Balletiäpardused: pritsimees luikede vahel, staarid käpuli
Aigi Viira, Õhtuleht
“Aget pole ma kordagi maha kukutanud!” kinnitab praegune rahvusooperi Estonia balletijuht Toomas Edur , kes oma kaasat Age Oksa on tantsijakarjääri jooksul sadu kordi laval kätele tõstnud.
Küll tunnistab Edur, et korra on ta lavale istmikul maandunud – Sao Paulos etenduse aegu. “Tulin kulissidest, hüppasin ja maan-dusin tagumiku peale,” muigab Edur. “Mis seal ikka, tõusin püsti ja jooksin edasi.” Pentsikuid äpardusi on balletiartistidel juhtunud aga nii lava peal kui ka lava taga.
Elena Poznjak-Kõlar: “Mu jalg oli kui tumba!”
“Kes ei oleks laval libisenud?” küsib kunagine priimabaleriin Elena Poznjak-Kõlar naerdes. Ja vastab ise: “Kõik tantsijad on.” Kord legendaarse “Tiina” balleti peaproovi aegu tõukas Poznjak end nii õnnetult üles, et väänas pahkluu välja. “Järgmisel päeval oli mu jalg kui tumba,” meenutab ta ja lisab, et õnneks oli see poolvarvastants. “Kontrolletendust tegin sellegi poolest pisaratega.” Pärast tuli aga sama teha televisiooni jaoks. Midagi üle ei jäänud, tumbajalgne baleriin tantsis oma numbrid ära. “Pärast tuli välja, et see oli jalaluumurd.”
Ka on Poznjakil lavaelus ette tulnud kurblooline hetk, mil tantsupartner Aleksander Kikinov tal laval elu sõna otseses mõttes kibedaks tegi. Rollijoonise järgi pidi Poznjak laval pikali maas lebama, uhked juuksed põrandal laiali. Kikinovil õnnestus kogemata tantsu käigus Poznjaki juustele maanduda. Asi võinuks õnnelikult lõppeda, kui meespartner poleks pidanud Poznjaki üles tõstma. “Tema viskas mu üles ja osa juukseid jäi sinna põrandale minust maha,” muigab Poznjak takkajärele.
Lilled jooksid hiirejalul mööda lava
Bizet-Štšedrini balletis “Carmen” oli mõningatel kordeballetti kuuluvatel noormeestel igav – polnud eriti tihedalt vaja laval viibida ja nagu ikka on sellisel puhul enamikul lavainimestel koerused lihtsad tulema. Nii ka siis: Jose peab heitma Carmeni poole kauni nelgi, ent oh imet, kui neiu kummardub lille üles tõstma, laseb see lihtsalt jalga. Lill oli seotud väikese valge hiirekese külge, kes elu eest püüdis vähemasti lavalt jalga lasta. Hiirel vedas, kadus koos lillega kulisside vahele. Kahjuks ei lubanud Carmenile ette kirjutatud koreograafia hiirt jälitama hakata.
Kalevipoeg käristas püksid katki
Vanemuise balleti “Kalevipoeg” etendusel kärisesid kesk tantsu nimitegelase püksid. Õnneks küll etenduse lõpupoole, stseenis, kus Kalevipojal on sütitav duett Sortsipiigaga. Püksid kärisesid ikka nii korralikult katki, et tantsija häda ja viletsus oli viimaste ridadeni näha. Ent vapper kangelane ei murdunud – tantsis lava taha ja naasis lavale püksata. Väle riieturineiu õmbles püksitagumiku kokku ja lõpukummarduse sooritas Kalevipoeg juba väärikalt – parandatud püksid jalas.
“Luikede järve” lavapilti ilmus tuletõrjuja
Ilmselgelt on iga endast lugupidava ooperi- ja balletiteatri repertuaaris ballett “Luikede järv”. Lavastus peaks pakkuma imelisi hetki valgete luikedega, kuid teinekord juhtub teisiti. Teatrilegendid teavad jutustada, et korra sattus luikede sekka hoopis tuim tegelane: üle järve liuglevatele lindudele pakkus seltsi läikiva kiivriga pritsimees, kes sel hetkel täitis oma ametikohustusi ja sattus täiesti kogemata prožektorite valgusse. Foon, millel oli kujutatud järv, paistis halastamatu prožektori valguses läbi ja nii hõljus tubli tuletõrjuja sõna otseses mõttes järvepõhjas. Et aga pritsimees asjatas enda arvates lava taga segamatult ega teadnud fooni läbipaistvusest midagi, kontrollis ta tuleohutuse üle ja vantsis südamerahuga minema. Publikul oli lõbu laialt.
“Luikede järv” on teinegi kord estoonlastel kiiva kiskunud. Kord juhtus II vaatuse aegu klassikalises ballistseenis pentsik lugu: kahel pool lava spaleeris seisnud kooriartistid hakkasid ühtäkki kohatult itsitama. Ühel kooridaamil oli ootamatult peale tulnud aevastushoog, mis kuidagi lõppeda ei tahtnud. Õnneks olid kooridaamide kleitidel uhked vedikud ning etenduse inspitsient taipas enne priimabaleriini ilmumist aevastava neiukese vedikutpidi lava taha sikutada. Lavaolukord sai päästetud, priimabaleriini niigi pingul närvid hoitud.
