Fantaasia ja mehaanika tippkohtumine ooperilaval

KesKus, Alvar Loog

MEHAANILISED TIIVAD EI SULA ÄRA: Veebruari algul Vanemuise lipu all Tartu Sadamateatris Saša Pepeljajevi lavastuses esietendunud Henry Purcelli “Haldjakuninganna” (1692) on kohaliku muusikateatri senist ajalugu ja käibivaid traditsioone arvestades hulljulge (ent mitte ikaroslik) lend üle aastakümnetega tugevalt mahamärgitud piiride, kirjutab Alvar Loog. Seda nii repertuaaripoliitilises, dramaturgilises kui ka režiitehnilises plaanis.
Barokiajastu oopereid pole meie kestvalt järeleaitamistunde võtvas kultuuriruumis õieti kunagi esitatud, žanrispetsiifilistest semi-ooperitest rääkimata. Juba olemasolevale teosele loodud täiesti uus dramaturgiline kontseptsioon ning kineetilistele lahendustele toetuv lavastuskeel, mida Pepeljajev kasutab, väljuvad nähtustena täielikult olemasolevatest mõõtkavadest.
Eelkõige koreograafina tuntud ja tunnustatud Saša Pepeljajev ei tea ooperilavastamise senistest traditsioonidest (sh “heast” maitsest ning “keskmise” külastaja eelistustest) ilmselt suurt midagi. Ega tahagi teada. Ega peagi teadma. Seega ei rõhu tema õlgu ja fantaasiat paberitega “professionaali” raske pintsak. Ning Vanemuine, keda tuleb sel puhul eraldi kiita ja tulevikku silmas pidades julgustada, näib olevat usaldanud oma vahendid ja trupi õige inimese kätte.

Semi-ooperi spetsiifika

Semi-ooper pole rangelt võttes žanriliselt üldse ooper, pigem näidend lauludega. Kõigele lisaks ei kanna selle muusikaline osa eneses eraldi võttes mingit läbivat dramaturgiat. Allegoorilistele tegelastele kirjutatud palad, mille otstarbeks oli pakkuda sama etenduse sees nii sisulist kui ka vormilist kontrasti tavalisele 17. sajandi sõnateatrile, seisavad dramaturgilises mõttes otsekui õhus. Tehnilises plaanis eeldab semi-ooperi täielik esitamine teatrilt lisaks orkestrile nii draama-, tantsu- kui ka ooperitrupi olemasolu. Õhtuse etenduse publiku jaoks tähendab mõne selle žanri teosega tutvumine enamasti öötundideni kestvat teatrimaratoni.
Seega hakati läinud sajandi lõpus umbes 300 aastat varem kirjutatud semi-oopereid kohati ooperiteks ümber tegema, kahides ajalise ökonoomia ning žanrilise rassihügieeni huvides tervikust kogu sõnalise osa (“Haldjakuninganna” puhul on selleks mugandus Shakespeare’i “Suveöö unenäost”). Mis eeldab omakorda lavastuslike vahenditega uue sidusa loo ehitamist omavahel sisuliselt täiesti eraldiseisvate laulude taha.
Pepeljajev on valinud vahepealse tee. Sõna ja muusika on siin mõlemad alles, ent neid algselt nii esteetilises kui dramaturgilises mõttes peaaegu täiesti ühismõõdutuid maailmu, mis ka omaaegsetes etendustes teatriajaloolaste väitel lahus seisid, on Vanemuise lavastuses lisaks lühendamistele tugevalt üksteisega kokku miksitud. Laulude asetamine jupikaupa sõnalise dialoogi vahele ning solistide ja tantsijate pidev lavaline interaktsioon draamanäitlejatega, mida originaalversioon ette ei näe, vajas kogu loole uue dramaturgilise selgroo andmist. Paraku selguvad selle täpsemad üksikasjad mitte lavastuse enda, vaid üksnes kavalehega tutvudes.
Kuna kogu tegevus toimub nüüd mingis muusikatehases, on kõik laulud (ent huvitaval kombel siiski mitte vahemängud) objektistatud, raami asetatud. Solistid kui muusika kandjad (või moodsamas mõttes failid?) ei astu laval enne vabastavat finaali oma jalgadel ühtegi sammu. Neid kärutatakse ringi erinevate masinatega. Masinaid (ja soliste) käigushoidvad draamanäitlejad täidavad seega “põhitöö” kõrvalt veel ka lavatööliste ülesandeid.

