teatriprojektiga, mille kohta saab infot veebilehelt www.smedsensemble.fi.

On aasta 2069 ning kõikvõimas euroliit on võtnud tagasi iidse nime – Rooma Impeeriumi ning laienenud üle terve kontinendi. Rooma riigi väed (ametnikud kohvritega) võimutsevad kõikjal. Piire enam ei ole, keeled on hääbunud ning kõik rahvuslikud tavad ja omapärad on keelatud. Äkki roomlased avastavad, et on rühm inimesi, kes ei anna alla – need on soomlased, kes elavad merekonteineris ning hoiavad seal alles oma keelt ja kultuuri ning eiravad Rooma riigi seadusi.

Meie Juhan Ulfsakiga oleme seal pundis kaks eestlast, sest eks kriisisituatsioonis hakkavad sugulased ikka kokku hoidma. (Naerab.) Praegu tundub, et saame isegi veidi eesti keelt rääkida, aga kuna prooviperiood kestab viis kuud, siis ei saa mitte midagi hetkel öelda, et nii on või nii jääb. Keegi ei tea, kuhu me välja jõuame…

Oled varem mänginud Helsingis KoKoteatteris peaosa lavastuses “Kana”. Oli see sulle esimene kord soome keeles mängida? Millise kogemuse see andis?

(See projekt lõppes juba aprillis. Mujal maailmas teatrid sageli toimivadki projektipõhiselt: tehakse üks asi valmis, mängitakse see ära ja siis see on läbi, selgitab Klemets alustuseks.)
Esimest korda mängida võõras keeles, võõraste inimestega – loomulikult on see huvitav, veidi pretensioonikas ja raske kogemus. Välismaal olles ei teki ju kohe sõpradevõrku, siis oled sunnitud rohkem iseendaga silmitsi seisma. Mis tähendab seda, et see kogemus on minu jaoks tähtis pigem isiklikult, mitte professionaalselt. Sõitsin sel ajal väga palju Eesti ja Soome vahet ning see väsitas. Samas elasin ma ühes kunstnike residentsis koos Rootsi videokunstniku, Belgia fotograafi, Norra maalija ja Prantsuse heliinstallatsioonide tegijaga. Ja need ühistegemised ja -olemised aitasid mingitest kunsti- ja inimpiiridest veidi üle vaadata. See oli isiklikult vajalik ja oluline aeg. Ja loomulikult paranes soome keele oskus.

Mille poolest erineb Soome teater Eesti teatrist?

Soome teater on kogu aeg natuke teistsugune olnud kui meie teater. Ja samas väga sarnane ka. Juhan (Ulfsak – toim.) just ükspäev rääkis, et kunagi, kui ta nägi Soomes esimesi etendusi, mõjusid need väga ootamatult – lavalt tuli sellist räuskamist, kõva higi ja verd… Nagu ikka välismaa teater! Mõni aeg tagasi öeldi selle kohta saksa teater… Me räägime erinevate riikide teatritest, loomingulistest asutustest, kus kõik võib olla täpselt samuti nagu meil ning samas ka kardinaalselt erinev. Arvan, et igasugused erinevused kunstis on tingitud eri hoovustest eri aegadel, aga need hoovused korduvad, laienevad, varieeruvad. Inimesed on erinevad – proovideski on selgunud eestlaste ja soomlaste erinevus.

Ja milles see erinevus seisneb?

Kui eestlastele heidetakse ette, et eestlased on kinnised (naerab), siis ma ütleks, et eestlased on soomlastega võrreldes paduitaallased. Eestlased ise peavad ennast rahulikuks, aeglaseks. Läinud aastal, kui jälle Helsingisse läksin, siis tundsin, et VOI ETTÄ, kuidas sealne ülim aeglus mu peale tuleb. Tegelikult on see arvatavasti keelest tingitud – soome keel on lihtsalt säilitanud oma arhailise struktuuri koos pikkade sõnalõppudega. Ja kohusetunne on neil kuidagi jäigem. Kui hommikul ikka peab vara tööle minema, siis jäävad isegi vingemad peod ja kontserdid vahele.

Mis sind Soomes kõige enam üllatas?

Kui Smedsi “Tundmatu sõduri” lavastuse jaoks videolõiku filmiti, siis oli toimunud selline “intsident”. Näitlejad peksid Mannerheimi väljakul Žiguli segi, ajasid mööda Mannerheimi tänavat selle juhti taga ja toimus hulk plahvatusi. Politsei hoidis vaikselt silma peal, aga inimeste jaoks tänaval mingeid tõkkeid pandud ei olnud – kõik uudistasid üsna ligidalt. Ja äkki tormas politseinik näitlejate juurde ja ütles, et kui keegi veel kord PUNASE TULEGA üle tee jookseb, siis lõpetatakse filmimine kohe ära… Niimoodi siis. Kui meil euronõuete tähttähelise täitmise peale krimpsutati küll nina, aga tehti ära, siis Soomes oli kõik samuti, ainult nina ei krimpsutatud…

