Loe

Draamajuht Urmas Lennuk: “Segadus on suur, küllap on see keskeakriis minu moodi, ilma sportauto ja armukesteta.”

Õhtuleht, Aigi Viira

Õhtuleht, Aigi Viira

 

“Ma ei taha lennata! Mulle on lendamine vastunäidustatud,” sõnab Urmas Lennuk kindlameelselt, kuratlik muie suunurgas. “Ma olen seda üritanud, aga ma ei taha seda. Ma loodan, et ei lenda ka enam.” Nii kõneleb näitekirjanik. Dramaturg. Stsenarist. Lavastaja. Õppejõud. Vanemuise teatri vastne draamajuht.

“Lennujaama läheduses tekib mul hirm, et kellelgi on kuri plaan mulle mingi asjaga pähe lüüa ja lennukisse toppida,” säilitab Lennuk oma isevärki muiet. “Lennujaamad on nii turvaliseks aetud, aga seal õhus pole mingisugust turvalisust. Nad võiks seal üleval kontrollida asju. Mulle ei meeldi ka väga laevaga sõita, kuigi ma selle elan üle – ujuda ma oskan. Aga lennata ilma lennuki abita ei ole ma kunagi suutnud. Ma ei ole ka kunagi proovinud. Aga ma armastan millestki kinni hoida.”

Ning pole mõtetki seda meest provotseerida kiljega: mees, sa ei õigusta oma nime! Lennuk muigab edasi ja poetab muretult: “Ma lendan muudmoodi.”

2000 lõpetasid sa lavakunstikooli. Lavastajana. Vahur Kelleri, Tiit Ojasoo ja Tõnu Lensmendiga. Esimene on kunstiline juht Nukuteatris, teine NO-teatris ja kolmas ministeeriumi teatrinõunik. Oli sul tunne, et jääd juhtide kelgult maha?

Ma ei ole kunagi kedagi kadestanud. Ma olen saanud alati teha, mida ma tahan. Pigem on see rohkem see moment, et tuleks mingi vastutus võtta. Et saad aru, et oled nii palju elult saanud ja peaks midagi tagasi andma. Pigem on see kolhoosnikute järeltulija ülemäärane kohusetunne.

Oli see juhuste kokkulangevus, et Vanemuine otsis draamajuhti ja sa lihtsalt otsustasid proovida?

Esimene hetk ma mõtlesin, et annaks märku – ma olen ka olemas ja valmis tööd tegema. Sest olen viimasel aastal liiga maakoju ära kaevunud. Eks need viimased aastad teksti kirjutades olid rasked. Ühelt poolt, nagu tagantjärgi kuulen, oli mul mingi imago tekkinud; inimesed arvasid, et mul on nagunii nii palju tegemist, et minuga pole mõtet ühendust võttagi. Aga tegelikult istusin mõni kuu täiesti tööta. See alarahastatus andis tunda. Tegelikult on tekstikirjutamispoole tasustamine siiamaani 2000. aastas, kui ma alustasin.

Ma ei ole süvenenud, palju keegi kuskil küsib ja palju keegi saab, aga ma olen väga vähenõudlik olnud ega oska ka kaubelda. Rahast rääkimine on väga ebameeldiv. Et siis olen mõnikord öelnud, et teeme ära ja pärast vaatame, sest kunagi ei tea ka ette, kas sul tekst õnnestub. Kunagi tajusin seda painet, et kui rahas ette kokku lepin, siis tekib tõrge ja ma ei suudagi midagi teha. Aga mis teha – kapitalismis tuleb sellega harjuda. Ideaalis unistan ma paremast maailmast, kus selliseid paineid ei oleks.

Ma olen sind alati eelkõige näitekirjanikuks ja dramaturgiks pidanud. Aga draamajuhi töös on ohtralt administratiivset, loomingulisust seevastu napilt.

