Loe

Kalendritüdrukute eneseületused õilsa eesmärgi nimel

Naisteleht, Maarja Pakats

Naisteleht, Maarja Pakats

Kui kolm on seltskond, siis kuus on seda kaks korda rohkem. Nii pole ka ime, et kui kuus ettevõtlikku naist ühise eesmärgi nimel midagi erilist ette võtavad, suudavad nad ületada kõik, kaasa arvatud iseenda. Seda nii laval kui ka päriselus.

Ühe laua taga on kuus naist, igaüks isenäoline. Saabunud otse lavalt, uuele etendusele “Kalendritüdrukud” viimaseid lihve andmast, istuvad nad, kohvitass käes, ja asuvad südamel olevaid asju arutama. Kalendritüdrukud Terje Pennie (42), Liina Tennosaar (46), Merle Jääger (46), Ene Järvis (64), Kais Adlas (66) ja Külliki Saldre (59) moodustavad hoolimata oma erinevustest ühtse tugeva naiskonna, keda ühendab peale teatritöö ka oskus alati enesekindlalt särada. Jättes aga säramiseks ruumi teistelegi, lükkavad nad ümber klišee “õdede vahel valitsevast õelusest”. Naiste sõpruse teemat näeb igaüks siiski pisut omamoodi, nii et läheb lahti ergas jutusumin, kus igaühel on oma elust sõna sekka öelda.

Hullud ideed liidavad

Etenduse telg tiirleb ümber naiste sõpruskonna, kes konservatiivsete pilkude kiuste võtavad ette idee koostada ja müüa iseenda aktipiltidega kalendrit. Mis peaks olema see, mis liidab väga erinevad naised ühte sõpruskonda, lubades neil koos üskkõik kui hulle ideid realiseerida? “On väga huvitav, et meil on selline kooslus, kus on nii erinevad naised. Kuidas nad omavahel kokku saavad?” alustab Terje mõtet.
Sõnasaba võtab üle Külliki: “Kuigi nad teevad seal igasuguseid tobedusi, liidab neid selle juures toetuse vajamine.”
“Mina arvan, et konkreetselt meie tükis on see ikka väga õnnelik kooslus. Kõik me võtame teisi, nagu nad on, ja laseme olla, nagu teine on,” lisab Terje teatrijuttu näitlejannade inimliku dimensiooni.
“Jah, nad taluvad üksteist ja annavad andeks vead,” ütleb Ene.
“Mis on põhiline, nad lasevad üksteise üle naerda. Tögamine on ka üks väga oluline märk sõprusest,” leiab Merle.
“Tögamine muidugi, keegi ei solvu ju südamest,” nõustub Ene.
“Nii ongi, et need kuus on ühe veregrupi inimesed, kellel on süda sama koha peal,” leiab küsimusele lihtsa vastuse Liina.

Oluline on inimlik kokkukuuluvus

Ühtehoidvad, tugevate sõprussidemetega naised suudvad koos palju korda saata. Kui ühtsetes naistes peitub selline suur jõud, siis kas see tähendab seda, et mehi polegi kõrvale vaja?
“Oi, naised suudavadki palju, kui nad kokku hoiavad. Naised suudavad väga palju ja ei ole ühtegi meest siia vaja!” teatab Ene otsekoheselt ja vallandab tõelise vaidluselaine.
“Põhimõtteliselt küll,” poetab Külliki vargsi. “Aga ma ei vastandaks niimoodi – et ainult naised saavad nii, kui mehi ei oleks. Küsimus on ikkagi inimlikus kokkukuulumises, mingis olulises eesmärgis. Selles ühises veregrupis ja tunnetuses. Sugu siia ei puutu.”
“Minu ema ütles alati, et mehi on vaja selleks, et raskeid asju kanda ja lapsi teha, kõige ülejäänuga saavad naised ise hakkama,” põrutab Merle.
“Ei, ma arvan, et neid on rohkemaks ka vaja,” pareerib Külliki diplomaatiliselt. Kõlab üldine naerupahvak. “Naised vajavad mehi ja mehed naisi – me vajame üksteist,” katsub Külliki diplomaatilist joont hoida.