Vahel tundub mulle, et Soome ongi selline maa, nagu “Paha maa” filmis näeb. Hiljutised koolitulistamised. Kui kohapeal oldi imestunud, kuidas selline asi meil juhtuda võis, siis sotsioloogid väljastpoolt olid pigem imestunud: kuidas teil seda nii vähe juhtub? Nagu Soome laevaski – on rõõmsaid karaokelauljaid ja on püksid rebadel kakerdavaid röökijaid… Nagu igal pool. Ja see ei üllata, pigem kinnitab mingeid üldinimlikke arusaamisi. No ja toit muidugi – neil on ju kõik kaupluses “rasvaton”. Viieprotsendine juust!!! Mis juust see on! Keefiri, hapukoort ja võid viin kodunt kaasa. Kallios on küll ka Eesti toodete pood, aga sinna pole ma veel jõudnud. See oli küll see, mis tõsiselt üllatas.

Sa oled lisaks Soomele käinud ka teiste soome-ugri rahvastel külas – Vepsas, Marimaal?

Vepsas käisin ma ülikooli ajal. Kui ma Tallinna pedagoogikaülikoolis õppisin, siis tegelikult ei olnud enam seda kommet, et eesti keele ja kirjanduse tudengeid saadeti rahvaluulet koguma. Keele ja Kirjanduse Instituudi inimesed käisid ja me ühe kursuseõega möllisime ise ennast vepsa keele uurija Marje Joalaiu ja folklorist Kristi Salvega kaasa. Marimaal ma olen käinud eelkõige seoses teatriga fennougristika teatrifestivalil.

Puutuda kokku nähtavalt väljasureva keele ja kultuuriga … kui ma ütleks, et see on kurb, siis oleksin lihtsalt sentimentaalne. Arvan, et igal inimesel tekib elus see hetk, kui vanaema või keegi teine lähedane hakkab lahkuma ning sa saad aru, et ta on minemas, aga näed seda hääbumist võib-olla 20 aastat pealt. Arvan, et see on samasugune tunne. Äkki tajud kõike hoopis teistsugusena. Terviklikumana? Aga nende inimeste optimism, seda fakti samas igati aktsepteerides, oli selline, mis võiks eeskujuks olla.

Kuidas sa pärast eesti keele ja kirjanduse õpinguid jõudsid äratundmisele, et tahad lavastajaks saada?

Suts ja valmis! (Naerab lõbusalt.) Ma ei tea, kas see äratundmine on praegugi minuni jõudnud. Ega see ei olnud ratsionaalne otsus. Aga kui ratsionaalseid otsuseid inimesed ikka teevad? Takkajärele võid ju öelda, et teadsid sel hetkel. Tuhkagi ei teadnud. Läksin ja tegin! Ma ei tea, kas see otsus oli õige või vale. Võib-olla kunagi saan teada. Aga see on olnud väga huvitav otsus.

Lavastasid algul Tallinna linnateatris, siis läksid Tartusse Vanemuisesse?

Pärast kooli kohe teatrisse minek, ja veel linnateatrisse, oli minu jaoks vist liig. Ma ei tulnud sellega toime. Vahepeal olin aasta vabakutseline, justkui sanatooriumis: lõdvestud ja saad aru, et ei pea endale üle jõu käivaid kohustusi võtma. Aga kui siis Vanemuisesse kutsuti, läksin päris hea meelega.

Kas sind võib endiselt nimetada Eesti noorimaks naislavastajaks või on see “tiitel” juba käest ära võetud?

Ega mina tea neid asju. Võib-olla ma lihtsalt olen kõige väiksem. (Naerab.)

Kas lavastajale on noorus voorus või puudus?

Noorus on alati voorus. Jõud, energia, uudishimu! Noorus õigustab igasuguseid möödapanekuid. Mul ei ole küll olnud, et leian materjali ja arvan, et olen selle jaoks liiga noor, teen seda 30 aasta pärast. Võib-olla vanemad inimesed tulevad minu töid vaatama ja saavad aru, et ahaa, elukogemust napib. Publik võib sedamoodi kindlasti reageerida. Aga ma ise ei ole küll seda tundnud. Mina ütlen, et noorus on voorus! (Naerab.) Aga see ei tähenda, et ma tahaks uuesti 18-aastane olla. Kindlasti mitte!

Kas näitleja- ja lavastajatöö täiendavad teineteist?

