Vitamiinina mõjuv romantikalaks

Äripäev, Mari Hiiemäe

 

Vanemuise “Werther” püsib tõenäoliselt kaua laval, kui just mõne osatäitjaga miskit ei juhtu. See lavastus on lihtsalt nii hästi väljakukkunud. See on väga ilus ja romantiline lugu, mis on vahendatud publikule võimekate osatäitjate poolt ilusas teostuses ning mõjub seetõttu värskendavalt nagu vitamiin.
Sisu pole “Wertheril” iseenesest palju ning kui see lahti seletada, siis midagi väga erilist sõelale ei jäägi: kurvameelsusele kalduv noormees armub õnnetult, sest tema armastatu abiellub vaatamata vastastikustele tunnetele teisega. Noormees kannatab ja kannatab ning lõpuks, kui enam ei suuda, siis laseb ennast maha. Naine nutab. Ongi kõik.

Seda sisu jätkub aga tervelt kahe pika vaatuse jaoks nõnda, et seepaneb vaataja kaasa elama ja -tundma ning igavust vaadates ei teki. Oluliseks muutuvad hoopis teised tegurid. Sisu lihtsuse tasakaalustab keerukas muusika ning imelised rollisooritused, mis muusikal täies ilus välja lasevad paista. Imetlesin esietendusel säranud peaosatäitjate Katarina Giotase
(Charlotte) ja Ivan Magri (Werther) osasse sisseelamise oskust, mis pani kohati unustama, et tegemist on lavastusega. Minu jaoks olid laval vaid Werther ja Charlotte ning hingepiin, mida nad tundsid, oli ilma valskuseta ehtne. Arvestades ooperi vormi, mille väljendusvahendiks on aariad ning duetid ning mis inimese loomulike käitumismaneeride matkimisega just üle ei pinguta, on säärane tulemus muljetavaldav. Isegi suremisstseen, kui Werther vaatamata juba oma läbilastud südamele pikalt ja kaunilt oma tundeid kinnitas, mõjus usutavalt. Ning pikk surmaeelne suudlusstseen oli ükshingekriipivamaid momente kogu loo arengus.Tundelisus, mille Goethe kunagi oma noore Wertheri loo sisse pani, sai Vanemuises etendunud ooperis küll kõige veetlevamal kombel edasi antud. Näitlejad põlesid laval sisemises tules ning sellest said tänu mõlema peaosatäitja heale häälematerjalile osa ka pealtvaatajad. Ka kõrvalosatäitjaid kiidaksin. Alla Popovat, Taavi Tampuud, RasmusKulli, Simo Breedet ja teisigi. Pühendunud sisseelamist on alati hea vaadata, eriti kui osatäitjad muusikalise materjali keerukusele vaatamata sellega tunnustamistväärivalt puhtalt hakkama saavad.”Wertheri” vaatamise järgselt oli meeleolu ülev. Ilus muusika ning loo romantiline kontekst olid oma töö teinud – mõtlemisainet ning elevust jätkus veel tükiks ajaks.