Eikunagimaa Peeter Paan nakatab teatripisikuga
Anu Jalas, Tartu Postimees
Taas on armastatud muinaslugu leidnud tee teatrisse. Oksana Titova tantsulavastus «Peeter Paan» sobib vaatamiseks nii väikestele kui ka suurtele muinasjutuhuvilistele ning seda võiks määratleda kogupereballetina.
James M. Barrie muinaslugu Eikunagimaal elavast poisist, kes kunagi suureks ei kasva, on silmad särama pannud juba mitmel põlvkonnal briti lastel. Eesti publikule on Peeter Paani tegemised natuke vähem tuntud, kuid nüüd saab tema seiklusi jälgida Vanemuise laval.
Kirjandusteksti muutmine tantsutekstiks on kahtlemata proovilepanek. Eriti siis, kui käsil on lastele mõeldud ettevõtmine, sest esitajate kehaline väljenduslikkus peab haakuma laste maailmanägemisega.
Tants oma varjuga
Näide selle õnnestumisest Titova lavastuses on Peeter Paani (esietenduses Guy William Burden) meisterlik tants oma varjuga (Ilja Mironov).
Peeter Paan ja Wendy (Hayley Jean Blackburn), kes raamatus tegelastena domineerivad, ei ole Titova lavastuses üldiselt nii kesksel kohal.
Mõjuvamaks kujunevad rühmatantsud, näiteks piraatide tants. Esile tõstaksin Janek Savolaineni (Isa ja Krokodill) tantsustiili, mis on jätkuvalt köitev ja humoorika varjundiga.
Efektirikkus
Lavastuse tugevaks küljeks on tehnilised efektid, näiteks Paani lendamine lava kohal. Vaatamist on nii poistele kui ka tüdrukutele.
Pilvevahuste haldjaprintsesside järel kerkivad lavasügavusest piraadid eesotsas john-nydeppiliku Kapten Konkskäega (Antonio Ayesta). Piraatide saabumine ja nihestatud tants on kahtlemata lavastuse üks eredaimaid hetki. Võitlus piraatidega kujuneb tõeliseks vaatemänguks koos tulevärgiga.
Et video kasutamine teatrikunstis on üha rohkem populaarsust kogunud, mõjub selle rakendamine Titova lavastuses üsna ootuspäraselt. «Peeter Paanis» aitab video luua seiklustele salapärase ja maagilise tausta (lapsed tähises taevas lendamas, hiigelkrokodillil tiksuv kell kõhus jms).
Fantaasiarohked detailid
Lavakujunduses on mõnusalt fantaasiaküllaseid detaile, nagu hiiglaslikud laimipoolikud või suured seebimullpallid.
Muusikalises kujunduses on kasutatud mitme helilooja teoseid. Kas teatav muusikaline ebaühtlus (laste)lavastuse juures rikastab või tuleb pigem kahjuks? Ühelt poolt muudab see lavastuse tervikuna lõdvemalt seotuks, kuid teisalt teeb muusikaline vahelduvus ka lavastuse mitmekesisemaks.
Suurejoonelise ja klassikaliselt ilusa muinasloona leiab «Peeter Paan» koha Vanemuise varasemate tantsulavastuste «Pähklikpureja» ja «Alice Imedemaal» kõrval.
Võib arvata, et Titova uuslavastus nakatab teatripisikuga paljusid noori vaatajaid ning teenib veel hulgaliselt sama tugevaid aplause kui esietendusel.
Oksana Titova balletilavastus
• Ballett J. M. Barrie fantaasialoo alusel kahes vaatuses «Peeter Paan» esietendus 8. märtsil Vanemuise suures majas.
• Libretist, koreograaf ja lavastaja Oksana Titova (pildil).
• Lavakujundus: Elo Soode, kostüümid: Mare Tommingas, muusikaline kujundus: Taavi Kerikmäe, valguskunstnik: Airi Eras, videokunstnik: Andres Tenusaar alias Tencu.
• Osades Guy William Burden, Colin Thomas Maggs, Hayley Jean Blackburn, Nashua Dahhab, Mai Kageyama, Saori Nagata, Janek Savolainen jt.