Loe

Mihkel Truman: Madisoni maakonna sillad ei kanna

kultuur.err.ee, Mihkel Truman

kultuur.err.ee, Mihkel Truman

 

Kergemat dramaturgiat peab teater publikule kindlasti pakkuma, kuid ka meelelahutus peab jääma heaks ja nauditavaks.

On tõsiasi, et kui üks teater tahab nii finantsiliselt kui ka kunstiliselt pinnal püsida, peab ta jämedalt võttes jagama repertuaari kaheks: ühelt poolt kergekoelisem, kuid heatasemeline meelelahutus; teiselt poolt nõudlikumat vaatajat rahuldav ning veidi rohkem süvenemist eeldav kunsti taotlev teater. Mõlemal on oma funktsioon ja mõlemad on vajalikud. Ja mitte üleliia tihti pole võimalik leida alusmaterjali, millest saaks luua midagi sellist, mis rahuldaks mõlemaid osapooli – tooks saalid täis ning leiaks äramärkimist aasta väljapaistvamate lavastuste seas.

Enamasti moodustavad teatri n-ö kergema poole komöödiad ja lihtsad ilusad armastuslood. Viimaste hulka kuulub loomulikult ka R. J. Walleri “Madisoni maakonna sillad”. Kuigi analoogse süžee ja ideestikuga näidendeid-instseneeringuid leidub hulgaliselt, on valitud lavastamiseks justnimelt see raamatu ja filmina kuulsust kogunud armastuslugu. Et selline valik tehti, siis vaadakem lugu ja selle etendamist lähemalt.

Kui romaan ja selle alusel vändatud film põhimõtteliselt “töötavad”, s.t sündmustik areneb sujuvalt, karakterid on oma arengus ja situatsioonides veenvad, nende sisekaemused ja -mõtted huvitavad ning mõjuvad, siis vaadeldavas lavastuses terviktulemus kahjuks nii õnnestunud pole. Sari Niinikoski dramatiseering on dramaturgiliselt sedavõrd nõrk, et seda elama panna oleks tõeline vägitükk. Dialoogid on ebaloomulikud, ebaökonoomsed ning lihtsalt igavad. Staatilisuse ja paljusõnalisuse tõttu puudub neis igasugune psühholoogiline pinge. Seda, mida tegevusest niigi näha on, ei ole ju vaja verbaalselt kirjeldada ega kommenteerida, kui see tegevusele just mingit lisatähendust või uut vaatenurka ei anna. Siinsel juhul paraku ei andnud.

Kui juba dialoogides puudub liikuvus ja täpsus, ei saa mingist tempost rääkida ka lavastuse enda puhul. Esimene vaatus osutus just alusteksti dramaturgilise nõrkuse tõttu väga venivaks ja väsitavaks. Teine vaatus, mis oli esimesest vaatusest peaaegu kolm korda lühem, tõi aga tervesse lavastusse justkui uue hingamise. Korraga oli tempo muutunud kiiremaks ning lugu kergemini jälgitavaks. Ent siiski muutub esimest ja teist vaatust kõrvuti ja omavahel seotuna vaadates lavastuse üldpilt ainult segasemaks ja tekib üha uusi küsimusi.

Et järgnevalt näitlejatööd vaatluse alla võtta, tuleb paraku jälle kohe alguses kehvavõitu dramatiseeringut sarjata. Kuna dialoog on sisult ebamäärane ja pinnapealne, on rolliloome näitlejale väga raskeks tehtud. Kui Külliki Saldre tegelaskuju on üldjoontes veel mõistetav ja alustekst annab mingigi pildi Francesca Johnsoni olemusest, mõtetest ja tunnetest, siis Hannes Kaljujärv on ilmsetes raskustes. Kujutleme, et näitlejale antakse ülesanne olla huvitav mees, selline, kes tekitaks argirutiini mattunud koduperenaises taas huvi ümbritseva maailma vastu laiemalt, sütitaks salasoovi põgeneda uude ja teistmoodi ellu. Kuid mida sisulist saame me selle “huvitava mehe”, Robert Kincaidi kohta teada, kui heita pilk tekstiraamatusse. Seda, et tegemist on rännumehe ja fotograafiga, kes kirjutas nooruses ka luuletusi, kellel on mööda maailma erinevaid naisi ning kelles on nii romantikut kui ka elu üle arutlejat.

Kõik on väga kena – argirutiinist väljamurdmiseks justkui ideaalvariant. Ent kui keskendume dialoogile ja sündmustikule ning vaatame, mida mees ütleb ja teeb, et ta olemus köitev tunduks, siis on tulemus natuke koomiline. Kogu see kodukootud ja isegi primitiivsevõitu filosoofia teeb Roberti tegelaskuju pigem selliseks meheks, kes üritab punnitatud targutamise ja romantilise õhkamisega üheks ööks naist ära rääkida. Vaba, sõltumatu ja elu näinud rännumehehinge väga tunda ei ole. Kui tema suurimaks järelduseks saab lõpuks arusaamine, et ta on sellele planeedile elama sattunud mitte selleks, et reisida või pilte teha, vaid selleks, et Francescat armastada, on ta minetanud igasuguse tõsiseltvõetavuse.