Eesti keeleruum on nii väike, et siin pole kahjuks võimalik spetsialiseeruda näitekirjanikuks. Väikeses keeleruumis peab universaal­ne olema, aga see tähendab väga ränka tööd. Pidevaid kompromisse, virelemist ja teiste armust sõltumist. Mul sai sellest ühel hetkel kõrini. Ja siis tekkiski mõte – pakkida oma tegevused ühte kohta, ühte teatrisse. Vanemuises tundus selleks väga võimas trupp olevat. Ja ma pole seda kahetsenud. Mis aga administreerimisse puutub, siis olen elanud arusaamises, et juhi tööülesanded kujunevad tänapäeval isikuomaduste põhiselt. Aga eks aeg näitab.

Kõik asjad ühe katuse alla? Alates kirjutamisest ja lõpetades lavastamisega?

Ma arvan, et kirjutamisega pean natuke vahet. Ma üritan küll.

Kontrollifriigi unistus – ise kirjutan, ise lavastan ja ise juhin…

See oleks jah nii ilmselt, aga ma ei pea ennast nii tugevaks isiksuseks, et see ennast õigustaks. Teater on kollektiivne kunst ja jääb selleks. Ma ei ole veel näinud lõpmatuseni toimivat süsteemi, kus valitseb kellegi kesksus. Ma ei usu Brechtide süsteemidesse – need hakkavad paratamatult ühel hetkel oma saba sööma.

Aga millesse sa usud?

Perekonda. Kui ma saaks uuesti valida, siis ma läheksin õppima koduperenaiseks.

Mulle meeldib koristada ja mulle meeldiks, kui mu elu sisu oleks kodu ja perega tegelemine. Ma ei tea, kui kaua ma vastu peaks. Aga kui periooditi olen seda saanud, on need olnud väga õnnelikud perioodid.

Tegelikult meeldib mulle kõige rohkem olla koduperenaine ja isa. Mul on praegu käsil väga veetleva 3aastase tüdruku kujunemise käik lapsest isiksuseks. See on pööraselt põnev protsess. Kuigi jah, eks see on meie ühiskonnas rohkem hobi. Aga kui mul valida oleks, siis tegeleksin ma päevad läbi vaid sellega. Eile tegime kastanitest ja tammetõrudest loomi. See rõõmus naer, mis vallandub, kui isa naaskliga sõrme torkab, on võrreldamatult lunastav.

Käid sa iga päev tööle oma maakodust või oled otsustanud end Tartusse paiksemalt sisse sättida?

Suurema osa nädalast olen siiski Tartus. Üürin koos vennatütrega Karlovas väikest korterit. Kodu, mida olen aastaid ehitanud, on müügis. Pere elab Rakveres üürikorteris. Segadus on suur, küllap on see keskeakriis minu moodi, ilma sportauto ja armukesteta. Aga pere on väga mõistev olnud. Isegi koer ei ole mind hammustama hakanud. Veel.

Aga kuidas sa kõnnid siin üksildase hundina ringi? Tartu on tore linn küll, aga sellest üksi ei piisa.

Tartu on õnneks Tallinnast erinev linn. Tartu ei pea otsima endale kodanikke mööda ilma taga. Inimene kas muutub tartlaseks või ei muutu tartlaseks. Ja pole seda muret, et neid inimesi väga vähe oleks. Selles suhtes olen õnnelik, et see pole Tallinn ja keegi ei sunni mind tartlaseks hakkama – see on kõige suurem eeldus, miks üks inimene saab teise linna inimeseks kasvada.

Tartu teeb seda sinuga nii ehk naa.

Vaatame!

Aga Liisa ja Kadi Leen ei ole siis niipea Tartusse tulemas?

Võtame üks päev korraga. Tark ei torma. Liisa ja Kadi Leen on Rakveres, Liisal on Rakvere teatriga leping selle aasta lõpuni ja eks meil on kevadeks mingid plaanid selged ja siis vaatame. Ma olen ennegi näinud organisatsioone, kus on toredad inimesed ja mis toimivad hästi ja sinna tuleb uus tore inimene juurde, aga toredad inimesed kokku ei pruugi väga toredat sümbioosi tekitada. Võtame rahulikult.

