Maria Soomets: Muidugi olen ma Roberti peale kade! Absoluutselt olen!

Õhtuleht, Aigi Viira

 

“Koguperetükk muidugi! Me oleme sellest materjalist läbi imbunud,” naerab näitleja Maria Soomets, kel lavastuse “Härrasmees” puhul on täita lavastajaroll. Näitlejaks, keda Maria juhendab, on ta elukaaslane, lavastaja Robert Annus. “Minu meelest on hästi tore koos hingata ses ühes rütmis,” ütleb Maria ühistöö kohta, mis on peret lakkamatu joana poolteist kuud saatnud nii kodus kui ka proovisaalis.

“Algselt pidi “Üks asi”-perioodis lavastama asuma Robert,” räägib Maria projekti kohta, mida Vanemuise teater hooaja algul tituleeris kõikelubava märksõnaga “Üks asi”. “Aga otsides materjali nii siit- kui sealtnurgast, ei jäänud talle midagi piisavalt erutavat kätte. Siis tuli käiku võtta plaan B. Nimelt sattusime eelmisel kevadel Londonis Enda Walshi suurepärast “Mistermani” lavastust vaatama ja see oli midagi, mis nõidus meid mõlemat. See on nii julge ja sünge lugu. Hümn inimhingele, teatrile, näitlejale ja lavale. Robert mõtles küll ka ise selle lavastamisele, aga olen kindel, et kui juba on kirjutatud nii võimas meesroll, siis tegelikult on selle mängimine magusam kui lavastamine. Ja et mina sooliste iseärasuste tõttu sobin selle tüki puhul vaid lavastajarolli, siis nii saigi meie koostöö otsustatud.”

Lavakujundus sündis ühistööna

Isemoodi keerdkäike pidi tekkiski pereürituse mõõtu tegu. Robert tõlkis ära teksti, Maria tegi tõlke korrektuuri ning ka kunstnikutöö sündis ühiselt. “Enam-vähem oli visioon selge, aga seda, mida tegelikult selle tüki puhul kunstnikutöö tähendab, saime aru hiljem – see kõik on olnud üks paras pusimine,” muigab Maria. “Kuid ega see ole ju päris pereüritus, sest meil on suurepärased heli- ja valguskujundajad, kes on olnud paadis suhteliselt algusest peale. Helikujundajaks on Hendrik Kaljujärv. Et miks just tema? Sest ma ei tea ühtegi paremat helikujundajat Eestis! See, kui kiiresti ja leidlikult tema töötab – hästi vahva kogemus, valguskujundaja Rene Liivamäest rääkimata. Nad mõlemad on meistrid. Laval on küll üks näitleja, aga on neli osatäitjat – ruum ise, näitleja, heli ja valgus. Nad on näitlejaga hingetõmbe täpsusega kaasas ja aitavad rääkida ühe 33aastase mehe lugu.”

See, et Robertil on tänu “Härrasmehele” võimalik mängida monotükki, tekitab Marias kui näitlejas isemoodi tundeid. “Muidugi olen ma praegu Roberti peale kade! Absoluutselt olen!’’ tunnistab ta naeratades, sest näitlejana tahaks temagi monolavastust mängida. “Ma ei ole näinud ühtegi nii ägedat naisele kirjutatud monotükki, kui on “Härrasmees”. Teada asi, et näitekirjanikud on naiste suhtes kitsid. Kui vanem olen, siis saab hakata ehk “Polkovniku leske” mängima, kui muud ei ole.”

Miks Maria ise tahaks ihuüksi laval tegutseda, on seletamatu. Igatsevad siis kõik näitlejad seda teha? “Ma ei tea, võib-olla sisimas igatsevad, aga arvan, et samavõrra ka pelgavad,” sõnab Maria. “Sul tuleb täielikult väljuda oma mugavustsoonist. Proovitegemine võib olla paras piin, see üksi laval pusimine. Nauding tuleb ilmselt mõni aeg hiljem, kui tükk juba elab ja hingab. Kui oled õppinud oma jõuvarusid jagama. Usun, et vaid väga head näitlejad suudavad üksi lavaruumi täita, kõik loo keerdkäigud ja tegelased üksi ära mängida. Kunagi tahaks selle omal nahal järele proovida.”

