Draamajuht lubab kvaliteetse aja masinat

Tartu Postimees, Jaan Olmaru

Vanemuise teatri värske draamajuht Tiit Palu ütleb intervjuus, et järgmisel paaril hooajal keskendutakse draamatrupi inimeste koostööle ja arengule, publikule paistab see välja eelkõige huvitavate, üllatuslike näitlejatöödena.

Väga paljud inimesed annavad uue aasta algul endale lubadusi. Kas ka teie kuulute nende hulka ja millised on teie lubadused?

Lubaduste andmine ja isikliku arengu programmi väljakuulutamine on tähtis. Maailm muutub juba ainult sellest paremaks paigaks. Sama tähtis on leppida iseendaga, nagu ollakse. Meeldiv on suhelda inimestega, kes tunnevad endaga kooskõla. Pole vaja olla tervisekäsiraamatu ja parteiprogrammi ristand.

Minu lubadus on leiutada kvaliteetse aja masin, mille toodangut luban kõigile jagada. Retsept koosneb heast unest, laste naerust ja väärt raamatutest. Igaüks võib kodus ise proovida.

Eelmise aasta lõpust jääb paratamatult meelde ajalehe Sirp ümber toimunu. Kuidas teile tundub, kas Eesti kultuuripoliitika on kultuurisõbralik?

Eesti kultuur on suurem kui Eesti riik. Nii peabki olema. Eesti riigil pole tanke ega lennuväge, aga eesti kultuuril on olemas kõik nišid ja žanrid.

Kultuuri juurde käib mängulisus ja mäss reeglite vastu. Riik toetub aga normidele ja seadustele. Kui minister hakkab mänguliseks ja reegleid vabalt tõlgendama, siis juhtub vältimatult see, mis juhtus Rein Langiga.

Sirbi juhtum lahenes hästi: uus peatoimetaja on tugeva selgrooga, haritud ja kogenud, otsinguline Ott Karulin. Julgen arvata, et lõpuks võitsid nii riik kui ka kultuur. Mulle Lang inimesena meeldib, loodetavasti saab tema arrogantsi mõnel teisel mänguväljal veel kaua nautida.

Kas praegune Eesti teater peegeldab ühiskonnaelus toimuvat piisavalt? Kas teater üldse peaks seda tegema?

Oleneb, mida me mõistame Eesti ühiskonnaelu all. Kas seda, et kõik ärimehed ja poliitikud on küünilised sead, kes ainult petavad ja varastavad? Või seda, et on võimalik elada ausalt ja puhaste mõtetega, ilma et peaks seda iga jumala päev kahetsema? Mõlemad pildid ühiskonnast on olemas – esimene pilt on meedias valdav üksteist ja pool kuud, teine jõulude eel kaks nädalat.

Eesti teatrites otsitakse iga päev kunstilist vastet sellele, mis tegelikult toimub. Üks võimalus on kiirreageerimisteater, näiteks teatri NO99 aktsioonid, mida valmistatakse ette kaks päeva ja mängitakse vaid ühe korra. Nii on võimalik anda rusikahoop laineharjal.

Teine võimalus on autentsete lugude kogumine ja nende koondamine teemalavastusse. Näiteks sobivad Merle Karusoo projektid juba aastakümnete tagant, aga ka Tartu Uue Teatri hiljutine «Äralennuväli». Need võimaldavad sotsiaalset kokkuvõtet.

Kolmas võimalik lähenemine on lavastada klassikatekste. Peale Tšehhovi ja Shakespeare’i on olemas eesti oma tüvitekstid, kus on piisavalt elu- ja kunstitõde kõikideks meeleheite- ja rõõmuhetkedeks. Selliseid mahukaid ja keerukamaid ettevõtmisi on kõige parem teostada suuremates teatrites, mille sekka kuulub ka Vanemuine.

Miks peaks inimene praegusel infotehnoloogiaajastul, kui kõik tuuakse ekraani kaudu kätte, leidma tee teatrisse?

