Diktaatorlik kontsert vajab laagerdusaega

Tartu Ekspress, Rasmus Rekand

 

Detsembri alguses Vanemuise väikese maja lavale jõudnud psüh- holoogiline triller “Kontsert diktaatorile” pole etendus, mille lõpus, juba aplausi kõlades oskaks kuue lausega nähtust ülevaatliku kirjelduse anda. See tükk, nagu headusele preten- deeriv veingi, vajab settimist, õhku serveeringul ja aega järelmaitset tunnetada.

Briti kirjaniku Ronald Harwoodi spektaakel viib vaataja 1946. aasta Berliini, kus Ameerika major (Aivar Tommingas) natsismikuritegude uurijana süüdistab maailmakuulsat dirigenti Wilhelm Furtwänglerit kollaboratsionismis. Ei, tegemist pole ajalootunniga. Ja veel vähem ühekihilise süžeega krimkaga, kus detektiiv vingete mõttenippidega kisub avalikkuse ette kõige vähemtõenäolisema isiku kuritegeliku olemuse.

Siin rulluvad laval mitu erinevat armutut duelli, kus üheks osapooleks alati major. Alatute võtete armaada ja arrogants, ohtrate roppuste kastmes, ametliku ettekäändega pühendumus eesmärgile laotada laiali absoluutne tõde. Asjade arenedes imbub aga üha enam päevavalgele teinegi ajend – majorihärra sisemuses vahutav mäss, mälestused ja dogmad.

Innuka higistaja rollis teeb meeldejääva etteaste Rein Pakk. Maksimumpunktid teenib aga välja Aivar Tommingas, kes raginal purustab müüdi, et tema parim kasutusvaldkond piirdub haletsusväärsete totude ning torisevate vanameeste kehastamisega. Räägitakse, et Tommingas olla kunagi varases nooruses lühikest aega miilitsa vormi lausa iga päev seljas kandnud. Pole saanud uurida, kas tollest perioodist mõni kogemus ka nüüd uurijat mängides kasuks tuleb, ent veenvuse puuduses teda süüdistada oleks patt.

Etenduse kunstnik, ka näiteks “Vihmamehes” sama tööd teinud šotlanna Ellen Cairns on tuntavalt tugeva, ainuomase käekirjaga. Nii üllatab ka “Kontsert diktaatorile” olustik publiku suunas kaldu lavaga, mis tekitab topeltefekti. Lugu justkui surub sulle end peale, vajub pealtükkivalt sülle. Teisalt muudab perspektiiv tunnetuslikult suureks, kaugeks, ihaldusväärselt huvitavaks ja müstiliseks salapärase ustetaguse koos sinna peitunud mineviku ja samast lähtuva tulevikuga. Sünge kõlaga visuaalse ansambli ülejäänud liikmeteks on svastika, suitsevad varemed ja mägi halle kohvreid.

Et Vanemuise väikese maja fuajee seintel ripub Kalle Veesaare fotonäitus “Armastusega End(l)ale”, kus peale maalikunsti ajalugu jäljendavate fotode lausa nõuavad uudistamist ka nende lavastamislood, tundub paus etenduse kahe poole vahel ülekohtuselt lühike.

Kui pahatihti tükib enamiku kavalehtedest täitma toetajate reklaam ja pikk personali nimistu, siis sel korral leiab kaante vahelt kuhjaga põnevat, mis sisu mõistmise huvides tasuks enne avaakorde läbi sirvida.