Sa oled tark ja ettevaatlik?

Ma ei ole tark. Ma olen ettevaatlik. See jääb paratamatult külge. Kui oled palju lollusi teinud. Tark mõtleks ju asjad läbi, mitte ei prooviks. (Naerab.)

Oled dramatiseerinud üle 15 näidendi – on seda palju või vähe? Kui palju sul Tartu teatris võimalusi paistab kirjatööga tegelda?
Maailmarevolutsiooniga võrreldes pole see muidugi midagi. Aga talvel täitus mul kümme aastat hetkest, kui alustasin oma esimest näidendit. Püüdsin natuke kokkuvõtteid teha ja tulemus oli hirmutav – kümne aastaga üle neljakümne erineva teksti – see oli väga murettekitav. Keskmiselt neli teksti aastas, lisaks põhitööle, on natuke liiga devalveeriv. Juba sellepärast tuleb aeg maha võtta ja kirjutamisse paus teha. Inimene peab suutma ka mõelda, mitte ainult tegutseda.

See hetk, kümme aastat tagasi – mis hetk see oli?

Olin Rakvere teatris tookord. Ja teatrikohvikus istusin ja joonistasin dialoogi ruudulise paberi peale. Eks see mingi teatriküsimus oli. Aga eks nende lavastajate pealt, kes mu tekste lavastasid, sain ma päris palju õppida. Kõrvalt vaadates oli väga hea õppida. See õpetas rohkem, kui lavakoolist tulnud enesekindla lavastaja tõmblused proovisaalis, kus ta püüdis seletada näitlejale midagi, mida olemas ei ole.

Aga seda teevad lavastajad alati.

Ei tee. Mina olen küll kohanud lavastajaid, kes väga selgelt ja täpselt oskavad ülesandeid anda. Ja teine asi, millega mul on vedanud – näitlejad on viitsinud minuga teha. Nad on viitsinud mind koolitada.

Et nad ei ole sind lihtsalt pikalt saatnud?

Mõnikord ka seda. Aga nad pole käega löönud pärast seda pikaltsaatmist. Kindlasti on Velvo Väli mulle väga palju asju selgeks teinud, mida näitleja vajab ja mida ta üldse mitte ei vaja.

Mida tunneb verinoor lavastaja, kellele näitleja koha kätte näitab?

Mis ta ikka tunneb? Tunneb, et talle tehakse ülekohut ja kogu maailm on tema vastu.

Nutnud ka oled?

Selle pärast küll ei ole. Ma nutan ikka sentimentaalsetel põhjustel. Aga tobe on see, et… see on nii lapsik tegelikult… selle asemel, et kapselduda, kuula parem, mida sulle öelda tahetakse. Keegi ei soovi ju halba, aga sulle tundub, et kogu maailm on sinu vastu. Aga see lapsikus – see on see, mis ühelt poolt inimesi teatri juures hoiab. Teisalt – see on pärssiv. Mis asja me põeme nende asjade pärast? Iga inimene eraldi teatri sees on väike osa ja ta võiks mõelda suuremale osale ehk sellele, mis jõuab vaatajale saali. Eesmärk on ju see, mitte see, kuidas ise ennast tunda. Aga sellele arusaamisele jõudmiseks läheb aega.

Arusaamiseks tuleb 40 aastat ära elada?

Kui siiski jõuab. Mul on omad väikese poisi kompleksid veel praegugi. Õnneks on kogemust nii palju, et saan aru, et see on minu kompleks ja sellepärast ei pea teisi kiusama.

Miks sa ikkagi lavastajaks õppima läksid? Keeruline amet ju.