Vahetu suhtluse vajadus simulaakrumite ajal ilmselt suureneb. Teater on tähtis sotsiaalse suhtluse keskus. Vähemalt seni, kuni publikut ja näitlejat ei asenda hologrammid. Eestis on näitleja hologrammiga asendamise võimekus muide juba olemas. Inimese toovad teatrisse lood, mis teda puudutavad.

Kas teatripublik tuleb saali pigem meelt lahutama või ootab ta võimalust tõsisemalt kaasa mõelda?

Tänane teatripublik on alati parem kui eilne või üleeilne. Teatrisse tullakse valdavalt ikka heas tujus ja valmisolekuga elamuseks, mõtlemisvõimet ei saa koju jätta või garderoobi riputada.

Arvan, et tõde on kuskil vahepeal. Kui meelelahutus toimub siin ja praegu ning on heade kavatsustega tehtud, puudutab see nii tegijaid kui ka publikut, sest mõeldaksegi kaasa. See, mis meid puudutab, on igal päeval pisut erinev, isegi kui me räägime igavikulistest kategooriatest.
Praegusel publikul on suurepärased võimalused teha eelluuret, millest lavastus räägib ja milleks see on tehtud.

Õnneks kasutataksegi üha rohkem võimalust lugeda kodulehelt ja blogidest. See muudab hea elamuse saamise võimalikumaks.

Uue aasta sügis toob Vanemuisesse seitse noort näitlejat. Kas see tähendab teatrile uue ajastu algust?

Vanemuine on Eesti vanim teater, millel on võimas ajalugu. See staatus pole mingi taak, mis on vaja õlgadelt heita. See staatus tuleb välja kanda, samas sihikindlalt edasi liikuda.

Tõsi on see, et trupp uueneb rohkem, kui seda mitmekümne aasta jooksul on juhtunud. Mis reaktsiooni see keemia on andnud, saab näha paari aasta pärast. Repertuaar muutub kindlasti julgemaks. Ilmselt tuleb juurde ka muid tegevusi, mille realiseerimisaeg on lühem ja maitse värskem kui pikalt planeeritud projektidel.

Päris mitu järgmist aastat on Vanemuine kohaks, kus küpsevad uued näitlejaisiksused ja ideed. See toob kaasa nii õnnestumisi kui ka möödapanekuid, kindlasti palju tähelepanu. Mõju on vastastikune. Teater ootab noortelt palju, kuid on valmis ka vastu andma.

Vanemuise draamatrupi tulevik on tugevas ansambliteatris, kus on koos eri põlvkonnad. Tiit Ojasoo kursuse seitsme lõpetaja tulek on võimalus, mis võiks õnnestuda.

2014. aasta sügisel algava hooaja repertuaar Vanemuises on esimest korda teie enda koostatud. Mida on teatrikülastajal oodata?

Lisaks seitsmele teatrikooli lõpetajale tuleb truppi teisigi uusi inimesi. Nende hulgas on lavastaja Andres Noormets, tema huvi ja vaatepunktid teatris on pidevas liikumises. Noormetsa esimene lavastuse on Lars Noréni «Deemonid».

Noorte näitlejatega teeb nende esimese lavastuse Gruusia teatri legend Avtandil Varsimashvili. Rein Pakk jätkab autorilavastuste rida, novembris esietendub tema lavastus «Salaryman», mille teema on inimene ja tema palk.

Plaanis on Anton Tšehhovi «Kajakas» ja Sofi Oksaneni «Kui tuvid kadusid» ja mitu uut eesti teksti.

2015. aastal teeb suurlavastuse Jaanus Rohumaa. Loogiline on, et tuleb ka Tiit Ojasoo.

Järgmisel paaril hooajal keskendume draamatrupi inimeste koostööle ja arengule.

See tähendab kasvavaid väljakutseid ja omavahel kokkulepitud ülesandeid, mis publikule paistab välja eelkõige huvitavate, üllatuslike näitlejatöödena.

Teatris on kõige tähtsam inimene, draamalavastuses näitleja. Vähemalt sellises teatris, mida Vanemuises on varsti juba 150 aastat tehtud.