Arvustus: Ilu ja armastus päästavad ikkagi

“Armastan! Armastan! Armastan!” autor ja lavataja Avtandil Varsimašvili on ise määratlenud näidendi lüüriliseks armastuslooks. Ja kuigi näitemänge armastusest, sõjast või neist mõlemast korraga on hulgaliselt, eristab vaadeldavat lavastust paljudest teistest tõepoolest haruldane poeetilisus.

Avtandil Varsimašvili on üks hinnatumaid kaasaja gruusia teatri- ja filmilavastajaid, kes on lavastanud nii kodumaal kui mitmel pool võõrsil. Ja see, et ta Vanemuise kutse vastu võttis ja Tartusse lavastama tuli, on kahtlemata kogu eesti teatripubliku võit. 
“Armastan! Armastan! Armastan!” kätkeb endas nii armastust, idealistlikku truudust kui ka sõjatragöödiat ja külma pragmaatilisust – kõike seda, mis päriseluski alatihti kõrvuti eksisteerivad. Ka lugu ise tundub pealtnäha üsna tüüpiline olevat – noored armuvad, abielluvad, saavad lapsed ning kõik on justkui ilu ja ime, mis kunagi ei lõpe. 
Kuid siis algab sõda ning armastavast mehest Nikalast (Reimo Sagor) saab peagi isamaa vabaduse nimel surev kangelane. Üksi laastatud maale jäänud kahe lapse ema Tamta (Jaanika Arum) peab aga üleinimlike pingutustega suutma toita end ja oma lapsi, kuni talle saadetakse appi deserteerunud vene sõdur Vitali (Veiko Porkanen), kes pärast sunniviisiliselt gruusia sõdurite hukkamisel osalemist grusiinlaseks tahab saada. 
Ja hoolimata sellest Tamta vaevleb Nikalale antud romantilise truudusetõotuse pärast, sajab lõpuks ikkagi tema ellu karmi reaalsusena sisse katkine katus, puhastamist vajav kaev ning kõplamata põld. 
Kuigi kirjeldatud lugu saaks esitada painajaliku tragöödiana ja iga teine eesti lavastaja seda ilmselt teekski, on Avtandil Varsimašvili loodud maailm näidendi traagilisusele vaatamata optimistlik, helge ja rõõmus, sest kõige kohal helendab armastus lähedaste ja kodu vastu. Rääkimata kõigekõrgema hoolitsevast silmast, mida huvitaval kombel kogu etenduse vältel tunda on. 

Ometi ei tõrju laval valitsev malbe huumor ja muinasjutulisus loost välja tegelikkust, isegi mitte traagilisust. Tamta vanaisa kuju (Tanel Jonas) on justkui ilmasammas, mis sümboliseerib ja väljendab elu igavest ringkäiku: lähedased sünnivad ja surevad, üks armastus hukkub, millest peagi tärkab uus, sõjad tulevad ja lähevad ning rasketele aegadele järgnevad jälle paremad – ja nii lõpmatuseni. 
Kuid siiski on selles igaveses liikumises ja muutumises midagi muutumatult püsivat. Ja vähemalt mulle tundub, et see igavene, mida lavastusega eredalt elus hoitakse, on armastus. Armastus enda, lähedaste ja oma kodu vastu ning lõppude lõpuks kõige ümbritseva vastu. “Armastan! Armastan! Armastan!” ei kõla tegelaste suust õõnsa ning ennast veenda püüdva mantrana – kõiki neid armastusi on saalis ehedalt tunda. 

Nii Tamta ja Nikala romantilist armastust, Nikala patriootlikku kodumaa-armastust kui ka hernehirmutise (Markus Dvinjaninov) heasoovlikku sõbraarmastust kõige elava ja elutu vastu. Õhus on tõesti tunda isetut ja kõikehõlmavat armastust, mis ei näi külmaks jätvat mitte kedagi publikust. 
Ja kuigi elu väikses gruusia külas on kujutatud fantaasiarikkalt ja fantastiliselt, ei mõju personifitseeritud jõgi ja inimkeeli kõigile piima pakkuv lehm (mõlemas osas Kärt Tammjärv) kuidagi absurdselt või lapsikult. Nii nagu peaaegu kõike elutargalt mäletav, teadev ja aimav Tamta vanaisa kivikuju või energiast ja elurõõmust pakatav hernehirmutis on inimtegelastega igas mõttes võrdväärsed tegelaskujud ka näiteks part (Liina Kolde), kilpkonn (Marian Heinat) ja koer (Veiko Porkanen). 

