Meeleheitel perenaised teatrilaval
Äripäeva Puhkepäev, Signe Sillasoo
Kui kõik on halvasti, siis alati saab veel halvemaks minna, kinnitavad lavastuse “Kaos” kolm kangelannat, seega tasuks siin ja praegu ikkagi ka argiste murede kõrval elust toredaid seiku leida.
Esimesed sõnad, õigupoolest ühe filmi nimi, mis mõnusalt teatrisaali maha istudes ja etendust vaatama hakates pähe torkas, oli “Seks ja linn”. Põhjus lihtne – esimesed noodid, mis loo sisse juhatasid, olid lihtsalt sellest filmist võetud. Ja ega lugu isegi väga erinenud. Nelja sõbranna asemel oli kolm, New Yorgi asemel oli aga väike asula. Muus osas oli lugu aga üsna sarnane. Teemadeks töö, mehed, pereelu ning kõiksugused suhted. Ja otse loomulikult suur kaos, mida nende teemadega seotud lahendamata probleemid kuhjudes põhjustavad.
Sõbrannad Sofia (Liina Tennosaar), Julia (Merle Palmiste) ja Emmi (Eva Püssa). Kõik kõrgelt haritud, headel töökohtadel ja tegusad naised. Ometi kisub kõigil neil mingites valdkondades ikka ja alati elu kiiva. Sofiale, kes on ametilt emakeele õpetaja, põhjustavad stressi kooli sulgemine ning suhted personali ja ülemusega, psühhoterapeudist Julia vaevleb selle ainsa ja õige leidmise ning suhteprobleemide küüsis, Emmi elus kütavad aga kirgi pettev mees, lapse hooldusõiguse võimalik kaotamine, agressiivsus ja sõltuvus. Sõbrannade kolmik hakkabki oma elu sasipuntraid isekeskis lahti harutama. See ei ole
aga kellegi jaoks lihtne.
Lisaks kolmele peakangelannale tuleb näitlejannadel laval arvukates rollides olla. Ja seda väga õnnestunult ning kaasahaaravalt. Ühtekokku saab publik näha 18 tegelaskuju. Merle Palmiste esines kord koolidirektori, kord aju-uurijana, siis jälle perearsti või kohtunikuna. Lõi Liina Tennossaart, kes kehastas kord peatoimetajat, siis jälle lasteaiakasvatajat. Üks esitus parem kui teine. Kui lugu iseenesest millegi uuega ei üllatanud, teemad olid argised ja ka nende lahtiharutamine üsna tüüpiline, siis näitlejate mäng ja lavakujundus panid tervikpilti nautima, küll ilma suuremate ovatsioonideta, ent siiski. Kokkuvõttes oli piisavalt huumorit, tibake tõsiseid ja nukraid hetki, väärt tsitaate ning mõtlemapanevaid teemaarendusi. Kõik oli justkui tasakaalus.