Aivar Kallaste: “Ma pole partnerit pillanud!”
Paar nädalat tagasi oma 50. sünnipäeva tähistanud Vanemuise üks staažikamaid tantsijaid Aivar Kallaste ütleb, et temal pole naljalt lavaäpardusi ette tulnud ja seda põhjusel, et on ise püüdnud laval korralik olla. “Mina ei ole partnerit kunagi maha pillanud,” lausub ta, ehkki kord juhtunud laval nii, et haaranud Kallaste partnerit selja tagant, et naine lae alla tõsta, aga tõstet sirgetele kätele ei tulnud. Üks ei suutnud tõugata ega teine lükata. “Tegime siis numbri uuesti,” meenutab Kallaste, kuidas nad partneriga end pusserdamisest välja keerutasid.
Muiates räägib Kallaste sellestki, kuidas ta korra rekvisiidiga jänni jäi. Mait Agu lavastanud kunagi balleti “Legend Joosepist”, kus kohustuslikuks rekvisiidiks oli flööt. Esimese vaatuse tarvis terve, teise jaoks pooleksmurtav. Ühtäkki oli aga Kallaste laval ja ilma flöödita. Õnnetuseks juhtus see olema stseeni aegu, mil tema lavategelane vangistati. “Hüppasin siis korra aksi taha,” naerab Kallaste. “Eks see pisut veider paistis: olin vang, justkui pagesin ja siis tulin vabatahtlikult vangistusse tagasi… Absurd! Seda etenduskorda vaatas ka Mait Agu, kes pärast küsis, miks ma vahepeal lavalt ära jooksin. Ma siis seletasin, et ilma flöödita ei saanud ma ju edasi mängida – kõik oleks ju seisma jäänud.”
Kõige pentsikum lugu juhtus aga Kallastega siis, kui ta Soomes tantsijaleiba maitses. Turu linnas Aurinko-balletis. Kallaste tegi seal ahvirolli ning see tähendas lõputut improviseerimist. “Ma ei valda seda kunsti,” naerab ta. Kõik olnuks hästi, kui trupp poleks läinud Rostovisse ringreisile ja vene keele oskajast Kallaste poleks pidanud oma ahvikostüümis tervitama publikut. Pajatas siis laval muinasjutte, publik naeris ja siis ütles viimase lause soome keeles, et kolleegid teaksid etendusega alata. Ei midagi. “Davai! Ještšjo raz!” nõudis saalitäis innukalt. Ei jäänud muud üle kui naljategu jätkata: “Pärast öeldi saalist kompliment tõlgile, kes rääkis nii kenasti vene keeles ja pani veel kostüümi ka selga…”
Kuid ehkki Kallaste pole oma korralikkuses kunagi partnerit pillanud, on ta ise korra uhkelt laval pikali käinud. Küll mitte teatrilaval, vaid loengkontserdi aegu, kus agarad inimesed olid spetsiaalselt artistide auks põranda ära pooninud. Hispaania tantsu esitanud Kallastel õnnestus end nii õnnetult painutada, et põrand jalge alt kadus: “Käisin küljeli! Ja ma olin püüdlik, kastsin enne esinemist tükk aega põrandat!”
Vintis lumehelbeke pudenes kulissidesse
Kui Vanemuises tantsiti aastaid tagasi päevast lasteballetti “Pähklipureja”, hakkas lumehelbekeste valss ühtäkki imelik välja nägema.
Pärast möödunud õhtu pidu kiskus üks lumehelbeke laval kummaliselt kiiva, pajatab Tartus ringlev legend. Ülejäänud valged kaunitarid pingutasid siiralt, et suuta selle ühe järgi, kes lihtsalt ei suutnud samme võtta, end sättida.
Viimaks juhtus lihtsalt kurb lugu – vintis lumehelbeke prantsatas lavakardinate vahele külili. Sinna ta jäigi.
Oleg Titov: “Igaühel võib laval äpardusi juhtuda!”
“Laval on igasuguseid asju juhtunud,” naerab endine balletitantsija Oleg Titov, kelle koledaim äparduselamus ei pärine mitte isiklikust kogemuspagasist, vaid hoopis Moskva Suurest teatrist, kus mees- ja naistantsija tõste pealt korraga kulissidesse kukkusid. “Terve saal oigas ja kargas püsti! Jumal tänatud, et kulisside taga olid inimesed ja nad kukkusid kahekesi inimeste otsa, mitte põrandale! See oli tõeline šokk!”
Ometi pole lavajumal Titovi ennastki äpardusist säästnud. Kord oli “Romeo ja Julia” esietenduse aegu laulatusstseen, mille ajal tabas staari mäluauk: “Ise vaatasin, et tüdruk seisab ja mul täielik mäluauk – pärast sain teada, et tantsisin tema eest ka. Ise ei mäletanud midagi!” Teine kord juhtus aga nii, et kesk etendust kadus lavalt valgus. Orkester jäi vait, tantsijad muutusid nõutuks. “No mis ma siis teen?” kirjeldab Oleg tollast ahastust. “Improviseerisime. See katkestus kestis vast minuti, aga mul jooksis terve elu silme eest läbi. Pärast, kui valgus tagasi tuli, alustati numbrit lihtsalt uuesti.”