Elu nagu seriaalis
Vanemuise ringreisietendusest „Madisoni maakonna sillad“ Rakveres.
Kuigi ma arvustan siin ja mõnes muuski väljaandes teatrietendusi, ei tähenda see, et oleksin teatrielu pikki aastaid suure tähelepanuga seiranud. Nii tuli mulle mõne aasta eest „Riigimeeste“ seriaali vaadates selline näitleja nagu Külliki Saldre täieliku üllatusena. Selline tunnetuslik rafineeritus ja mõrkjas iroonia, et vaata ja imesta! Ideaalne kompanjon sarja põhinäitlejatele Taavi Teplenkovile ja Jaak Printsile. Nii võtsin üsna positiivsete lootustega esmaspäevasel Eesti Draamateatris toimunud etendusel platsi. Ütlen kohe ära, et “Riigimeestest” on see tükk ikka väga väga kaugel. Saldre mängib siin õnnetut koduperenaist Francescat, kes elab kusagil Kesk-Läänes ja otsib vabandusi, et end oma abikaasa farmis tegemistega mitte liiga tihedalt siduda. Õieti on ta õppinud kirjandusõpetajaks, kuid härgade nuumamisel pole selle oskusega midagi peale hakata. Francesca oleks suurepärane kandidaat seebiooperite innukaks jälgijaks, et vähekenegi oma halle argipäevi millegi ilusaga sisustada. Kuid nii lihtsaks pole näitekirjanik tegelaste elu teinud.
Lavastuse suur, rasvane pluss on laval kohati lausa paralleelselt kulgevad kaks tegevusaega. Francesca on oma armuloo fotograaf Robertiga (mängib Hannes Kaljujärv) pannud kirja päevikusse, mida loevad paarikümne aasta pärast tema lapsed. Kirjaread täiskasvanud laste huulil justkui elustuvad ja publik näeb laval, kuidas kõik täpselt juhtus. Lavastaja Peeter Tammearul on õnnestunud see ajalis-ruumiline võrrand väga kenasti lavale panna. On hetki, mis oma mõjuvuses lausa kriibivad hinge.
Meenub üks teinegi teleseriaal, nimelt „Ajahüpe“, kus ebaõnnestunud eksperimendi tulemusena satub teadlane Sam kunagi varem toimunud olukordadesse kellegi teisena. Tänu ajalisele paralleelsusele saab ka publik hüpata toonastesse sündmustesse. Nii moodustub kena terviklik maailm ja liigutav lugu, mida otsivad ja leiavadki paljud seriaalisõbrad oma lemmiksarjadest. Nagu ütles mulle üks seriaalistsenarist, on sarjade tugevuseks see, et vaatajal on aega olla koos tegelastega nende tegemistes ja saada osa nende elu arengutest. „Madisoni maakonna sillad“ suudab sellise elamuse pakkuda vaid kahe tunniga. Nii tundub ka üsna usutav Roberti tõdemus, et need neli päeva, mis ta Francescaga koos veetis, on talle universumi mõõtkavas võrdsed nelja miljoni valgusaastaga. Näitlejatöödest tõstan lisaks peaosaliste hingestatud mängule esile Maria Soometsa esituse Francesca tütrena. Oma tasases karguses ja leebes tulisuses toonib see tervikut kenasti.