Dirigent igatseb koju nagu laps
Raimu Hanson, Tartu Postimees
Küsimustele vastab maailmas kontserdi- ja ooperimajade vahet ringi lendav Anu Tali, kes dirigeerib laupäeval teatri suures majas lavamuusika tippudest koosnevas ooperigalas Vanemuise orkestrit ja soliste.
Kõigepealt viktoriiniküsimus: kes on see tuntud isik, kelle kohta on Postimehes kirjutatud, et ta on «väga enesekindel, väle, vahel isegi kannatamatu ja jõuline, kuid samal ajal ka omapäraste irooniliste naljadega, sarmikas ja pehme»?
Seda ütles minu kohta režissöör Daniel Finkernagel. Ma pean ütlema, et ma ikka loen, mis minust kirjutatakse, ja ta ütles seda ka minule endale.
Daniel Finkernageli juuresolekuid Põhjamaade Sümfooniaorkestri ja minu elus filmitegemise ajal ei olnud tunda. Ta oli tagaplaanil, aga sekkus ikkagi nii palju, et sai minu arust väga hea filmi. Filmimine oli mitmes faasis, kõigepealt Müncheni Kammerorkestriga ja poole aasta pärast sõitsime Eestis ringi.
Daniel Finkernageli «Maestra Baltica» esilinastus kultuuritelekanalis Arte sügisel 2007. Kuidas meeldis?
Nii noorest inimesest ei ole võib-olla põhjust filmi teha. Aga ma olen rahul, sest film ei räägi minu tõekspidamistest, vaid näitab tööretke ja mind kui eestlast. Mul on väga hea meel, et ma saan sellega Eestit tutvustada.
Filmis ei ole põhjapanevaid arusaamasid, kuidas peab tegema muusikat. See film ei tungi minu eraellu, mis on mulle väga oluline, sest minu meelest intelligentsed inimesed ei taha teada üksteise eraelust. Nii et see on intelligentne ja hästi tehtud film.
Milliste sõnadega iseloomustab Anu Tali ennast ise?
Ma olen suhteliselt vastupidav peaaegu kõigele, ja teinekord olen soovinud, et ma ei oleks nii vastupidav. Mõnes osas olen kõva kivi, teises osas täitsa tavaline inimene oma vigade ja plussidega.
Milliseid iseloomuomadusi on dirigendil tarvis, et saavutada hea kontakt orkestriga, mille ette ta astub esimest korda?
Ma arvan, et igasuguse professionaalsuse aluseks on tipptasemel see, kui sa suudad oma ala teha nii lihtsalt arusaadavaks kui vähegi võimalik. Aga kõige olulisem siin elus on, et sul oleks inimeste ja kogu ümbritseva suhtes respekt, ja see ei ole ainult dirigentidega nii, vaid igal pool.
Kui sa vaimustud muusikast, siis on võimalik võita inimesed täielikult enda poole – lihtsalt selle pärast, et sa oled veenev oma tegevuses, et sa armastad seda, mis sa teed – hoolimata vanusest, rahvusest või veel millestki.
Hoolimata ka sellest, mis soost on inimene?
Inimese soost ei olene minu arust mitte midagi.
Aga miks siis on väga harva näha naisi orkestrit dirigeerimas?
See küsimus tuleks esitada natuke teisiti. Kui paljud tahaksid elada lennukis? Ma ei ole täiesti kindel, kas see on lotovõit, kui tuleb elada üksi reisides, arvestades oma pesuga, kas sellest tuleb 10 või 20 päevaga välja. Kui tuleb panna kokku reisigraafikuid ja mõelda, kas jõuad vahepeal koju või tuleb sõita Berliinist otse Münchenisse edasi.
Dirigenditöö on lisaks veel selline, et sa oled igal pool suhteliselt lühikest aega, nii et ei jõua ka sõbruneda kellegagi. See on väga üksildane amet.
Kuhu on praegusel hooajal lennukites elamine viinud?
Minu hooaeg algas augusti lõpus Prantsusmaal ja on jätkunud enamasti Euroopas, aga lisandus ka kaks huvitavat maad, kus ma ei olnud veel debüteerinud.
Käisin London Sinfoniettaga Ameerika Ühendriikides ja jõudsin vahepeal ühe teise orkestriga teha Kanadas 30-kraadises pakases kontserdituuri. Kui ma tulin tagasi, oli Põhjamaade Sümfooniaorkestri üks kontsert ka Tartus.
Itaalias käisin selles vahemikus, mis jääb Rooma ja Bologna vahele, kus on 71 ooperiteatrit. See oli minu Itaalia-debüüt. Õnnestus päris hästi. Ja aprillis tuleb Londoni-debüüt London Sinfoniettaga.
Kuidas käib 12 aastat tagasi teie asutatud Põhjamaade Sümfooniaorkestri käsi?
Tänu Kadri Talile käib Põhjamaade Sümfooniaorkestri käsi väga hästi. Mina ei suuda väga kaugele ette mõelda, Kadri on suutnud orkestri finantsiliselt stabiilsemaks teha kultuuripoliitika kiuste. See on lausa piinlik, et kultuuri rahastamine on praegu väga-väga kesine.
Põhjamaade Sümfooniaorkester on, mulle tundub, nii muusikute kui ka publiku hulgas populaarne. Orkestris on palju häid muusikuid ja me toitume üksteise energiast.
Ooperigalas mängib Vanemuise sümfooniaorkester ja laulavad solistid Pille Lill, Karmen Puis, Jean-Pierre Furlan (Prantsusmaa), Taavi Tampuu ja Atlan Karp. Kuidas kõlas Vanemuise orkester nüüdses proovis, pärast viimast, septembrikuist kohtumist «Tosca» etendusel?
Septembrikuu «Toscas» oli väga liigutavaid hetki, teise vaatuse lõpp oli täitsa unustamatu. Publiku, orkestri ja lauljate vahel tekkis äratuntav liigutuse hetk ja Pille Lill laulis nii, et annab kaua meenutada.
Täna tuli orkester muusikaliste ideedega hästi kaasa. Kahtlemata on laval absoluutselt fenomenaalne muusika ja ma usun, loodan ja tahan, et me teeme sellele au.
Kuidas paistab Tartu kui muusikalinn kaugemalt vaadates?
Mina kui Põhjamaade Sümfooniaorkestri juht, Tartu linnavalitsus, Vanemuine ja publik – me oleme märganud üksteise olemasolu ja meie koostöö on toiminud. Tartusse on alati hea tulla, sest meid on siin oodatud, saalid on täis, linnavalitsus tahab meie kontserte toetada oma vähestest võimalustest. Tartu on väga kultuurne linn.
Kui kõvasti kimbutab kaugel viibimise aegu koduigatsus?
Välismaal olles ma kohutavalt igatsen koju. Ma igatsen kõige rohkem eesti keele ümbrust ja loen päevi nagu väike laps, et veel üks tudu ja…
Aga mõnikord, kui ma olen tagasi jõudnud, olen vaadanud, et eks me ole natuke sapised.
Tahaksin küll soovida rohkem heatahtlikkust – eriti nüüd, pärast käimist Itaalias, kus inimestel on pruunid silmad kogu aeg sinu poole ja nad küsivad siiralt, et palun ütle, mida sa tahad, ja ma teen seda.
Muidugi on meil meie kliimas teisi häid omadusi, meil on näiteks sisukust ja kestmajäämist. Aga ma tahaksin küll, et me oleksime üksteise vastu armastusväärsemad.