Eile nägin ma Eestimaad. Tragikomöödia võtmes
Valner Valme, Postimees
Sada kuuskümmend minutit Eesti läbi aegade parimat rokkbändi libedal kettal tragikomöödia võtmes. See oli suvine menulavastus, millele tuhanded inimesed korraga olla seistes plaksutanud. Tükk on jõudnud nüüd pildiga plaadile.
Tartus ma suvel ei käinud, aga tundub, et DVD-lt on seda mastaapset lavastust mugavam ja ülevaatlikum jälgida. Kõik oluline paistab suurelt kätte ja saad pausi panna.
Ruja laulud hoiavad lugu koos. Näitlejad laulavad – see on miljard korda parem variant, kui et lauljad näitlevad. Selliste värvikate tüüpide puhul nagu Rannap, Alender, Nõgisto (ehkki Rujas oli veel säravaid isiksusi, jäävad ülejäänud lavastuses varju) puhul on vaja lahti mängida karakterid, teisejärguline on see, kas näitlejal hääl kannab ja kas nad liigutavad klaveril sõrmi õigesti.
Aga nagu isegi Ruja eksliige Igor Garšnek Sirbis juba märkis, näitlejad veavad ka muusikalise poole ilusti välja.
Esietendust arvustades kirjutas Margus Kiis Postimehes muu hulgas, et esimeses vaatuses, mis räägib aastatest 1972–1978, muutus bändiproov pikaks tüütuks orgiaks. Ma nii ei arva. Teemaks on bänd, bänd on hull asi, bändi kujutades peab hullu panema, Ojasoo lavastuses saab näitlejatebänd sellega hakkama, on näha, et nad ise naudivad seda pidu.
Sõud peab saama
Meile ei näidata bändiproovi, vaid loomingulist põlemist, boheemlikku vaimu, dissidentlust, ja loomulikult ka edust tingitud orgastilist mäsu, mäss ja rokenroll, seda peab olema.
Seda enam, et «Ruja» on muusikal, rahvas on tulnud show’d vaatama. DVD võeti üles vihmaga, inimesed lõdisevad kilede ja keepide all, tähtis on vaatemäng, andke neile tsirkust, see ei ole mingi kammerlik kõrgkunst väikses saalis. Mulle meeldib, et Ojasoo ja Semper ei üritanud liiga sügavad olla, säilitades sealjuures Rujasse respekti.
DVD-d võib teistkordsel vaatamisel käiata ka muusikavideote reana, sest lavatagune bänd (Alari Piispea, Riho Lilje, Jürmo Eespere, Tiit Kevad) markeerib täiuselähedaselt Ruja loomingut ning eelkõige Sergo Vares Alendrina ja paljude sõnul «show varastanud» Priit Võigemast Rannapina näitavad silmapaistvaid vokalistivõimeid.
Ruja lood pole ritta pandud kronoloogiliselt, illustreerimaks bändi lugu, vaid mitmetest paladest saavad ka sümbolid. «Dokumentideta võõras linnas» kogu selle laulu õõvas Venemaa avarustes esitatuna või «Need ei vaata tagasi» Venemaale minnes või kaks korda erineva, institutsionaalse ja loomingulise, rõhumise märgina kõlanud «Ah, ma teadsin». Või Rannapi emigreerumist demonstreeriv «Rumal rahutus» – siinkohal 100 punkti Võigemastile. Seda esitust ma vaatan veel!
Mina teatrikauge melomaanina ei oska pikalt heietada, kuidas erinevad näitlemise metoodikad laval, vabaõhulaval, teleseriaalis ja filmis. Nii palju ma saan aru, et DVD-le pandud vabaõhulavastuse olemuses peitub kerge konflikt. Sul on mitu tuhat vaatajat ja sa oled laval nagu sipelgas (ehkki Ruja-muusikalis oli oskuslikult kasutatud videoekraani).
Et üldse välja paista, pead sa olema ilmekas nagu jumal, kurat, narr või kuningas. Kui nägu moonutav ja pööraselt žestikuleeriv näitleja ilmub aga üle ekraani fokuseerituna meie elutuppa, võib tekkida karikatuur.
Korraks tundus, et Sergo Varese Alendriga see nii juhtub. Aga Varesel jääb katus paika ja kuplialune jahedaks, kuigi rollilahendus on tuline. Grimassid on kohati grotesksed, vaadata on lõbus (lõpus kurb), kuid klounaadiks ei lähe. See on siiski Alender, nagu me teda teadsime, muidugi versioon, Alender mingi nurga alt, Alender teatavate totakate lisajoontega.
On kuulda olnud hääli, et näitlejad mängisid üle. Aga mida te ootasite? Tõsielul põhinev rokkooper ei tähenda, et näitleja kaverdab muusikut, vaid et ta interpreteerib teda.
Sama lugu on Võigemastiga, kuigi Rannap on edasi antud täpsemalt kui Alender, see on tõesti nagu päris Rannap, õigemini, nagu ütles Garšnek, see on rohkem Rannap kui Rannap ise. Algul tundub naljakas, pärast mitte, näitleja töö on hingestatud, mitte efekti peal väljas.
Risto Kübara Nõgisto on samuti peen sooritus, Robert Annuse Haagma ja muud bassimehed jäävad taktitundeliselt tehtud kõrvalrollideks: esile ei tüki, ent hallideks kujudeks ka ei jää. Muidu trummareid mängiva Margus Prangeli kõrghetk saabub mafiooso-tüüpi mänedžeri Juri Altovit tehes.
Bändi lugu
Näeme laval laheda bändi moodustumist, mis ei pruugi olla Ruja, vaid vinge keemiaga BÄND KUI SELLINE oma kooskõla kulminatsioonides ja konfliktide ägeduses. Ruja on nagu bändi arhetüüp, see grupp sisaldab endas ideaalset bändi stoorit kõigis nüanssides, tegu on supermaterjaliga dramaturgidele, ses mõttes võinuks dramaatilisi konkse rokkooperis rohkemgi olla.
DVD lõppakordide sekka sobib katke Ruja lõpuagoonia aegsest ETV telesaatest, kus Ruja on Vahur Kersna saates ning teismelised Karl Martin Sinijärv, Veiko Õunpuu jt bändi nina all ütlevad, et Ruja on arengus seisma jäänud, Ruja plaati pigem ei ostaks jms. Ja siis Nõgisto räägib, et nad ei tahagi populaarsed olla. See on valus.
Lavastuse DVD
Rokkooper
«Ruja»
Libreto autorid Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper. Heliloojad Rein Rannap, Margus Kappel, Urmas Alender ja Toomas Rull. Lavastaja Tiit Ojasoo. Muusikajuht ja dirigent Erki Pehk
Osades Sergo Vares, Priit Võigemast, Risto Kübar, Robert Annus, Evelin Pang, Margus Prangel, Aivar Tommingas, Eva Klemets jt
Esietendus 15. augustil Vanemuise suvelaval
DVD lisad: hetked proovisaalist, intervjuud ETV arhiivist ja fotod
Levitaja Pedrobeat