Hea lavastus hajutas umbuskliku hoiaku
Tartu Postimees, Raimu Hanson
Iga uue lavastusega kaasneb enne esimest etendust rohkem või vähem sellist teavet, mis loob vaatajale eelhäälestuse. Selle loomisel mängib kaasa autori, lavastaja ja näitlejate nii- või naasugune kuulsus.
Kui lavale on tulemas näidend, mis on välja reklaamitud kui kellegi prantslase kirjutatud koomiline draama, mida mängivad tuntud vanemuislased ja mille lavastaja on suhteliselt tundmatu, siis võib esietendusele minekul tekkida kergesti umbusklik hoiak.
Oli ju prantslase kirjutatud komöödia ka «Külaline». Aasta tagasi aprillis tuli see Vanemuises lavale vaid paariks etenduseks.
Vanemuise suures majas esietendunud «Härra Amilcari» lavastas Heiti Pakk. Kes ta on? Kas mullu ühe näidendi Kuressaare Linnateatris ja kolm aastat tagasi ühe Endlas publiku ette toonud mees suudab trupi panna istuma ja astuma nii, et see paneb publiku tundeelu ühises rütmis tuksuma?
Patune soov haihtus
«Härra Amilcari» on eesti vaatajad näinud 1980. aastate alguses Noorsooteatris, peaosas Aarne Üksküla.
Kui Heiti Paku lavastuse Amilcar, keda mängib Jüri Lumiste, ja Riho Kütsar (Machou) vahetasid esietenduses esimesi repliike, käis mu mõte koduses külmkapis ootava jaheda õlle juures. Patune soov ei lubanud keskenduda mõne järgnevagi stseeni vaatamisel. Segas ka hägune mälestus Üksküla kehastatud Amilcarist.
Esimese vaatuse lõpu poole märkasin, et külmik ja Üksküla on unustatud. Tugevat mõju olid avaldanud täpselt toimiv valguskujundus ning samavõrd täpne piazzollalik muusika. Ja dekoratsioon, mis ei seganud näitlejate mängu vaatamist.
Eelkõige olid Lumiste ja Kütsar ning ka Marika Barabanštšikova (Eléonore) ja Liisa Pulk (Virginie) need, kes tõmbasid tähelepanu. Nad võlusid oma kaksikrollidega.
Vaatajate ees on tavatu pere. Rahakas Amilcar rendib endale koju tütre, abikaasa ja sõbra. Lepingus on nende kohustused ja õigused täpselt kirjas.
Mees rendib pere
Amilcar teeb nõnda oma kodus justkui lavastust, mis kestab õhtust hommikuni nädalate kaupa. Ta on pidevalt sündiva lavastuse autor, lavastaja, produtsent ja publik. Rendilepingu allkirjastanud saavad raha, vastu tuleb aga anda perekondlik heaolu.
Sellises olukorras peavad näitlejad Vanemuise saalis istuva publiku ees olema väga täpsed, sest neil tuleb hüpata sekundi pealt ühest rollist teise ja paari lause järel taas esimesse tagasi.
Kõige selle sättimisega lavale on Heiti Pakk saanud üllatavalt hästi hakkama. Lavastuses on ühendatud kunsti ja elu, sügavust ja kergust, uudseid nippe ja vanamoelist head teatrit. Õlu kodus külmkapis oli ka väga hea.