Armastus versus kohusetunne

Äripäev, Mari Hiiemäe

Lavastus “Madisoni maakonna sillad” oli kaunis ja lüüriline mõtisklus armastusest, truudusest ja valikutest ühe juhtumi näitel, mille keskmes oli naine ning tema kaks suhet: üks, mida ta elas kohusetundest, ning teine, mis toitis tema unistusi läbi terve elu.
Lavastuse aluseks olev lugu ise oli hästi lihtne ja triviaalnegi, kuid fantaasiat ja kaasamõtlemist õhutas ta sellegipoolest.

Ootamatu kohtumine.

Lavastuse aluseks olev lugu ise oli hästi lihtne ja triviaalnegi, kuid fantaasiat ja kaasamõtlemist õhutas ta sellegipoolest.

Ma olen üsna kindel, et kui mind külastaks mu maakodus National Geographicu fotograaf, kellele oleks tarvis kohalikku silda näidata ja kes seejuures räägiks kauneid sõnu koiduvalgusest ja rabapistrikkudest, siis suure tõenäosusega ei juhtuks meiega midagi erilist.
Luuletajaid ja kaunihingelisi seiklejaid on mu tuttavate hulgas piisavalt palju ja ajutine ilusate sõnadega mängimine tundub mulle normaalne.
Pealegi ei ela ma “Madisoni maakonna sildade” Francesca-ga ei samas rollis ega sarnases ühiskonnas. Ometi panid lavastuse teemad mu mõtted kaasa liikuma ja võrdlus iseendaga käivitus ikkagi – millest ma elus ilma olen jäänud, mida kalliks pidanud, millest unistanud.

Köitvad osatäitjad.

“Madisoni maakonna sillad” ei nõudnud iga lause pingsat jälgimist. Tegevuse tempo oli rahulik ja selge ning sõnad ainult kordasid seda, mida silm niigi nägi. Seega oli aega mõelda ka isiklikke asju, samal ajal kui silm laisalt lavaltoimuvaga kaasas käis. Laval kulges nagunii kõik üsna üllatusteta rada mööda.
Osatäitjad olid head – parim, mis Vanemuisel välja on panna. Küllike Saldre, keda olen hinnanud vanemate intelligentsete naiste kehastajana, säras seekord armsa segadusesoleva va-rakeskealise koduperenaisena, kel pea sassi on aetud. Hannes Kaljujärv täitis seiklejast rännumehe osa, andes Roberti rollile veenvuse.

Paralleelid argipäevaga.

Oma olemuselt on lavastus nii magus ja romantiline teos, et ilma väga tugevate näitlejateta muutuks see kohe kindlasti imalaks. Vanemuise tükk jäi õnneks tõsiseltvõetavuse piiridesse, kuigi ka selles oli mõningaid momente, kus tekkis kahtlus, kas lavastuse veenvusega ikka on kõik korras.
“Madisoni maakonna sildasid” kriitilise pilguga vaadata ei maksa, siis võivad hakata häirima nii materjali pehme olemus kui ka kohati ebaveenvalt üles ehitatud dialoog.

Kui aga ka publik omalt poolt lavastusele elu sisse aitab puhuda, mis kindlasti tuleb väga hästi välja vähemalt sel osal vaatajaist, kel endal mingi peategelaste omaga sarnane dilemma eluteel ette on tulnud, siis pakub lavastus elamusi küll ja veel.