Jah, väga-väga tugevalt. Võib-olla ma kujutan ette, et töö näitlejana on mind arendanud lavastajana. Võib-olla näitlejad, kellega lavastajana koos töötan, ütlevad, et ma ei ole mömmigi muutunud. Aga endale küll tundub, et see on mind väga-väga palju aidanud. Mulle väga meeldib osaleda igasugustes kummalistes projektides nagu see Smedsi projekt. Kus sa lähed kohale ega mängi Niinat, kes on 29-aastane ja kel on sellised ja sellised vaated elule ja temaga juhtub nii ja naa. Sa alustad tööprotsessi kõikidega nullist ja sealt hakkab midagi arenema. Mingi suund ehk on teada, kuid ei mingit tekstiraamatut. Sellised asjad mulle kohutavalt meeldivad. Ja kindlasti on väga palju näitlejaid, kellele meeldib just vastupidi, et nad saavad rolli, teksti ja kõik on selge.

Kas ja miks tehakse teatrites publiku soovile viidates liiga palju meelelahutust ja vähem tõsisemaid tükke?

See on see saba sööv madu nagu kollane ajakirjanduski – ühelt poolt öeldakse, et see on tellimus, inimesed tahavad, teiselt poolt, et meile ei pakuta ju muud… Tegelikult pole ma väga pädev rääkima teatri repertuaaripoliitika kujunemisest, sest mul on endal õnnestunud teha neid materjale, mida olen tahtnud. Ja ma ei liigita ühtegi oma lavastust “vähem tõsisema tüki ” alla. Arvan, et küsimus pole isegi lihtsalt meelelahutuses – mille all pead vist silmas lihtsakoelisi ja haltuuramaigulisi komöödiaid –, vaid just heas ja kvaliteetses meelelahutuses. Näiteks Cooney tekst on muidugi ka iseenesest juba naljakas, aga kui sellest naljast on viimase tilga ja kujutlusvõime piirini nali välja väänatud, siis võib inimest naerumasinana käivitav komöödia olla sama puhastav ja meeliülendav, kui ükskõik kui sügav tragöödia. 

Aga lastetükkides oled sa ju isegi mänginud?

Minule oli see väga vahva. (Klemets mängis Vanemuise lastetükis “Lotte reis lõunamaale mitut rolli.) Ma prooviperioodi juures ei olnud, läksin sinna tükki sisse hiljem teise näitleja asemele. Nagu teatris ikka juhtub, et üks näitleja läheb ära, teine tuleb asemele. Aga lastele mängida oli tõeliselt vahva – iga kord oli endalegi ootamatu see energia, mis lastel õnnestub teatrisaali tekitada ja näitlejasse süstida.

Sinu kaasa Mait Koldits on samuti lavastaja. Olete pigem kolleegid või konkurendid?

(Praegu on ta näitleja, täpsustab Klemets.) Surmkindlalt kolleegid, koolist alates. Me oleme nii erineva stiili peal, et ma ei suuda talle mingit konkurentsi pakkuda. Ja me mängime teineteise tükkides. Tore, kui on inimene, keda sa võid usaldada. Võib-olla teinekord on probleemiks see, et kui Mart minu tükis mängib, pööran teistele näitlejatele palju rohkem tähelepanu kui Mardile, sest mulle tundub, et tema saab kõigega nagunii hakkama.

********************

Järgib säästlikku ja keskkonnasõbralikku elustiili

Jalgrattasõit ja rõivaste taaskasutus on Eva Klemetsa kaks olulist märksõna. Ratturistaaži on tal kümmekond aastat, aga väga heaks ratturiks ta end ei pea – “ikka võib olukordi tekkida”.

Rõivaste taaskasutus on Klemetsale samuti südamelähedane. Selle tõestuseks osutab ta parajasti seljasolevale tumerohelisele jopele, mis on Reet Ausi kätetöö, tehtud vanast sõjaväe magamiskotist. Reet Ausi moeetendustel on Klemets samuti kaasa löönud. Detsembri algul ongi neil plaanis minna esinema Lyoni valgusfestivalile ning võimalik, et enne seda astutakse üles ka kuskil Eestis.

“Teksapüksid on need, mis ma ostan hästi korralikud, sest siis ma tean, et need kestavad mitu aastat. Tegelikult jääb järjest harvemaks neid hetki, kui lähed poodi ja üldse midagi ostad, sest tarbimine on nii üle pea kasvanud, et varsti ei taha süüa ka osta enam,” nendib ta. Second-hand’ides ei ole Klemets küll sage külaline, aga aeg-ajalt ikka käib. Puudust tunneb ta taaskasutuspoodidest, kust oleks võimalik ka teise ringi mööblit, kraanikausse ja muid sisustusasju osta. 

 
Curriculum vitae
Sündis 14. veebruaril 1977
Õppis Tallinna pedagoogikaülikoolis eesti filoloogiat 1995–1999
Lõpetas 2004. aastal Eesti muusika- ja teatriakadeemia 21. lennu lavastaja erialal
Tallinna linnateatri lavastaja aastail 2004–2006
Vanemuise draamanäitleja ja lavastaja aastast 2007
Tänavu sügisel esietendus tema lavastatuna Vanemuise Sadamateatris Donald Marguliesi “Kogutud teosed”