“Armastan! Armastan! Armastan!” tõestab ilmekalt, et täiskasvanutele mõeldud lugu võib mõjuvalt jutustada ka fantastilisi elemente kasutades, ilma et oleks tingimata tarvis üleloomulikku päriselust eristada. Tuleb vaid kõik komponendid – olenemata sellest, kas need on fantastilised või realistlikud – tunnetuslikult veenvaks tervikuks liita, ja seda kunsti näib lavastaja valdavat lausa suurepäraselt. 
Kindlasti väärib esiletõstmist see, kuidas on vastu astutud kõikvõimalikele eelarvamustele ja stereotüüpidele. Näiteks tehakse primitiivselt poliitiliseks minemata vaatajale kujukalt selgeks, et iga vaenlane ei pruugi siiski vaenlane olla. Vene sõdur Vitali, kes tahab saada grusiiniks, toodi Gruusiasse sõtta tema enda teadmata. Temal ei ole ei iseseisva Gruusia riigi ega selle rahva vastu midagi, pigem vastupidi – ta väidab end seda maad armastavat. 

Samuti saab selgeks, et kõik venelased ei ole sõnamurdjad, nagu Tamta väljakujunenud stereotüüpidele toetudes veendunult arvab. Ja see kõik ei tähenda, et Avtandil Varsimašvili tahaks teha olematuks Venemaa sissetungi Gruusiasse 2008. aastal. Pigem püüab ta meile näidata, et šovinistliku ja brutaalse vene sõduri tüüpkuvandi taga võib tihti olla sõbralik ja hea inimene, kes on samuti kõigest kellegi suure mängu väike õnnetu ohver. 

On suur rõõm näha, kuidas lavastaja on suutnud äsja teatrikooli lõpetanud näitlejad mängima panna. Õigupoolest ei meenugi, millal viimati Vanemuise laval sellist energiat ja väge tunda võis. Osatäitmised on ebatavaliselt ekspressiivsed ja sisendusjõulised, väljendusvahendid täpsed ning rollinüansid lõpetatult välja mängitud. 

Isegi seal, kus on lihtne langeda mängu teesklemisse ning takerduda publiku tähelepanu nautimise lõksu, jäävad noored näitlejad oma rollides väljapeetuks ning ülesandetäpseks. Ühesõnaga on Vanemuine saanud endale terve kamba võimekaid, tahtejõulisi ja enesekriitilisi näitlejaid! 

Ei tea, kui vabad käed Avtandil Varsimašvili kunstnik Silver Vahtrele jättis, sest lavakujunduses on kasutatud kahe gruusia maalikunstniku – Niko Pirosmani ja David Kakabadze – loomingut, ent igal juhul on tulemus oma fantaasia- ja väljendusrikkuses võimas ning ühe väikese gruusia mägiküla maastik ja olemus veenvalt edasi antud. Täpse ja emotsionaalselt jõulise fooni annab lavakujundusele ka Jaanus Moori ja Andres Sarve valguskujundus. 
Kogu eelneva liidab täiuslikuks tervikuks aga tundlik muusikaline kujundus, mille autoriks on lavastaja ise. See lisab olemasolevale tundelaadile omapoolseid aktsente ning võimaldab korduvate motiividega ilmstada etendatava loo kulgu. 

Taas saab ühe kunstiteosega kinnitatud tõsiasi, et armastus ja ilu päästavad maailma. Ja seda ei tehta õõnsaid loosungeid vaatajale pealesurudes, vaid armastuse ja ilu ilmvajalikkust tõestavad kõige paremini dramaturgiliselt huvitav lugu ning näitlejate ehe ja sisendusjõuline mäng.