Kineetiline koreograafia

Tunnistan, et ootasin teatrisse minnes Pepeljajevilt koreograafia kaasabil ooperiks trimmitud semi-ooperit. Sest see lahendus tundus kuidagi ootuspärane. Aga ma ei saanud kumbagi, sest Vanemuise “Haldjakuninganna” pole eriti koreograafiline selle mõiste tavapärases tähenduses. Küll aga märkimisväärselt akrobaatiline, sest solistidel tuleb masinatel ja redelitel turnides kohati päris pea alaspidi laulda. Ning žanrilises mõttes oli publiku ees ikkagi semi-ooper koos kõigi sellest tulenevate vooruste (loov kontrast draama, tantsu ning vokaalmuusika vahel) ning puudustega (süžeeline hämu, veniv tegevustik ja olematu lavastuslik rütm).
Shakespeare ja Purcell pole lõpuks rohkemat kui abirattad Pepeljajevi dramaturgilises masinavärgis, mille käimashoidmine on usaldatud mitte laval askeldavatele inimestele ning narratiivile, nagu teatris tavapäraselt, vaid masinatele. Nii inimestest kui ka muusikast on saanud masinavärgi funktsioonid. Kes soovib, võib siit (kostüümid Liisi Eelmaa, muide) enese jaoks igasugu tähendusi välja lugeda ning tasuta koju kaasa võtta. Kunst kuulub rahvale, toppige aga taskud täis!
Pepeljajev ise ei näi oma lavastuses mingeid tähenduskihte ülemäära privilegeerivat. Siin valitseb nii dramaturgiliste kui lavastustehniliste detailide plaanis barokne küllus, mis vaataja-kuulaja teadvuses etenduse kuludes üha enam hämmingu ning arusaamatusena vastu peegeldub. Laval on kolm erinevat seltskonda (kokku 17 lauljat-näitlejat-tantsijat ja jumal-teab-kui-palju tegelasi), kes seal kõik üheaegselt omi asju ajavad.
Pepeljajev on suur visuaalse retoorika meister. Tema käekirja iseloomustab minu silmis seninähtud tööde põhjal puhas, ent suuresti sihitu fantaasia. Ta viskab tähendusi õhku nagu seebimulle, puhub neid nõtke fantaasia ja leidliku teostuse abil suuremaks, kuni nad enese üle naerdes lõhkevad ning seega rangelt võttes tühjadeks osutuvad. “Haldjakuninganna” erineb kõigist minu poolt varem nähtud Pepeljajevi töödest (vt nt “tsuaF”) selle poolest, et siin on tähenduste tootmise ning tühistamise funktsioon tantsu asemel peaaegu täielikult masinatele delegeeritud. Kineetiline koreograafia, kahesõnaga.

Nii heas kui halvas mõttes probleemne
Samas on Pepeljajevi “Haldjakuninganna” tervikuna nii heas kui halvas mõttes probleemne. Heas, sest peaaegu ükski režiitehniline valik ei ole siin mitte vastus, vaid uus küsimus. Halvas, sest need vastused ja küsimused jäävad lavastuses otsekui hegellikus dialektikamudelis korduma, ilma et vahepeal või lõpus mingit sünteesi toimuks.
Pepeljajev on püüdnud Purcelli muusika majesteetliku ilu ning neuroosivaba sümmeetria sisemist staatikat masinate catwalk’iga laval dünaamikaks muuta, ent kuna see toimub läbivalt ühe võtte peal ning non-stop, saab saavutatud dünaamikast kahe pika vaatuse vältel olenevalt konkreetse vaataja-kuulaja vastuvõtuvõimest varem või hiljem uuesti staatika. Pepeljajevi meetod hakkab pikas perspektiivis iseennast sööma, sest selles pole mingeid arenguid.
Teisalt toimub laval kogu aeg ning üheaegselt liiga palju, mis tingib paratamatult fookuse hajumist. Ning esimene, kes selle pärast kannatab ning otsapidi mängust välja hakkab jääma, on Purcell ise (ning seega ka maitsekalt musitseerinud Vanemuise orkester Lauri Sirbi juhatusel). Mida soodustab teistpidi ka see, et Pepeljajev pole ei tegevuse ega ka tantsu rütmi eriti muusikasse lavastanud. Muusika kipub sageli taanduma pelgalt soundtrack’iks. Ning kuna tegu on ooperiga, saab selles näha probleemi.
Enamikule solistidest, kel paratamatult puudub barokiaegse vokaalmuusika esitamise kool ning kogemus, tuleb aariate hakkimine ning täislavastamine koguni kasuks. Nagu ka masinate kolin, mis kogu seda värki pideva muusikana saadab. Tõeliselt suutis mind esietendusel solistidest vaimustada vaid Karmen Puis, ja teisena hiljuti trupiga liitunud Pirjo Püvi.
Lisaks on täiesti omaette küsimus, kuivõrd üldse sobib barokkooperile Pepeljajevi kineetiline lavastuskeel, mis pikemas perspektiivis siiski suhteliselt rusuvana mõjub. Jõudsin etenduse ajal mitu korda mõelda, et hoopis paremini riimuks see näiteks Wagneriga, kes on Purcellile oma esteetiliste ideaalide poolest teadagi täielik antipood. Samas tuleb aru saada, et Pepeljajevi “Haldjakuninganna” on lavastus, kus tulemus pole lahutatav eksperimendist. Nii see kunstis olema peakski.
Igatahes astus Vanemuise ooperitrupp ringiga läbi 17. sajandi püstipäi 21. sajandisse. “Haldjakuninganna” on moodsalt ajastuvääriline ooperilavastus, mis valminud – tundub märkimisväärne! – digitehnika, kultiveeritud anakronismide ning pornograafia abita. Ikka vana hea mehaanika, millele on laenanud oma tiibu fantaasia. Ja need tiivad ei põlenud üle piiride lennates tuhaks. Ikaros liigub Päikesele järjest lähemale. Ehk võime ajutist kohalejõudmist loota juba mõnes järgmises lavastuses?