Keeruline ta ei olegi, kui endale asjad selgeks teha. Aga ta on üksildane amet. Ja lõpuks on ka näitleja amet suhteliselt üksildane. Lavastaja poole pealt võib tunduda, et näitlejatel on seal kambas nii mugav, aga tegelikult on iga näitleja proovides kaunis üksi, eriti kui talle ei satu lavastajat, kellega ta leiaks ühise keele. Või kes suudaks teda motiveerida. See on väga suures osas õnne küsimus.

Lavastajana ikka näitlejate kätt hoiad?

Ma ei ole küll kunagi näitlejate kätt pidanud hoidma. Ju mulle on siis nii tublid näitlejad sattunud. Ma ei ole seda ka kõrvalt eriti näinud. Näitleja on üldiselt nii tugev isikus, et ta püüab ise hakkama saada, kui tal on, millega hakkama saada. Seal ongi need küsimused, kas me oleme mingid asjad prooviperioodil läbi rääkinud või ei ole. Ja siis on sellel näitlejal kõige mõttetum minna lavastaja rinnale nutma, kui on jäänud asjad läbi rääkimata. Ta otsib partneri ikkagi sealt, kust ta saab abi. Ma ei tunne ennast analüüsis väga tugevalt, aga kui pead ise näitlejana lavale ronima siis, saad aru, mis asjadega sul on midagi peale hakata, millega ei ole. Padrata võib lõpmatuseni.

Küsin uuesti – miks lavastajaks? Ma tahaks seda teada.

Ma tahaks ka seda teada. (Muigab.)

Mati Unt tavatses oma esietenduste aegu saalis istumise asemel närviliselt mööda teatrimaja jalutada. Mida sina tavaliselt teed?

Undil oli selleks ka õigust ja põhjust, ta oli ennast selleks ajaks piisavalt palju ületanud, et võis seda endale lubada. Ma tahaks sama teha, aga mulle tundub, kui julgesid teha, siis julge ka nendega koos olla sel hetkel. Ega mulle meeldi saalis olla ja arvan, et varsti muutun nii ülbeks, et teen nagu Unt.

Mida annab sulle teleseriaalide – näiteks “Õnne 13” – stsenaariumi kirjutamine? Ning kas edaspidi, kui tööd on tapvalt palju, hakkad ööpoeediks, sest päeval aega napib?

Kõik uued tekstivormid on ühelt poolt uus huvitav ülesanne, mis paneb ajusagarad vibreerima ja elu muutub jälle mõneks ajaks huvitavaks ning küsimusterohkeks. Teisalt on see ka alati mingis osas leib mu laual. Tahaks kindlasti rohkem süveneda ja aega võtta, aga tööprotsessi eripära on üles ehitatud kiirusele. Seega – ideaalini pole selles vallas jõudnud. Mis öödes kirjutamisse puutub, siis tekstikirjutaja tööd olen pidanud kogu aeg tegema öösiti ja nädalavahetustel. Aga tervis hakkab selleks juba liiga kalliks muutuma, et nõnda kaua jätkata. Alternatiive eriti palju jälle ei ole. Seega tundub, et olen hetkel õigel ajal, õiges kohas.

Lavastad Vanemuises draama “Tappa laulurästast” – miks just see?

See on pikk jutt, aga lühidalt öeldes – “Laulurästas…” kõneleb millestki, mis mind puudutab. Minu sisemist mina. Isa mu sees, naist mu sees, last mu sees ja lapsepõlve mu mälestustes. Kõike, mis on mu elu rikkaks muutnud. Õnneks ei pea selle pealt veel makse maksma.

Vanemuine on lootust ilmutanud, et koos sinuga saab draamatrupp uue hingamise. Milliseid plaane sa mõtteis haud?

