Tragikoomilise mängu nauditav rämedus
Postimees, Ireene Viktor
Niivõrd tuntud teksti puhul ei astu publik seega saali puhta lehena, vaid kannab kaasas teatud ootusi, lootusi ja eelarvamusi. Kuigi iiri autorite tekstid on eesti teatris endiselt populaarsed, tundub, et nende lavastuste kõrgaeg jääb siiski 1990ndate lõppu 2000ndate algusesse, mil need mõjusid uudsetena, raputades vaatajaid ehmatavalt teravate ja pingeliste teemade ja dialoogidega.
Miks see tekst?
Ideaalis võiks igal lavastusel oma kaasajale midagi olulist öelda olla. Tanel Jonase lavastuse puhul jääb aga lõpuni kahtlus ja küsimus, et miks just see tekst, miks just praegu? Loomulikult saab McDonaghi näidendit vaadelda universaalses mõõtmes – vendadevaheline halastamatu võimuvõitlus, perekondliku armastuse-vihkamise iidne ja lahendamatu tundeskaala, mis võib päädida verise tragöödiaga –, kuid paradoksaalselt ei tõuse isegi see näidendi peateema lavastuses eriti tugevalt esile. Selle põhjus on aga ühtaegu kummaline ja üllatav: väga head näitlejatööd.
Karol Kuntseli ja Andres Mähari kaasahaaravad, rämedalt võluvad ja detailirikkad rollid on niivõrd nauditavad, et varjutavad lavastuse ideelise tasandi. Mängu ilu saab domineerivaks. Ja see kaval nipp osutub lavastuse pääseteeks, tagades vaatajale intensiivse teatrielamuse.
Kuigi koduteel ei pruugi nähtud etendusele tagasi mõeldes enam teadagi, millest see rääkis, on sisseelamine olnud jahmatav. Iseküsimus muidugi, kas hea näitlejatöö ei peaks olema juba teatrikunsti vaikiv eeldus? Aga see on juba teine ja hetkel ebaoluline teema, mis ei vähenda sugugi Kuntseli ja Mähari rolliloome väärtust.
McDonaghi tragikoomiline dialoog lastakse plahvatusliku bumerangina selle oskusliku näitlejaduo vahel vabadusse, tulemuseks häbitult mõrkjas huumor, mis toob saalist naerupahvakaid ka ülimalt karmide stseenide ajal. Mähari tegelaskuju Valene on kekatsist ihnuskoi, kelle argpükslikuks meelistegevuseks saab oma vanema venna pealetikkuv õrritamine. Olgugi et täiskasvanud mees, pole ta oma arengutasemelt mürsikueast kaugemale jõudnud. Kuntseli Coleman on seevastu robustse mehelikkuse negatiivne taaskehastus: tõre, rohmakas ja räpane joodikunäss, kelle rasvunud juuksepahmakas, pulstunud hääl ja lohisev kehahoiak tõotavad vaid konflikti. Ometi tekitab ta kaastunnet enamgi kui tema vend, Kuntseli rollijoonis lubab aimata musta mineviku poolt allasurutud tühihinge, kelle elu oleks võinud ka teisiti minna.
Iir Hermeliini lavakujunduse naturalismilähedus võiks mõnes teises kontekstis mõjuda vanamoodsana, kuid vendade vihkamise tallermaaks sobivad mõranevad glasuurplaadid, lendlevad kartulikrõpsud, klirisevad pühakujud ja lodevad ülikonnad edukalt, vaadates justkui muigava irooniaga pealt lõputut inimsuhete õudust.
Põhirõhk koomikal
Temaatilisele tumedusele vaatamata on lavastuse põhirõhk koomikal. Kuid kas ei peitugi tragikoomikas inimlikkuse tuum, miski, mis pehmendab äärmusi, muutes ka kõige vastuvõetamatumad olukorrad elulähedasemaks? Mäletasin, et Rohumaa enam kui kümnendi tagune lavastus oli tõsisema alatooniga, kuid tollaseid märkmeid üle lugedes selgus, et ka seal võidutses vendade kujutamises sarkasm, kibe naer ja riukalik huumor.
Kuid tollases lavastuses tõusis kaklevatest vendadest rohkem esile Üllar Saaremäe ebalevalt pühalik Isa Welshi tegelaskuju, mis on kontseptuaalselt õigustatud lähenemine, sest just kannatava preestri kaudu mõistame vendade käitumise ohtlikke tagajärgi. Riho Kütsari Isa Welsh jääb aga tagaplaanile, tema rollijoonises jääb puudu haletsust loov aspekt, mis võimaldaks uskuda sellesse kõikehõlmavasse kurbusesse, mida Leenani trööstitu külaelu temas tekitab. See roll vajaks veel sügavust, apaatsest virinast edasiliikumist.
Teise vaatuse alguse hardusele lähenev monoloog laseb küll aimata tegelase võimalikku närbust, kuid esimese vaatuse stseenides on reaktsioonid vendade nägelemisele etteimatavad ja ühetasandilised.
Ka Kristiina-Hortensia Port mõjub liialt maneerliku ja samas hoogsana, et tegelaskujule eluõigust tuua. Maryle antud hooplejalik loomus on võõristav ega ole hilisemas armuvalulises avalduses enam põhjendatud. Kuigi tõele au andes jääb juba näidendi tasandil Tüdruku tegelase vajalikkus pisut mõistmatuks ega too sisse erilist lisatähendust.