Lavastaja juhendab näitlejat ja vastupidi

Ometi ei saa väga lihtne olla, kui üks teatripere teeb päevast päeva koos üht ja sama asja – nii tormab töö kojugi kaasa. Maria ei pea aga sedagi probleemiks, sest ühes rütmis hingata pole mingi piin. Ning omavahelised suhtedki pole kunstilistes vaidlustes kannatada saanud. “Oleme üritanud üksteise vastu hästi ausad olla," tõdeb Maria. “Ütlesin Robertile algusest peale, et olen tema vastu nõudlik. Oma lähedase sõbraga on tööd ju väga keeruline teha. Elukaaslasega samamoodi – sa tead teda nii hästi, praktiliselt teeb ta kõike sulle etteaimatavalt, näed tema stampseid liigutusi, kuni artikuleerimiseni välja, ning ma olen väga kriitiline. Aga ta oli rõõmsalt päri, et ma sellistele asjadele tähelepanu pööran, sest halvemal juhul ei tee seda sinuga terve su loometee jooksul mitte keegi…”

Poolteist kuud väldanud prooviperiood pole Maria meelest sugugi raske olnud. Pigem hariv. “Olen kunagi lavastanud, aga mitte nii keerulist tükki,” lausub ta. “Mina lähenen sellele loole läbi näitlejaloogika. Läbi peategelase rolli olen ma osanud kõige paremini seda lugu kokku panna ja Robertit aidata. Aga nüüd tuleb vaadata seda kui tervikut. Ja selle kõigi elementide kokkupanekuks on mul õhtuti loengud Robertilt, kes on õppinud lavastajaks. See on arenguetapp ja ma olen selle eest väga tänulik, et ta on mind utsitanud olema julgem ennast kehtestama. Robert on öelnud, et asjad niisama ei juhtu ja et ma olen loomu poolest liiga leebe. Enesekehtestamine ei ole naljakal kombel midagi negatiivset – sinult seda ju oodatakse. Mõnes mõttes on lavastaja samamoodi roll, mille mängimiseks on vaja teatavaid oskusi, ja seda olen ma Robertilt õppinud. Ja mina olen teda näitlejana, arvan, et päris hästi suunanud ja avanud. Nii et vorst vorsti vastu. See kõlab päris toredasti isegi!”

Ka pole pikk lavastusprotsess Maria ja Roberti kodust elu kriipsugi mõrastanud. “Kodus on ikkagi laps pestud, kammitud ja söönud ning tolmurullid väga ei vedele maas,” ütleb Maria. “Kuidagi on nii õnnestunud. Laps on rõõmus ja me pole Robertiga kakelnud selle perioodi jooksul kordagi. Kõik on olnud elus ja loomulik ja loominguline. Pole välistatud, et teeme koos tööd teine kordki, aga siis vast jälle teistpidi – Robert lavastaja ja mina näitlejana.”

MARIA SOOMETS

Sündinud 21. veebruaril 1979

2002 lõpetas EMA Kõrgema

Lavakunstikooli (XX lend)

2002–2007 Viljandi Ugala näitleja

2007–2008 vabakutseline näitleja

Alates 2008 Vanemuise teatri

draamanäitleja

Varasemad lavastused mujal: Mans Gahrtoni “Kaevame vanaema üles” (Viljandi Ugalas, 2004), “Koturnijad ehk Kui nalja ei saa, siis meie ei mängi” (Viljandi Ugalas, 2003). Mänginud ETV lastesaates “Buratino tegutseb jälle” (Malviina), ETV lastesaates “Saame kokku Tomi juures” (Anni) ja TV3 seriaalis “Brigaad 3”.

Kolkatriller “Härrasmees”

Tartu Sadamateatris laupäeval esietenduv Enda Walshi näidend “Härrasmees” (“Misterman”) on lugu Inishfreest – pealtnäha vaiksest linnakesest. Aga mässumeelne Thomas Magill näeb ja teab rohkem kui teised. Teab, kes tema naabritest on pudelisse uppunud joodik, kelle garaažiseinal on paljaste naiste kalender ja kes linna naistest flirdib kõige pühadust teotavamalt. Seda kõike on Thomasele näidanud Jumal, ja läkitanud talle ülesande päästa see patune pesa. Aga kui linnarahvas ei kuula? Maria ütleb, et kolkatrilleri teemaks on see, et inimesed on üksteisele liiga lähedased. “Liiga hästi teatakse üksteise veidrusi. Teatakse ka üksteise rõõme, aga need tavaliselt jäävad negatiivse märgiga mõtete varju. Suurlinnas elades oled üks paljude seast, aga külaühiskonnas, kus mõistmise ja hukkamõistmise vahel on vaid väike samm, sildistavad inimesed üksteist. Sind ärritavad teise inimese teatud käitumismaneerid, aga tegelikult ei julge sa otsa vaadata endale, mis minus toimub, kui ma näen teda niimoodi käitumas. Lihtne küsimus – mida sa muudad, et maailmas oleks kurbust ja ängi vähem? Kas iseennast või maailma? Kelle ette sa selle peegli asetad? Kas kõigi teiste ette näitamaks, et näete, millised te olete? Või enda ette, et miks ma olen selline? Need on nii lihtsad küsimused, aga need vastused võtavad nii pagana kaua aega.”