Õilis eesmärk toob eneseületused

Tõesti sündinud lool põhinevas etenduses tõukab ettevõtlikke naisi endast kalendrit tegema heategevus. “Meil on väga õilis eesmärk – tahame ühte haiglat aidata,” selgitab Ene. “Me ei tee seda ju kellegi ego pärast või et tahaks kohutavalt rinda näidata. Tänu meile saab haigla uue korpuse – see pole loo juures üldse väike aspekt. See annab hingelise rahulduse, teeb meid õnnelikuks.”
Küll nõuab aktipiltide tegemine juba küpsemas eas daamidelt küllaltki palju eneseületamist ja julgust. “Minu karakter surus jõuga oma kompleksid alla ja vot just naiste toel sai sellega hakkama,” jutustab Terje. Selle peale vastavad kõik kuus naist justkui ühest suust, et üksteise toel see eneseületus toimuda saigi.
Eneseületusi on mitmeid, nõustuvad laua ümber istuvad naised. “Peaaegu iga roll nõuab teatud eneseületust,” tõdeb Kais.
“Ühtegi konkreetset näidet toomata – on suur asi, kui sa julged kellegi eest välja astuda. Kas või tavasituatsioonis, ükskõik kus, kas bussis või tänaval. Ja minul on seda eneseületust olnud küll,” jutustab Terje.
Naised tunnistavad, et on ka päriselus suutnud heategevuse nimel enda hirmudest jagu saada. Nii on näiteks Liinast saanud laulja. “Väga paljud meist näitlejatest on üles astunud Maarja küla toetuskontsertidel. Esimesed viis aastat astusin ka mina seal üles, laulsin. Minu jaoks on laulmine – kuna ma ei oska üldse laulda – nii kohutav,” meenutab omaaegse kuulsa laulumehe tütar. “Aga ma olen selle eneseületuse teinud. Sa laulad orkestriga ja pead pihta saama, sa pead hakkama saama. See heategevuse vastutus on kuidagi nii suur, eriti minusugusel, kes laulda ei oska. Aga see, et ma olen Toomas Lunge bändiga laval laulnud, on minu jaoks tohutu eneseületus heategevuse jaoks.”
“Ma ei tea, kus mul on elus seda olnud, aga alati on hea tunne kellegi heaks midagi teha,” tõdeb Ene ja jääb mõtesse. “No näiteks tudengifilmid – need on ju ka heategevus tegelikult, sest sulle ei maksta ju midagi,” lisab ta. “Aga minu viimane kogemus oli selline: ma ütlesin jah-sõna sellele, et mul on tööd umbes kolm päeva. Tegelikult tegin ma nädal aega loomatööd. Püüdsin ka mitte vinguda, olgugi et ma olin väga väsinud. Siis mõtlesin küll, et see on hullumeelsus! Miks mul seda vaja on? Kõige kiiremal ajal veel. Aga praegu olen ma väga rahul. Need lapsed olid nii õnnelikud ja tänulikud. See oli investeering tulevikku – noored tahavad teha ja kui nad sind nii väga paluvad, et tulge – no siis teeme ära!”