Kui näitleja mängib halvasti ning teeb ebamäärase rolli, on süüdi lavastaja, aga kas lavastaja on süüdi ebaõnnestunud lavastuse tegemises, kui ta on sunnitud (?) kasutama halba dramaturgiat? Ilmselt mitte. Peeter Tammearu tuleks hoopiski tunnustada, et ta suutis sedavõrd hambutust tekstist Francesca ja Roberti vahele mingigi kire või erootilise pinge luua. Nõrkade näitlejatega seda ei tee ning puhtalt seepärast väärivad Külliki Saldre ja Hannes Kaljujärv esiletõstmist. Ja siin pole mingit pistmist sellega, kas Clint Eastwood on parem näitleja kui Hannes Kaljujärv või mitte. Mädasoole ikka linna ei ehita.

Rolli sisemise motiveeritusega polnud siiski kimpus vaid Hannes Kaljujärv. Segadust paistis ka Maria Soometsa (Francesca tütar Carolyn) ja Tanel Joonase (Fransesca poeg Michael) tegelaskujudes. Mõlema reaktsioon oli ema minevikust teada saades ootuspäraselt emotsionaalne, kohati hüsteerilinegi, kuid situatsiooni läbitunnetatust tunda ei olnud. Ka nende omavaheline dialoog oli enamasti sihitu ja lõtv, ei tekkinud emotsionaalset pinget ei omavahel suheldes ega ka nende üksikute juhuslike repliikide puhul, mis vanematega läbi “ajaseina” vahetati. Viimase puhul tarvitati enamasti mõjusat meetodit, mille kohaselt on oleviku lapsed mineviku vanemate kõrval ning vaatlevad nähtamatult, kuid tähelepanelikult ema ja isa ning ema ja armukese suhtevahekordi. Kui tavaliselt tekib kahe paralleelstseeni vahel iseäralik pinge ja põnevus, siis “Madisoni maakonna sildade” puhul mitte – ema ja armuke räägivad, armastavad jne, kuid lapsed jäävad selle kõige juures seesmiselt pigem ükskõikseks, kuigi nendevaheline dialoog viitaks valdavalt sootuks teistsugusele tundelaadile.

Huvitaval kombel on Jüri Lumiste (Francesca abikaasa Richard) ja Marika Barabanštšikova (Francesca naabrinaine Marge) rollid teistest oluliselt napimad, kuid ka sellevõrra täpsemad. Ja tulemuseks on kõikide tegelaskujude konstekstis ootamatult selgepiirilised ja elavad rollid. Iseäranis sümpaatseks muutub lõpuks J. Lumiste tegelaskuju, mis päästab viimases stseenis tegelikult kogu lavastuse emotsionaalse fooni. Sest see ülidramaatiline äng, mida Francesca väljendab Roberti lahkumisel lauale ronides ning juukseid katkudes, mõjub tervikut silmas pidades piinlikult.

Tuleb tunnistada, et lugu ise on oma eluliste tähelepanekutega – hoolimata sellest, et nad enamjaolt ülevoolavasse sõnamulinasse hajuvad – ju oluline ja paljusid isiklikult puudutav. Näiteid on ju kümneid, kuidas turvaline ja rahulik pereelu korraga tüütuks ja tapvaks muutub. Kõik on küll suurepärane, kuid samas tuim ja igav. Seepärast on vägagi mõistetav, kui jõutakse olukorda, kus vajatakse kas või üheks õhtuks argireaalsusest väljamurdmist. Kas siis selleks, et oma senise elu häid omadusi mõista ja natuke teadlikumana taas edasi minna, või siis selleks, et teha kunagiste unistustega vastupidiseks kujunenud eluga lõpp ja alustada uuesti kuskil mujal kellegi teisega. Tõesti elulised probleemid, mida on vaja laval ühe või teise lahendusega läbi mängida. Kurb on vaid see, et potentsiaalselt paljusid vaatajaid kõnetav lugu on instseneerides nuditud üsna maotuks. Olen kindel, et Peeter Tammearu ise suutnuks romaani teatrile oluliselt lähedasemaks vormida. Miks aga otsustati nõrga dramatiseeringu tõlkimise kasuks, jääb ebaselgeks.

Lavakujunduse seisukohalt tahan kindlasti esile tõsta Silver Vahtre ja Andres Sarve koostööd. Esiteks on S. Vahtre suutnud luua kompaktse ja mitmeti funktsionaalse lavakujunduse ning teisalt on A. Sarve valguskujundus maja erilisuse tegelaste jaoks õnnestunult esile toonud. Erinevad tundetoonid on hästi eristatavad ning mõjusad.

Muusikaline kujundus tekitab aga mõningaid küsimusi, kuid kindlasti pole küsimus halvas või ebaprofessionaalses loomingus. Lavastuse, mis mõjub kohati iseenda paroodiana, üldtoonile on väga raske anda muusikalist tausta, mis mõjuks veenvana ning avardaks laval nähtava emotsionaalset fooni. Seepärast tundus juba esimese stseeni minimalistliku klaverimuusika dramaatilisus lavastuse kui terviku seisukohalt kummalise ja veidi naljakanagi. Kahjuks mõjus ka hilisem sensuaalne džäss väheveenvate kirestseenide võimendamisel võõra ja grotesksena.

Kergemat dramaturgiat peab teater publikule kindlasti pakkuma, kuid ka meelelahutus peab jääma heaks ja nauditavaks.

11.03.2014