Vaevalt, et Vanemuise draamatrupp nüüd kõik need aastad hinge kinni hoidis ja näost lillaks läks. Mul ei ole kindlasti tagataskus miskisugust imeflööti, mis kõik enneolematus rütmis liikuma paneb. Olen väga igav, vaikne ning rahulik käsitööline. Ja sellega ma lüüa üritan. Kui see ei sobi, siis liigub Vanemuine edasi ja mina edasi. Ega me nüüd laulatatud ka pole. Aga enne loobumist püüan ma siiski kõik aknad ja uksed lahti saada. See võib võtta aasta-kaks, eks siis saab näha.

Miks sa end igavaks ja vaikseks nimetad?

Ma olengi. Nii palju on ümberringi inimesi, kes säravad ja sädelevad ja räägivad huvitavaid mõtteid. Minu proovid on suhteliselt töökesksed – see on selline ratsionaalne pragmatism, ma ütleks. Olen kogu aeg lootnud, et truppi satub mõni selline inimene, kes suudab elevust üleval hoida ja siiamaani on see õnnestunud. Ma loodan seda alati näitlejatest.

Et sina saaksid olla vaikne ja igav?

Ei-ei, eks see alustamine on kõige raskem. Esimene pool tundi proovist on alati kõige vastikum. Siis peab see asi kuidagi käima minema. Siis peavad mingid momendid tekkima, kas siis minust või näitlejatest, ja kui neid ei teki, oleks targem laiali minna. Siis pole sest proovist tolku.

Seda on ju igal pool näha. Kui hakkad kodus midagi tegema, midagi ehitama ja kui ikka ei tule, siis mine tagasi tuppa ja tee plaan. Või tee plaan ümber. Tingimusi tuleb muuta, et midagi hakkaks muutuma. Lihtsalt tampida külma näoga…

…pole mõtet?

Kindlasti on kuskil lõpus ka sellel mõtet. Kui on läbimängud, mida ei viitsigi enam vaadata, et olla kaasas ja samal ajal ka objektiivne – see on minu jaoks kõige raskem. Aga samas tuleb see ära teha. Oleks see käsitöö, oleks lihtne.

Ehkki sa ütlesid, et sulle lennusõit ei passi, on nimi Lennuk sul kindlalt küljes. Kust see pärineb?

Ma pole väga suur nimeuurija olnud, aga olen kuulnud oma suguvõsast, kes seda uurivad, et ta oli lennukas inimene – hoogne inimene. Tol ajal, kui nimesid pandi, ju sõna lennuk ses tähenduses, mis praegu ju kasutuses ei olnud. Oli aeroplaan? Mingid plaanid olid. (Naerab.)

See tuli hoogsusest. Vanaisa pealt oli hoogsus arusaadav, aga nüüdseks on see hakanud maha käima… (Rehmab iseenda poole.)

Üks teatrimees solvus, kui leidsin, et ta on nohikutüüpi. Ära sina nüüd solvu, aga sinagi oled ju heas mõttes nohik.

Ma ei solvu. Mina ei pane kedagi kulli pahaks. (Naerab.) Ega ma hakka mängima kedagi teist, et olla huvitav või hoogne või karismaatiline. Kuidas näiteks Mait Malmsten saaks teeselda, et ta on Mait Malmsten? Ta lihtsalt on. Tema energia lihtsalt on selline nagu on. Ma oleks väga rumal, kui ma hakkaksin kujutama, et olen särav ja seltskondlik. See on hiire-legend, kus hiir kujutleb, et on kass: mina tean, et ma kass olen, aga kas kassid ka teavad või söövad mu lihtsalt ära?

Ei ole mõtet ennast petta.

Urmas Lennuk

Sündinud 16.10.1971

1996–2000 EMA Kõrgem Lavakunstikool, lavastaja eriala

2000–2011 Rakvere teater, lavastaja, dramaturg, näitekirjanik

2005–2008 EMA Kõrgem Lavakunstikool, dramaturgia õppejõud

2009–2010 EMA Kõrgem Lavakunstikool, õppejõud “Lavastaja töö tekstiga”

Alates augustist 2011 Vanemuise draamajuht 

 

22.10.2011