Enesekindlus tuleb vanusega

Naised laua taga mõtisklevad elavalt ka selle üle, et eneseületamisest veelgi olulisem on ehk see, kuidas kalendritegemise käigus leiab iga naine taas iseenda ja taastab oma enesekindluse. Oma karakterite lugudega loodavad näitlejannad inspireerida ka kõiki naisi publiku hulgas.
“Mina mängin üht kibestunud vanemat pensionil olevat õpetajat, mis on meie ajal minu arvates väga tüüpiline nähtus – kui naine saab vanemaks, tundub talle, et teised on süüdi selles, mida ta on kaotanud. Süüdi selles, et nad on noored, ilusad,” jutustab Ene. “Kui naine laseb sellel kibestumisel enda üle võitu saada, on see kõige hullem tee, mis üldse saab olla. Kui ta siis teeb asja, mida ta ise ka ei uskunud, et ta elus võiks teha, avab see teatud väravad, tema silmaklapid. Ja toimubki muutus.” Ene soovib, et ka naine saalis, kes on võib-olla sarnases olukorras, tema tegelase muutumisega suhestuks.
Suure doosi enesekindlust saab ka Terje tegelaskuju, kes avastab oma abikaasa truudusetuse: “Tal on peresuhted paigast ära, see paneb naisele veel suurema taaga peale: ju ma ei kõlba kuskile. Sellest, mis nad korraldavad, saab ta ikka tubli annuse enesekindlust. Lõpuks julgeb ta äpardunud abielusidemetest julge rinnaga lahti öelda.”
Küsimus “Mis teeb naise enesekindlaks?” avab laua ümber taas elava arutelu. “See, et sa oled endaga rahul,” kõlab esimesena Ene vastus.
“Võib-olla ka see, et sa julged endas mingid mõtted või küsimused lõpuni mõelda. Jube tihti jäetakse need pooleli,” leiab Terje.
“Teadmine, et oled teiste jaoks vajalik,” lisab Kais, kelle mõttelõngast haarab kinni Liina: “Kui sa saad hakkama oma koduasjadega – sinu lapsed on sinuga rahul ja sinu mees on sinuga rahul. Kui nad ütlevad sulle, et sa oled ilus ja tore ja armas. Mina saan oma enesekindluse sealt,” tunnistab Liina. “Selleks peab ka jõudma mingisuguse vanuseni. Et sulle ei lähe enam korda, mida teised sinust arvavad. Et sa ei ela teistele, vaid iseendale ja enda jaoks tähtsatele inimestele.”
“Kui keegi leiab, et sa ikka ei ole nii ilus või äge – no savi temast, mingid asjad tuleb enda kõrvust ka mööda lasta, et mitte lasta end sellistel inimestel katki teha,” lisab endale truuks jääv Merle. “Üldise kehakultuse kõrval on ka see tähtis, et sa oled rahul sellega, milline sa oled. Et sa vaatad peeglisse, mõtled: jah, tõepoolest, mis ikka teha, vanusega ikka kuskilt midagi ära kukub. Aga sellest hoolimata vaatad end paljalt peeglist ja mõtled: ma näen oma vanuse kohta ikkagi sitaks hea välja,” paljastab Merle enda enesekindluse tagamaad.
“Selline mõtlemine jah, aga selleks peab saama natukene vanaks,” lisab Liina.
“Kui sa aktsepteerid iseennast ja võtad ennast sellisena, nagu sa sisemiselt oled,” leiab Külliki teemat kokku võtva lause.
“Täpselt!” hõikab vahele Ene. “Sealt hakkab kõik peale. Kui sa oled endaga tasakaalus, harmoonias, siis saab ka teistega tekkida see kõik, millest Liina rääkis. Aga kui ise oled katki, ei anna mitte keegi sulle seda enesekindlust. Mitte keegi. Mulle võiks igal hommikul helistada keegi ja öelda, et küll sa, Ene, oled ilus. Aga kui ma olen katki, siis ma olen katki.”
Sellega nõustuvad ka teised naised – igaüks neist omamoodi, aga neist kõigist õhkumas enesekindlust. Omaette veel jutustama jäävaid naisi kõrvalt vaadates on kindel: nagu tegelased, keda nad laval mängivad, on igaüks neist enda nahas õnnelik.

Kaanele?: Enesekindlus tuleb vanusega
Kuus elavat tõestust 

 

16.03.2012